Ava peamenüü

Muudatused

Lisatud 284 baiti ,  2 aasta eest
P
Korrastasin skripti abil viiteid
{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2016}}
[[Pilt:AgrihanNASA.jpg|thumb|right|Saared on biogeograafia jaoks parimad uurimisobjektid.]]
'''Biogeograafia''' on [[teadusharu]], mis seletab ja kirjeldab [[bioloogiline mitmekesisus|bioloogilist mitmekesisust]] ajas ja ruumis. [[Elusloodus]]t käsitletakse paljudel erinevatel tasemetel – [[takson]]ite (peamiselt [[Liik (bioloogia)|liik]]ide, aga ka teiste üksuste), ökoloogiliste koosluste ja [[ökosüsteem]]ide tasemel ning biogeograafia uurib ka eluslooduse komponentide vahelisi seoseid.<ref name="ÜMT"> Mander, Ü., Liiber, Ü. Üldmaateadus: õpik kõrgkoolidele. Eesti Loodusfoto, 2014 </ref>
 
Kuulsaim biogeograaf on [[Alfred Russel Wallace]]. [[Taimegeograafia|Taime]]- ja [[loomageograafia]] rajajaks peetakse saksa teadlast [[Alexander von Humboldt]]i <ref name="konspekt"> Biogeograafia konspekt </ref>. Tuntud Eesti biogeograafide ja biogeograafiaga tegelenud teadlaste sekka kuuluvad [[Jaan Eilart]], [[Ülo Mander]], [[Viktor Masing]], [[Meelis Pärtel]], [[Martin Zobel]] jt.
 
Kuna biogeograafia paikneb elu- ja maateaduste kokkupuutealal, siis on biogeograafia tihedalt seotud ka teiste teadusharudega, näiteks [[molekulaarbioloogia]]. Biogeograafia kasutab molekulaarbioloogia ja [[GIS]]i meetodeid ning tulemusi saab rakendada [[looduskaitse]] planeerimises.<ref name="ÜMT" />
=== 18. sajand ===
 
18. sajandi keskpaigas tegid eurooplased esimesi avastusi, mis aitasid kaasa biogeograafia kui teaduse arenemisele. Nad uurisid maailma ning avastasid selle bioloogilist mitmekesisust. 18. sajandil kujundas loodusuurijate maailmavaadet põhiliselt [[religioon]] ja [[piibel]].<ref name="cox"> Cox, C Barry, and Peter Moore. Biogeography : an ecological and evolutionary approach. Malden, MA: Blackwell Publications, 2005 </ref> [[Carl von Linné]], keda tuntakse kui taimeriigi korraloojana, pani 18. sajandil aluse eluslooduse kunstlikule süsteemile ning taimede binaarsele nimetamisviisile ja organisme hakati nimetama perekonna- ja liiginimetuste järgi. Enne tema panust valitses taimestiku mitmekesisuse uurimisel suur segadus. Taimi oli raske omavahel võrrelda, kuna kirjeldati eri tunnuseid ning iseloomustused ei olnud süsteemsed ega kergesti arusaadavad. Linné pööras suurt tähelepanu korra loomisele taimeriigi tundmaõppimisel ning talle oli oluline, et eluslooduse süstematiseerimisel mõistetakse seda ühte moodi. Ta rõhutas looduse muutumatust sellel ajal, milles parajasti elati. Carl von Linné esitas kolm postulaati: 1) mitte mingisuguseid uusi liike meie kaasajal juurde ei looda (''Systema Naturae'', 1735); 2) mitte kunagi ei juhtu, et üks liik muutub teiseks (''Critica botanica'', 1737); 3) looduses on liike nii palju kui palju vorme tekitas kõige alguses Lõputu Olevus (''Classes plantarum'', 1738).<ref name="suur rootslane"> Trass, Hans. [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1903.html Suur rootslane, õrn harakkuljus näpus]. – ''Eesti Loodus'', 2007 </ref>
 
[[Georges-Louis Leclerc de Buffon]] pani tähele liikide levimist klimaatiliste muutuste tulemusena. Ta oli esimene, kes nägi, et erinevad organismide grupid elavad erinevates [[regioon]]ides maailmas. Buffon leidis sarnasusi erinevate regioonide vahel, mis pani teda uskuma, et mingil hetkel olid [[kontinent|kontinendid]] omavahel ühenduses. Kuid vesi lahutas mandrid ning see põhjustas erinevusi liikides. Ta hüpoteesid olid kirjeldatud raamatuseerijas ''Histoire Naturelle, Générale et Particulière''. Raamatus väitis, et erinevatel geograafilistel regioonidel on erinevad [[eluvorm]]id. Buffonil oli Linnést erinev liikide tekkimise teooria. Ta uskus, et toimus üks liikide loomise sündmus ning et erinevad