Austria: erinevus redaktsioonide vahel

'''Austria Vabariik''' ([[saksa keel]]es ''Republik Österreich'') on [[merepiirita riik]] [[Kesk-Euroopa]]s, 9 [[liidumaa (Austria)|liidumaa]]st koosnev [[föderatsioon]]. Austria piirneb läänes [[Liechtenstein]]i ja [[Šveits]]iga, lõunas [[Itaalia]] ja [[Sloveenia]]ga, idas [[Ungari]] ja [[Slovakkia]]ga ning põhjas [[Saksamaa]] ja [[Tšehhi|Tšehhi Vabariigiga]]. Austria pindala on 83 879 km². Maastik on väga mägine, kuna suure osa territooriumist võtavad enda alla [[Alpid]]. Ainult 32% territooriumist asub merepinnast madalamal kui 500 meetrit. Austria kõrgeim punkt on [[Großglockneri mägi]] (3798 meetrit merepinnast<ref> name="AustrialQzdO". Encyclopædia Britannica. 25.03. 2016.</ref>), madalaim punkt asub [[Neusiedler See]] läheduses ja on 115 meetrit merepinnast.<ref>http://www.worldatlas.com/aatlas/infopage/highlow.htm 25.03.2016<name="FznJC" /ref> Rõhuv enamus rahvastikust räägib emakeelena saksa keele Baieri murret. Ametlikuks standardkeeleks on saksa keele Austria variant, mis on mõjutatud kohalikust murdest. Ametlikeks piirkondlikeks vähemuskeelteks on [[ungari keel|ungari]] ([[Burgenland|Burgenlandi liidumaal]]), [[horvaadi keel|horvaadi]] (Burgenlandi liidumaal) ja [[sloveeni keel|sloveeni]] ([[Kärnteni liidumaa]]l). Mitteametlikud vähemuskeeled on serbia ja türgi<ref>http: name="eYXkv" //www.austria.org/population/</ref>.

Austria kujunemine on tihedalt seotud [[Habsburgid]]e dünastiaga, kuna suurem osa maast kuulus sajandeid [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma keisririigi]] koosseisu. Alates [[reformatsioon]]ist nägid mitmed keisrivõimuga rahulolematud Põhja-Saksa vürstid [[protestantism]]is võimalust oma sõltumatuse suurendamiseks. Pärast [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastast sõda]] hakkas Põhja-Saksamaal kasvama Prantsusmaa ja Rootsi mõju, mis üheskoos Preisi kuningriigi kujunemise ja tugevnemisega ning [[Napoleon]]i sissetungiga 19. sajandi alguses nõrgestasid pidevalt keisrivõimu kontrolli sealsete vürstiriikide üle. Seevastu lõuna pool, impeeriumi mittesaksa aladel, säilis nii keisri kui ka katoliku kiriku mõju. 17.–18. sajandil suutis Austria säilitada oma suurvõimu positsiooni Euroopas<ref>The Transformationname="vM5nA" of European Politics, 1763–1848, Oxford History of Modern Europe, page 209, Paul W. Schroeder, Oxford University Press, 1996, ISBN 978-0-19-820654-5</ref>. 1804. aastal, vastureaktsioonina Napoleoni kroonimisele prantslaste keisriks, kuulutas toonane Saksa-Rooma keiser [[Franz II]] välja Austria keisririigi. Pärast Napoleoni lüüasaamist sai Preisi kuningriigist Austria peamine konkurent võitluses ülemvõimu pärast Saksa aladel. Austria lüüasaamine [[Königgrätzi lahing]]us 1866 andis Preisimaale ülejäänud Saksa riikide seas selge eelispositsiooni. 1867. aasta riigireformiga muudeti Austria keisririik [[Austria-Ungari]] kaksikmonarhiaks. Prantsusmaa lüüasaamisega 1870 Prantsuse-Preisi sõjas jäi Austria kõrvale Saksa keisririigi moodustamisest. Sellele vaatamata lähenes Austria järgnenud kümnenditel välispoliitiliselt Preisi poolt suunatud Saksa keisririigile. Troonipärija ertshertsog [[Franz Ferdinand]]i tapmisele järgnenud juulikriisi ajal 1914. aastal survestas Saksamaa Austriat esitama ultimaatumit Serbiale, mis viis [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkemiseni.

Habsburgide valitsetud Austria-Ungari impeerium lakkas olemast Esimese maailmasõja lõppedes 1918. Vahetult pärast seda nähti lühikest aega võimalust Austria ja Saksamaa liitmiseks ning moodustatud vabariik kandis esialgu nime [[Saksa-Austria]] Vabariik (''Deutschösterreich''). Kahe riigi liitmine langes päevakorrast [[Pariisi rahukonverents|Saint-Germain-en-Laye]] rahulepinguga 1919, millega loodi [[Esimene Austria vabariik]]. 1938. aastal okupeeris ja annekteeris Austria [[Kolmas Riik|Saksamaa]] ([[Anšluss|''Anschluss'']])<ref> name="AnschlussDTQoW". Encyclopædia Britannica. 26.03.2016</ref>. Anneksioon kestis kuni [[Teine Maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõpuni 1945. aastal. Seejärel okupeerisid Austria liitlasväed ning Austrias taastati varasem demokraatlik konstitutsioon. 1955. aastal taastati [[Austria riigileping]]uga Austria suveräänsus ning liitlaste okupatsioon lõppes. Samal aastal võttis Austria parlament vastu neutraliteedideklaratsiooni, millega Teine Austria Vabariik kohustus rahvusvahelistes konfliktides jääma neutraalseks.

Tänapäeval on Austria parlamentaarsel esindusdemokraatial põhinev föderaalriik, mis koosneb üheksast [[liidumaa (Austria)|liidumaa]]st<ref>https://www.parlament.gv.at/ENGL/PERK/BOE/ 26.03.2016<name="phTaD" /ref>. Pealinn (ühtlasi suurim linn) on 1,7 miljoni elanikuga [[Viin]]. Sisemajanduse kogutoodangu (43 900 [[USD]] elaniku kohta 2014<ref>http://www.tradingeconomics.com/austria/gdp 26.03.2016<name="ECWuN" /ref>) poolest kuulub Austria maailma jõukaimate riikide hulka. Riigi kõrge elatusstandard kajastub maailma inimarengu indeksis (23. koht 2014. aastal<ref>http://hdr.undp.org/en/countries/profiles/AUT 26.03.2016<name="0kYxK" /ref>). 1955. aastast on Austria [[ÜRO]] liige, 1995. aastast [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] ja [[Schengeni viisaruum]]i liige ning 1999. aastast [[euroala|eurotsooni]] liige.

Austria saksakeelne nimetus Österreich tähendab "idariiki". See tuleneb vanast ülemsaksakeelsest sõnast Ostarrichi, mis esmakordselt ilmus ühes ürikus (Ostarichi-Urkunde) 996. aastal<ref>http://wwwg.uni-klu.ac.at/spw/oenf/name2.htm 31.03.2016<name="d8O2X" /ref>. Võimalik, et tegemist on keskaegse ladina kohanime ''Marcia orientalis'' ("Idariik" või "Idamark") tõlkega kohalikku baieri dialekti; teadaolevalt moodustati 976. aastal tänapäeva Austria aladel Baieri hertsogkonna idapoolne piirimaa. "Austria" on saksapärase nimetuse latiniseeritud vorm, mis ilmub kirjalikesse allikatesse esmakordselt 12. sajandil. Sel ajal kujutasid Austria Doonau-piirkonnad (Ülem- ja Alam-Austria) endast nii Baieri kui ka üldse Saksa riikide kõige idapoolsemaid alasid, mida sel ajal asustasid [[sorbid]], [[polaabid]] jt slaavi hõimud.

Esiajal oli Kesk-Euroopa suures osas asustatud keldi hõimudega, kes organiseerusid omavahel lõdvalt seotud pealikuvõimuga valdusteks. 1. sajandil p Kr vallutasid roomlased keldi kuningriigi Noricumi ja muutsid selle oma impeeriumi provintsiks. Praeguses Ida-Austrias asuv Petronell-Carnuntum oli umbes 400 aasta vältel tähtis sõjaväelaager ja Ülem-Pannoonia provintsi keskus. Hiilgeaegadel võis seal elada kuni 50 000 inimest<ref>http://www.carnuntum.at/de 31.03.2016<name="GyluX" /ref>

Pärast Rooma riigi langemist asustati Austria alad baieri, slaavi ja avaari hõimude poolt<ref>Beller (2006),name="3WdEU" 10-15</ref>. 788. aastal vallutas piirkonna Karl Suur, kes liitis selle Ida-Frangi riigiga. Järgnesid kolonisatsioon ja ristiusustamine. Tänapäeva Austria tuumikalad, tollal tuntud kui Marchia orientalis, läänistati 976. aastal krahv Leopold Babenbergile<ref>Beller (2006),name="6EBtz" 13-14</ref>. Esimene kirjalik allikas, mis sisaldab nimetust Austria/Ostarrichi, viitabki Babenbergide valdustele. 1156. aastal antud ''Privilegium Minus'''ega muudeti Austria hertsogkonnaks. 1192. aastal omandasid Babenbergid ka Steiermarki. Nende meesliin lakkas hertsog Friedrich II surmaga aastal 1246<ref>Beller (2006),name="3j2rn" 23</ref>. Lühikeseks ajaks haaras pärijata jäänud Austria, Steiermarki ja Kärtneri hertsogkondade üle kontrolli Böömi kuningas Ottokar II. 1278. aastal sai ta Dürnkruti lahingus lüüa Rudolf I Habsburgi vägedelt. Habsburgidest sai Austria valitsev dünastia kuni Esimese maailmasõja lõpuni<ref>Wheatcroft (1996),name="CurAz" XVIII-XX</ref>.

Alates 14.-15. sajandist hakkasid Habsburgid koondama enda kätte naaberalasid. 1438. aastal valiti Austria hertsog Albert V oma äia Sigismundi järglaseks Püha Rooma keisri troonil. Sellest ajast alates jäi keisrivõim Habsburgide kätte (ühe lühikese erandina 18.sajandil). Samal ajal koondus Haburgide kätte ka alasid, mis asusid Austriast eemal. 1477. aastal abiellus keiser Friedrich III ainus poeg ertshertsog Maximilian Burgundia riigi pärija Mariaga. Selle abielu kaudu omandasid Habsburgid Madalmaad. Maximiliani ja Maria poja Philip Ilusa abielu Kastiilia ja Aragoni pärija Joannaga tõi Habsburgidele Hispaania koos selle valdustega Itaalias, Aafrikas ja Uues Maailmas<ref>Wheatcroft (1996),name="fYg1R" 85-104</ref>. 1526. aastal, pärast Mohácsi lahingut, omandas Austria Böömi kuningriigi ning selle osa Ungarist, mis jäi välja Türgi sultani võimu alt. Türklaste edasitung Balkanilt tõi kaasa pidevad kokkupõrked kahe impeeriumi vahel. Lõuna-ja Ida-Austriasse toimus mitukümmend sissetungi rüüstamise, põletamise ja orjade võtmisega<ref>Beller (2006),name="RKpPZ" 49-65</ref>.

1683. aastal kaitsesid mitme Euroopa riigi ühendväed Poola kuninga Jan Sobieski juhtimisel edukalt Viini türklaste eest. Leopold I valitsusajal (1657–1705) jooksul omandas Austria järkjärgult kontrolli kogu Ungari üle (lõplikult Karlowitzi rahuga 1699). Järgmise keisri Karl VI ajal seisid Habsburgid silmitsi meesliini hääbumisega ning pidid loobuma mitmetest varasematest pretensioonidest. Vastutasuks Pragmaatilise sanktsiooni tunnustamise eest (millega sai keisri pärijaks vanim tütar [[Maria Theresia]]) pidi Austria loovutama erinevaid territooriume ja eesõigusi<ref>Wheatcroft (1996),name="CNFfg" 214-219</ref>. Samal ajal algas seoses Preisimaa esilekerkimisega Austria-Preisi vastasseis ja konkurents ülemvõimu pärast Saksa aladel. Koos Venemaa ja Preisimaaga osales Austria Poola esimeses ja kolmandas jagamises (vastavalt 1772 ja 1795).

Prantsuse revolutsiooni järel osales Austria Prantsusmaa-vastases koalitsioonis. Napoleoni keisriks kroonimine ja tema sõjaline edu Euroopas viisid Püha Rooma riigi likvideerimiseni 1806. aastal. Seda ennetades rajas keiser Franz II aastal 1804 oma pärusvaldustest Austria keisririigi (Austria keisrina Franz I). Austria kuulus koalitsiooni, mis kukutas 1814. aastal Napoleoni ja lõpetas sõjad Prantsusmaaga<ref>Beller (2006),name="Kx2RR" 106-113</ref>. Järgnenud [[Viini kongress|Viini kongressil]] 1815 kuulus Austriale kui ühele Euroopa suurvõimule juhtiva roll. Samal aastal asutati Austria eesistumisel [[Saksa Konföderatsioon]].

Saksa alade lahendamata sotsiaalsed, poliitilised ja rahvuslikud vastuolud viisid revolutsioonide laineni 1848. aastal. Selle järel võeti poliitiline suund Saksamaa ühendamisele<ref>Beller (2006)name="gpmw6" 124-140</ref>, mis võinuks teostuda kas Suur-Saksamaa või Suur-Austria kujul. Uus kroon pakuti Preisi kuningale Friedrich Wilhelm IV-le, kuid Austria ei soovinud loovutada oma saksakeelseid alasid moodustatavale Saksa impeeriumile ega lakata pretendeerimast juhtpositsioonile Saksa maade seas. Lisandus tüli Schleswig-Holsteini pärast. 1866. aastal viis see Austria-Preisi sõjani, mis lõppes Austria jaoks kaotusega Königgrätzi lahingus. Austria oli sunnitud lahkuma Saksa Konföderatsioonist ning jäi edaspidi Saksamaa poliitikast eemale<ref>Beller (2006),name="X4j0v" 131-141</ref>. Vastukaaluks lüüasaamisele reorganiseeriti keisririik 1867. aastal [[Austria-Ungari]] kaksikmonarhiaks (Austria keiser Franz Joseph I sai samaaegselt ka Ungari kuningaks)<ref>Beller (2006),name="J12XU" 142-145</ref>.

Lisaks austerlastele ja ungarlastele hõlmas riik arvukalt slaavi rahvaid (horvaadid, tšehhid, poolakad, russiinid, serblased, slovakid, sloveenid, ukrainalsed), lisaks mitmed [[Itaalia]] ja [[Rumeenia]] alasid. Seadusi avaldati kaheksas eri keeles ning asjaajamine ja koolide õppetöö toimusid rahvuskeeltes. Sellele vaatamata raskendasid paljurahvuselise impeeriumi valitsemist rahvuslikud liikumised, millele võimud olid sunnitud vastama salapolitsei tugevdamisega<ref>Beller (2006),name="MYYXs" 161-170</ref>.

1908. aastal okupeeris Austria Türgile kuuluva Bosnia ja Hertsegoviina. Rahvuslikud ja poliitilised pinged Balkanil viisid troonipärija [[Franz Ferdinand|Franz Ferdinandi]] atentaadini [[Sarajevo|Sarajevos]] 1914, mida juhtivad Austria poliitikud kasutasid ära [[Serbia|Serbiale]] sõja kuulutamiseks. See viis omakorda [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkemiseni. Aastatel 1914–1918 hukkus enam kui miljon Austria-Ungari sõdurit ning sõja tulemusena lakkas impeerium olemast<ref>Beller (2006),name="KRgli" 179-193</ref>. Oktoobris 1918 moodustasid keiserliku Austria ''Reichsrat'''i austerlastest liikmed Saksa-Austria Ajutise Rahvuskogu (Provisorische Nationalversammlung für Deutschösterreich), mis moodustas valitsuse (Staatsrat). Uus valitsus keeldus osalemast Itaaliaga peetavatel kõnelustel vaherahu sõlmimiseks, jättes seeläbi vastutuse sõja lõpetamise eest ainuüksi keiser [[Karl I|Karl I-le]] ja tema administratsioonile. 11. novembril 1918 (samal päeval, mil lõppes sõda liitlaste ja Saksamaa vahel) avaldas keiser uue ja vana valitsuse nõuandel proklamatsiooni, millega tunnistas rahva õigust valitsemisvormi valikul ning loobus riigiasjades osalemast. Hoolikalt sõnastatud dokumendis ei maininud keiser troonist loobumist<ref>Wheatcroft (1996),name="Aoupt" 291</ref>. Järgmisel päeval kuulutati välja [[Saksa-Austria]] riik (Staat Deutschösterreich), mille eesmärgina nähti ühinemist Saksamaaga<ref>Beller (2006),name="Wn7yO" 190-191</ref>

Rohkem kui 3 miljonit saksa keelt rääkivat endist Austria alamat leidsid ennast elavat vähemustena uutes rahvusriikides (Tšehhoslovakkias, Jugoslaavia, Ungari, Itaalia) väljaspool Austria vabariiki. [[Böömimaa]] (Sudeedimaa) ja suur osa [[Tirool|Tiroolist]] läksid rahulepinguga vastavalt Tšehhoslovakkiale ja Itaaliale. Rahulepinguga keeldusid liitlased Saksa-Austria ühendamisest Saksamaaga, kartes viimase liigset tugevnemist. Liitlaste nõudmisel muudeti ka riigi nimi 1919. aasta lõpul Austria vabariigiks (Republik Österreich). Suures osas jäi püsima Austria impeeriumiaegne piir Serbia, Horvaatia ja Sloveeniaga (mis hiljem moodustasid Jugoslaavia)<ref>Beller (2006),name="CBHwc" 198-200</ref>.

1922. aastal garanteeris Rahvasteliit Austriale antavaid rahvusvahelisi laene oma inflatsiooni ohjeldamiseks, riigipankroti vältimiseks ja majanduse taastaimiseks. Senine rahaühik kroon asendati šillingiga (suhtega 10 000:1) 1925. aasta rahareformi käigus<ref>Brook-Shepherd (1998),name="Nrv9y" 257-258</ref>. Aastatel 1925–1929 nautis Austria majandus lühikest õitseaega, mil stabiilset šillingit nimetati kujundlikult Alpi dollariks. Uus tagasilöök tuli seoses USA börsikrahhiga 1929 (nn [[must teisipäev]]).

[[Esimene Austria vabariik]] kestis kuni 1933. aastani, mil kantsler Engelbert Dollfuss kehtestas Itaalia fašismiga sarnaneva autokraatliku režiimi. Toonased suurparteid, sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid, omasid mõlemad paramilitaarseid üksusi. Sotsiaaldemokraatide ''Schutzbund'' kuulutati pärast pööret illegaalseks, kuid kodusõja puhkemise tõttu ei saadud seda laiali saata<ref>Johnson (1989),name="ToenU" 104; Brook-Shepherd (1998), 269-270</ref>. 1934 keelati sotsiaaldemokraatliku partei tegevus, paljud selle liikmed vangistati või emigreerusid. Mais 1934 kehtestasid nn austrofašistid uue konstitutsiooni (''Maiverfassung''), mis tugevdas Dollfussi võimu. Dollfuss tapeti 25. juulil 1934 natside riigipöörde katse käigus<ref>Johnson (1989),name="9tyay" 107; Brook-Shepherd (1998), 292</ref>. Tema järglane, kantsler Kurt Schuschnigg suutis Austria iseseisvust mõnda aega alal hoida. 12. märtsil 1938 võtsid Austria natsid üle valitsuse, samal ajal kui Saksa väed riigi okupeerisid. Päev hiljem, 13. märtsil 1934 kuulutati ametlikult välja Austria liitmine Saksamaaga ([[Anšluss|Anschluss]]). 10. aprillis toimusid parlamendivalimised Reichstag'i referendum (osalesid üksnes Natsionaalsotsialistliku partei kandidaadid). Ühtlasi kujutasid valimised endast referendumit, mis pidi tagantjärele kinnitama Austria liitmise Saksamaaga ühtseks [[Suursaksa Riik|Suursaksa riigiks]] (Kolmas ''Reich''). Ametlike tulemuste järgi oli osalusprotsent 99,5%, kellest 98,9% vastasid jaatavalt<ref>Beller (2006),name="KFHd7" 231-233</ref>. Iseseisvuse kaotanud Austria nimetati ümber Ostmark'iks, 1942. aastal Alpi-Doonau Ringkonnaks (''Alpen-Donau Reichgaue''). Kohe algas spontaanne juutide tagakiusamine, millele peagi anti ka seaduslik õigustus. Mitmed prominentsed natsipartei liikmed (Adolf Hitler, Ernst Kaltenbrunner, Arthur Seyss-Inquart, Franz Stangl) olid päritolult austerlased<ref>Wallace (1999),name="CPNCC" 81</ref>.

13. aprillil 1945, pisut enne Kolmanda ''Reich'''i kokkuvarisemist, langes Viin Nõukogude vägede kätte. 27. aprillil 1945 kuulutasid kolme partei (sotsiaaldemokraadid, konservatiivid ja kommunistid) esindajad iseseisvusdeklaratsiooniga Austria [[Suursaksa Riik|Suur-Saksamaa]] koosseisust eraldanuks. Samal päeval kinnitati Stalini eelneval heakskiidul ametisse ajutine valitsus eesotsas kantsler Renneriga<ref>Beller (2006),name="7AvrI" 247; Johnson (1989), 135-136</ref>. Ühtlasi taastati varasem Dollfussi eelne konstitutsioon. Ehkki osa Lääne- ja Lõuna-Austriast oli endiselt Saksa vägede kontrolli all, loetakse 27. aprilli Austria Teise vabariigi asutamise päevaks. Aastatel 1939–1945 hukkus umbes 260 000 austerlast. Holokaustis hukkunud Austria juutide arvu hinnatakse 65 000-le, sõja eel riigist põgenenuid oli umbes 140 000. Hilisemad valitsused on tunnistanud tuhandete austerlaste osalemist tõsistes sõjakuritegudes.

Sarnaselt Saksamaaga jagati ka Austria liitlaste vahel okupatsioonitsoonideks. Pealinn Viin asus Nõukogude tsoonis. Kuna lääneliitlased tunnustasid Renneri valitsust (pärast mõningaid kahtlusi, et tegemist on Stalini marionetiga), välditi riigi jagamist kaheks, nagu toimus Saksamaal. Austriat käsitleti kui liitlaste poolt Natsi-Saksamaa okupatsioonist vabastatud maad<ref>Rauchensteiner (1985)<name="r8t8t" /ref>. Järgnesid aastaid kestnud läbirääkimised liitlastega, mida mõjutas vahepeal alanud [[Külm sõda]]. 15. mail 1955 sõlmiti Austria valitsuse ja liitlaste vahel [[Austria riigileping]], millega taastati Austria täielik iseseisvus. 26. oktoobril 1955, pärast kõigi liitlasvägede lõplikku väljaviimist, deklareeris Austria parlament riigi neutraalsust rahvusvahelistes konfliktides<ref>Johnson (1989),name="zaPgv" 153</ref>.

Teise vabariigi poliitiline süsteem tugineb 1945. aastal taastatud konstitutsioonile. Seda iseloomustab põhimõte, et kõige tähtsamad poliitilised ametikohad jagunevad Sotsiaaldemokraatliku ja Rahvapartei liikmete vahel (''Proporz'')<ref>Beller (2006),name="TlHPb" 255</ref>. Arvestatavate huvigruppide (töölised, ettevõtjad, farmerid jt) esindajatega konsulteeritakse kogu seadusandliku protsessi vältel, mis garanteerib vastuvõetud seaduste laialdase konsensuse<ref>Johnson (1989),name="Ltir4" 165</ref>. Alates 1945. aastast on Austrias valitsenud kas nn Suur Koalitsioon (konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid) või nn Väike Koalitsioon (üks eelnimetatutest koos mõne väiksema erakonnaga). Ühe partei enamusvalitsus on olnud aastatel 1966–1970 (konservatiivid) ja 1970–1983 (sotsiaaldemokraadid).

1986–1992 oli Austria presidendiks Kurt Waldheim, endine SS luureohvitser. Talle ametiajal esitatud kahtlustused sõjakuritegudes käivitasid intensiivse diskussiooni Austria natsimineviku üle<ref>Beller (2006),name="26NKG" 287-290</ref>.

Gorbatšovi võimuletulekuga Nõukogude Liidus kadus vajadus hoida rangelt neutraalset positsiooni ida ja lääne vahel. 1987. aastal algasid kõnelused Austria lähenemise üle Euroopa Ühendusele. 1994. aastal toimunud referendumil pooldas 67% osalenutest Austria ühinemist Euroopa Liiduga alates 1. jaanuarist 1995. Riigi sõjalise koostöö ja rahvusvahelistesse sõjalistesse organisatsioonidesse kuulumise suhtes on peamised parteid eri meelt: sotsiaaldemokraadid (Sozialdemokratische Partei Österreich, SPÖ) ei välista seda, kuid konservatiivid (Österreichische Volkspartei, ÖVP) eelistavad neutraliteedi jätkumist. 1998. aastal oli Austria Euroopa Liidu eesistujamaa, 1999. aastal liitus [[euroala|euroalaga]]. Samal ajal osutus valimistel edukaks Euroopa Liidu vastaseid jm parempoolseid meeleolusid koondanud Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreich FPÖ), mis oli aastatel 2000–2004 valitsuskoalitsioonis konservatiividega<ref>Piir (2015)<name="SvvvF" /ref>.

Austria Teise vabariigi poliitiline süsteem põhineb 1920. aastal vastuvõetud konstitutsioonil, mille kohaselt on Austria demokraatlik föderaalne vabariik. Konstitutsiooni täiendati 1929. aastal ning taaskehtestati 1945. aastal. Riigipeaks on föderaalpresident (''Bundespräsident''), kes valitakse otse rahva poolt. Valitsusjuht on föderaalkantsler, kelle määrab ametisse president. Valitsus on võimalik tagandada presidendi dekreediga või parlamendi alamkoja (''Nationalrat'') mittesalajase hääletuse tulemusel<ref>http: name="K0w4i" //countrystudies.us/austria/102.htm</ref>.

Austria parlament koosneb kahest kojast: 183-kohalisest ''Nationalrat''ist (alamkoda) ja 63-kohalisest ''Bundesrat''ist (ülemkogu). Alamkoja valimised toimuvad regulaarselt iga 5 aasta järel (või alamkoja erakorralise laialisaatmise järel) ning valimistel võib osaleda iga vähemalt 16-aastane hääleõiguslik kodanik. Erakondade jaoks on kehtestatud 4%-ne valimiskünnis. Valimisringkondi on kokku 43<ref>http: name="hwGI4" //countrystudies.us/austria/116.htm</ref>. Alamkojal on seadusloomes juhtiv roll. ''Bundesrat'', mis esindab üheksat liidumaad, on piiratud vetoõigus<ref>http: name="u4pg6" //countrystudies.us/austria/106.htm</ref>. Märgatavat mõju seadusandlikule protsessile omab ka konstitutsioonikohus (''Verfassungsgerichtshof'')<ref>http: name="kACUU" //countrystudies.us/austria/109.htm</ref>. Alates 1995. aastast on Euroopa Kohtu otsused Austria suhtes ülimuslikud. Euroopa Inimõiguste Konventsioon on integreeritud Austria konstitutsiooni ja Austria rakendab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid<ref>http: name="mDCmf" //countrystudies.us/austria/108.htm</ref>.

2006. aasta üldvalimistel saavutas tugevaima tulemuse SPÖ, samal ajal kui ÖVP kaotas ligikaudu 8% varasemast toetajaskonnast. Moodustati konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide nn Suur Koalitsioon (kestis juunini 2008, kantsleriks sotsiaaldemokraat Alfred Gusenbauer). 2008. aasta valimised nõrgestasid mõlemat suurparteid, kuid kahe peale saavutati siiski 70% valijate toetus. Kantsleriks sai sotsiaaldemokraat Werner Faymann. Kolmanda tulemuse saavutasid rohelised (11%). Parempoolsed FPÖ ja Austria Tulevikuliit (''Bündnis Zukunft Österreich'') kogusid ühtekokku alla 20% häältest. Ka 2013. aasta valimiste järel säilitasid SPÖ ja ÖVP kahe peale parlamendis enamuse (99 kohta 183-st). FPÖ-l on 40 ja rohelistel 24 kohta. Ülejäänud kohad jagunevad kahe väikepartei vahel<ref>http://www.electionresources.org/at/nationalrat.php?election name=2013<"p9QPy" /ref>.

1955. aasta [[Austria riigileping]]uga lõppes liitlaste okupatsioon ja Austriat tunnustati taas suveräänse riigina. 26. oktoobril 1955 deklareeris Austria oma neutraliteeti, mille kohaselt pidi riik hoiduma sõjalistest liitudest ning mitte lubama oma territooriumile välismaiseid sõjaväebaase. Neutraliteet jäi mitmeks aastakümneks Austria välispoliitika nurgakiviks. Muutus tekkis seoses Nõukogude Liidu likvideerimisega. Alates 1995. aastast teeb Austria koostööd Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikatega ning osaleb NATO ''Partnership for Peace'' raames rahumissioonidel<ref>Piir (2015)<name="SvvvF" /ref>. 1955. aasta neutraliteedilepingust kehtib praegu vaid klausel, mis ei luba Austria territooriumil rajada välismaiseid sõjaväebaase. Austria kuulub Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE).

Austria sõjavägi (''Bundesheer'') põhineb kohustuslikul ajateenistusel. Iga sobiva tervisliku seisundiga meeskodanik vanuses 18–50 aastat on sõjaväeteenistuskohuslane ning peab enne 35. eluaastat läbima 6-kuulise ajateenistuse, mille järel ta arvatakse kaheksaks aastake reservi. Vabatahtlik ajateenistuse läbimine on võimalik alates 16. eluaastast, seda nii meestele kui naistele. Maailmavaatelistel, religioossetel vm põhjusel võib taotleda ajateenistuse asendamist 9-kuulise tsiviilteenistusega<ref>http: name="RPwCh" //www.bmeia.gv.at/en/embassy/consulate-general-new-york/practical-advice/consular-information/military-service.html</ref>. Alates 1998. aastast võivad naised saada elukutselisteks sõduriteks.

2012. aastal moodustasid Austria kaitsekulutused 0,8% sisemajanduse kogutoodangust<ref>http: name="Ouoej" //militarybudget.org/austria/</ref>. Elavjõudude suurus on ligikaudu 27 000 inimest<ref>http://www.globalfirepower.com/country-military-strength-detail.asp?country_id name=austria<"5717C" /ref>, kellest umbes 12 000 on ajateenijad. Põhiseaduse järgi on sõjavägede ülemjuhatajaks on riigipea (president), tegelikuks juhiks on kaitseminister.

Suurem osa Austriast asub mõõdukas kliimatsoonis, kus puhuvad valdavalt niisked läänetuuled. Kuna ligemale ¾ maast moodustavad Alpid, siis on mäestikuline kliima domineeriv. Idaosas Pannoonia tasandikul ja piki Doonau orgu on kliima kontinentaalsem ja kuivem kui mägistel aladel. Hoolimata suhteliselt külmadest talvedest (–10−10°...0 °C) võivad suvised temperatuurid olla suhteliselt kõrged (keskmiselt 20 °C; maksimum 40,5 °C augustis 2013)<ref>http: name="uRqnH" //www.austria.info/us/basic-facts/nature-climate/climate</ref>.

Austrias on tööjõulisi 3,68 miljonit ja töötus 4,8%. 6% elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri.<ref name="cia">[https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/au.html cia.gov] välja otsitud 16.11.10</ref>

|+ '''SKT jaotumine<br>sektoritesse<ref name="cia" />'''

|+ '''Tööjõu jaotumine <br>sektoritesse<ref name="cia" />'''

1972. aastal, pärast parlamendi üksmeelset heakskiitu, alustati Doonau jõel Zwentendorfis tuumaelektrijaama ehitust. 1978. aastal toimunud referendumil hääletas 50,5% tuumaenergia kasutamise vastu<ref>Johnson (1989),name="Fe3W3" 168-169</ref>, mille järel keelustati selle kasutamine parlamendi dekreediga hoolimata sellest, et Zwentendorfi tuumajaam oli valminud.

Üle poole Austria elektrivajadusest saadakse veejõust. Taastuvenergia (lisaks veele ka tuul, päikeseenergia ja biomass) moodustab 62,89% Austria energiatarbimisest. Ülejäänu pärineb maagaasist ja naftast<ref>EWEA Staffname="I9M3C" (2010). Cumulative installed capacity per EU Member State 1998 - 2009 (MW). European Wind Energy Association</ref>

Austria tähtsaimad ekspordiartiklid on<ref name="cia" />

Austria tähtsaimad ekspordipartnerid on [[Saksamaa]] 30,96%, [[Itaalia]] 8,17%, [[Šveits]] 4,99%, [[Ameerika Ühendriigid]] 3,99% (2009).<ref name="cia" />

Austria tähtsaimad impordiartiklid on<ref name="cia" />

Austria tähtsaimad impordipartnerid on [[Saksamaa]] 45,07%, [[Šveits]] 6,76%, [[Itaalia]] 6,66%, [[Holland]] 4,03% (2009).<ref name="cia" />

[[Mäetööstus]]es on umbes 5000 töötajat, kellest enamik töötab [[kivimurdud]]es ning [[kruus]]a- ja [[liivakarjäär]]ides. <ref>Andmed sellesname="YO697" alapeatükis pärinevad allikast [http://www.bmwa.gv.at/BMWA/Schwerpunkte/Energie/InfoPublikation/Montanhandbuch/default.htm ''Bundesministerium für Wirtschaft und Arbeit: Österreichisches Montanhandbuch 2007''. Viin 2007]</ref>

2016. aastal elas Austrias hinnaguliselt 8,576 149 inimest, ligikaudu veerand neist pealinnas Viinis (1,8 miljonit, koos eeslinnadega 2,6 miljonit). Aastatel 2001–2011 kasvas Austria rahvaarv 4,6% võrra, mis on viimaste kümnendite suurim tõus. Suurem osa selles langeb sisserände arvele. Rahvaarv tõusis kõigil liidumaadel, välja arvatud Kärtneris (–0−0,6%). 43% elanikkonnast on koondunud Ida-Austriasse (Viin, Alam-Austria, Burgenland), järgneb Lääne-Austria (Ülem-Austria, Salzburg, Tirool, Vorarlberg) 36%-ga. Lõunapoolsete liidumaade (Kärtner, Steiermark) arvele langeb 21%<ref>http: name="25Tgc" //statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/population_censuses_register_based_census_register_based_labour_market_statistics/totaL_population/index.html</ref>.

31. oktoober 2013 seisuga elas Austrias 954 meest iga 1000 naise kohta (absoluutarvudes vastavalt 4,15 ja 4,35 miljonit). Naiste arvuline ülekaal tuleneb nende kõrgemast elueast. 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus oli 18,3% ja see tõuseb. Alla 15-aastaste laste osakaal 14,4% oli jäänud samaks. Loomulik iive oli kergelt negatiivne (–0−0,01% ehk –942−942 inimest). Populatsiooni keskmine vanus oli 42,2 aastat. Muu riigi kodakondsusega isikuid oli 12,4%. 16,6% elanikest olid sündinud välismaal, peamiselt Saksamaal (73 000), Türgis (71 000), Bosnias ja Hertsegoviinas (55 000), Serbias (42 000), Tšehhis (33 000), Rumeenias (26 000) ja Poolas (21 000). 2011. aasta loenduse kohaselt omas 2/5 välismaal sündinud elanikest Austria kodakondsust (enamikel juhtudel saadud naturalisatsiooni korras). Muudest rahvustest inimesi elas kõige enam Viinis (21,7%), millele järgnesid läänepoolsed liidumaad Vorarlberg (13,2%), Salzburg (12,6%) ja Tirool (11%)<ref>http: name="DkuxR" //statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/population_censuses_register_based_census_register_based_labour_market_statistics/population_by_demographic_characteristics/index.html</ref>.

Aastatel 2001–2011 jäi elussündide arv aastas 75 000 ja 78 000 vahele. 41,7% lastest sündis vabaabielus või üksikvanematele<ref>http: name="HnxDh" //statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/births/index.html</ref>. Populaarseimad nimed olid Anna ja Lukas<ref>http: name="ii4P8" //statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/births/most_common_first_names/index.html</ref>. Iga viljakas eas naise kohta sündis 2014. aastal 1,46 last. Keskmine vanus esimese lapse sündimisel on 29 aastat. Oodatav eluiga oli meestel 78,9 aastat (2004 76,4 aastat) ja naistel 83,7 aastat (2004 82,1 aastat)<ref>http: name="T3tNa" //statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/demographic_indicators/index.html</ref>.

2014. aastal immigreerus Austriasse 170 115 ja emigreerus 97 791 inimest. Rahvaarv suurenes sisserände arvel 72 324 inimese võrra, mis on 2013. aastaga võrreldes 32% tõus (siis +54 728). 62% immigrantidest pärineb teistest Euroopa Liidu maadest (+44 841), eriti Rumeeniast (+12 710), Ungarist (+7798) ja Saksamaalt (+5562). Väljaspoolt Euroopa Liitu saabus 29 902 inimest, peamiselt Bosniast ja Hertsegoviinast (+2625), Serbiast (+2543) ja Kosovost (+1375). Väljaspool Euroopat olid sisserändajate peamisteks lähteriikideks Süüria (+7129), Afganistan (+2709). Austria siseselt oli eelistatud sihtkohaks Viin (35% kõigist sisserännanutest)<ref>http: name="6A5C7" //statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/population/migration/international_migration/index.html</ref>.

Austria riigikeel on saksa keel, mida räägib emakeelena või õpitud keelena 96% elanikkonnast. Saksa keel on kasutusel haridussüsteemis ja meedias, kuigi sõnavaras ja häälduses leidub erinevusi Saksamaal kõneldavast standardkeelest. Esineb arvukalt kohalikke dialekte, mille rääkijatel võib olla raskusi üksteisest arusaamisega. Võõrkeeltest on enim levinud inglise keele oskus, mida emakeelena räägib 0,7%, kuid õpitud keelena u 40% elanikkonnast<ref>http: name="TXRxD" //languageknowledge.eu/countries/austria</ref>. Kärtneri ja Steiermarki liidumaal on ametlikuks vähemuskeeleks sloveenia keel, Burgendlandi liidumaal ungari keel. 2015. aasta seisuga räägib emakeelena türgi keelt 183 000, serbia keelt 177 000, inglise keelt 58 600, bosnia keelt 34 900, poola keelt 30 600, albaania keelt 28 200, tšehhi keelt 17 700, araabia keelt 17 600, rumeenia keelt 16 900, pärsia ja itaalia keelt kumbagi 10 700, prantsuse keelt 10 200 ja hispaania keelt 9980 inimest<ref>http: name="YydJd" //www.ethnologue.com/country/AT</ref>.

Austria kodakondsuse taotlemisel naturalisatsiooni korras on nõutav saksa keele oskus B1 tasemel<ref>http: name="wNHo9" //www.migration.gv.at/en/living-and-working-in-austria/integration-and-citizenship/citizenship.html</ref>.

Ajalooliselt tavatseti pidada austerlasi etnilisteks sakslasteks, kuid see suhtumine muutus Esimesele maailmasõja järel ning veelgi enam pärast Teist maailmasõda<ref>Thaler (2001),name="sE14f" 72</ref>. Traumaatilised sõjalis-poliitilised sündmused ning soov distantseeruda natsismist viisid katseteni luua omaenda eristuv identiteet ning tänapäeval ei pea enamik austerlasi ennast sakslasteks<ref>Beller (2006),name="kMOYc" 259-286; Piir (2015)</ref>.

Ajalooliselt on Austrias elanud suured sloveeni ja horvaadi (Kärtneri liidumaal) ning ungari kogukonnad (Burgenlandi liidumaal), keda 1955. aasta Riigilepinguga tunnustatakse kui vähemusrahvustena<ref>Johnson (1989),name="zaPgv" 153</ref>. Kärtneri liidumaal võib kohati leiduda vähemusrahvuste ja saksakeelse enamuse vahelisi pingeid, mida 1990. aastatel ja 2000. aastate esimesel poolel võimendas FPÖ<ref>Beller (2006),name="dRmyc" 295-299</ref>

Põhja- ja Kesk-Saksamaalt lähtunud reformatsiooni järel kujunesid Austria ja Baierimaa 16.–17. sajandil vastureformatsiooni tuumikaladeks. Habsburgide monarhia nägi ennast kui katoliikluse kaitsjaid ning kehtestas ranged seadused selle mõju taastamiseks ja levitamiseks. Olud hakkasid leevenema seoses 18. sajandi valgustusega. 1781. aastal andis keiser Joseph II tolerantsuspatendi, mis võimaldas teistele konfessioonidele piiratud tegevusvabaduse. Usuvabadus deklareeriti konstitutsioonilise aktiga 1867. aastal, millega ühtlasi tunnustati rooma-katoliku kiriku kõrval ka erinevaid ortodoksi (kreeka, serbia, rumeenia, vene, bulgaaria) ja protestantlikke (luterlased, kalvinistid) kirikuid, samuti juute. Pärast Bosnia ja Hertsegoviin annekteerimist 1912. aastal tunnustati ametlikult ka islamit<ref>http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016<name="phFLe" /ref>.

Tänapäeval käsitletakse kirikuid kui juriidilisi isikuid, mis alluvad riiklikule seadusandlusele. Kokku on Austrias 14 ametlikult tunnustatud kirikut ja religioosset kogukonda ning 10 registreeritud uskkonda. Ajalooliselt on olnud mõjukaim katoliku kirik, ehkki alates 20. sajandi teisest poolest on aktiivsete usklike arv pidevalt vähenenud. Jaanuar 2011 seisuga moodustasid registreeritud katoliiklased 64,1% ja protestandid 3,8% elanikkonnast (20. sajandi lõpul vastavalt 74% ja 5%). Traditsiooniliselt maksavad Austria kristlased kirikumaksu (''Kirchenbeitrag''), mis moodustab u 1% nende sissetulekust<ref>http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016<name="phFLe" /ref>.

Ligikaudu 340 000 inimest, peamiselt sisserändajad Türgist, Bosniast ja Hertsegoviinast ning Kosovost, kuulub erinevatesse islamikogudustesse. Ortodoksi kiriku liikmeid on umbes 180 000 (peamiselt serblased). 20 000 inimest kuulub Jehoova tunnistajate kogudustesse. 20% rahvastikust ei tunnista ühtki religiooni<ref>http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016<name="phFLe" /ref>.

Austria juudi kogukond vähenes 1938. aasta 200 000-lt umbes 4500-ni Teise maailmasõja järel. Umbes 65 000 Austria juuti hukkus holokaustis ning 130 000 emigreerus. Suurem osa praegusest juudi kogukonnast rändas sisse Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel, peamiselt Ida-Europast ja Kesk-Aasiast. Religioosselt akiivseid juute leidub praegu umbes 8100<ref>http://www.austria.org/religion/ 19.04.2016<name="phFLe" /ref>.

Üldhariduse andmine on osalt liidumaade, osalt föderaalvalitsuse pädevuses. Koolikohustus kestab 9 klassi, tavaliselt 15.–16. eluaastani. Eelharidus (''Kindergarten'') on enamikel liidumaadel tasuta ja seda võimaldatakse soovi korral kõigile lastele 3. ja 6. eluaasta vahel. Lasteaias käimine pole kohustuslik kuid enamik vanemaid näeb seda lapse haridustee tavapärase osana. Igale lasteaiarühmale on ette nähtud kvalifitseeritud õpetaja ja abiõpetaja. Algharidus (''Volksschule'') kestab 4 aastat. Oluliseks peetakse tugevat sidet õpetaja ja õpilaste vahel, seetõttu töötab sama õpetaja klassi kogu algkooli vältel. Rõhku pannakse lugemis-, kirjutamis- ja arvutusoskusele. Kogu klass järgib ühtset õppeprogrammi. Õpilased töötavad individuaalselt, projektiõpe on vähem levinud. Antakse kodutöid. Seoses vanemate suurenenud tööhõivega korraldab aina enam koole lastele tundide-eelset või -järgset järelevalvet<ref>http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/education_culture/formal_education/day_care_centres_child_care/index.html 19.04.2016<name="BojSd" /ref>.

Sarnaselt Saksamaaga on põhikoolis võimalik valida kahe suuna vahel, vastavalt õpilase huvidele ja kalduvustele. Akadeemiliselt võimekamatele mõeldud gümnaasiumi lõpul tuleb sooritada küpsuseksam (Matura), mis on eelduseks õpingute jätkamiseks ülikoolis. Keskkool (''Hauptschule'') valmistab õpilasi ette kutsehariduseks, kuid ka kõrgemaks tehnika-, ettevõtlus- vm hariduseks. Viimased eeldavad samuti Matura sooritamist. Mõned koolid (''Gesamtschule'') kombineerivad gümnaasiumi- ja keskkooli suunda. Varase võõrkeeleoskuse huvides õpitakse mõnedes koolides osa aineid inglise keeles. Rohked kodutööd ja sagedased eksamid on gümnaasiumis tavalised. Järgmisse klassi pääsemise (''aufsteigen'') eelduseks on rahuldavad hinded. Koolivaheaja lõpus saab uuesti sooritada varem ebaõnnetunud eksameid, mille tulemusest oleneb, kas õpilane jätkab järgmises klassis või peab kordama eelmist (''sitzenbleiben''), vahel korduvalt. Pärast kahe esimese gümnaasiumiklassi läbimist valitakse edasiseks suunaks nn tavaline gümnaasium (suurem humanitaaria osakaal) või reaalgümnaasium (suurem reaalteaduste osakaal)<ref>http://statistik.at/web_en/statistics/PeopleSociety/education_culture/formal_education/index.html 19.04.2016<name="MvijE" /ref>.

Austria kõrgharidussüsteem on kättesaadav igale õpilasele, kes on sooritanud Matura. Teatud erialadel (nt meditsiin) võidakse nõuda sisseastumiseksameid. Alates 2001. aastast kehtib avalik-õiguslikes ülikoolides kohustuslik õppemaks (''Studienbeitrag'') 363.36€ semestri kohta<ref>http://www.educations.com/study-guides/europe/study-in-austria/tuition-fees-3798 19.04.2016<name="doqEi" /ref>. Euroopa Liidust pärit välisüliõpilastele on õppimine Austria ülikoolides nominaalaja vältel õppemaksuvaba, pärast selle ületamist rakendub sama õppemaks mis Austria tudengitel<ref>http://www.studyinaustria.at/study_in_austria/ 19.04.2016<name="IoLOU" /ref>.

Endise suurriigina panustasid Austria võimud oluliselt kultuuriellu, kõige enam muusikakultuuri. Alates 16. sajandist hakkas Viin kujunema Euroopa mastaabis kultuurikeskuseks. Sel ajal sai barokne õukonnamuusika mõjutusi slaavi ja ungari rahvamuusikast. Kasutuse võeti uusi instrumente, muuhulgas lauto. Habsburgide soosing aitab Viinil 18. ja 19. sajandil omandada Euroopa muusikapealinna maine, eriti klassikalise muusika vallas<ref>Wheatcroft (1996),name="8nLD7" 184-191</ref>. [[Wolfgang Amadeus Mozart|Wolfgang Amadeus Mozarti]] sünnikoht Salzburg kuulus tollal iseseisvasse piiskopkonda Saksa-Rooma riigi koosseisus, kuid oli kultuuriliselt tihedasti seotud Austriaga. Nii Mozart kui ka [[Ludwig van Beethoven]] veetsid suure osa oma elust Viinis. Austrias sündisid ja töötasid ka heliloojad [[Joseph Haydn]], [[Michael Haydn]], [[Franz Liszt]], [[Franz Schubert]], [[Anton Bruckner]], [[Johann Strauss I|Johann Strauss vanem]] ja [[Johann Strauss II|Johann Strauss noorem]]. Samuti tegutses seal nn teine Viini koolkond ([[Arnold Schönberg]], [[Anton Webern]], [[Alban Berg]])<ref>http://www.austria.info/us/activities/culture-traditions/austria-europe-meeting-place/austria-music-history 20.04.2016<name="OlpHr" /ref>.

Austria praegune hümn, mille viis omistatakse Mozartile, võeti kasutusele pärast Teist maailmasõda, asendamaks traditsioonilist hümni, mille autor oli Joseph Haydn<ref>http://www.nationalanthems.info/at.htm 20.04.2016<name="zsQlr" /ref>.

Austrian Herbert von Karajan oli 35 aastat [[Berliini Filharmoonikud|Berliini Filharmooniaorkestri]] peadirigent. Teda peetakse üheks 20. sajandi kõige väljapaistvamaks dirigendiks, kes mõjutas tugevasti klassikalise muusika arengut alates 1960. aastatest kuni oma surmani<ref>http://www.berliner-philharmoniker.de/en/history/herbert-von-karajan/#event-herbert-von-karajan-elected-chief-conductor 20.04.2016<name="Bt0Uv" /ref>.

* EWEA Staff, ''Cumulative installed capacity per EU Member State 1998 -– 2009''. European Wind Energy Association. 2010.

{{viited|1=2}}|allikad=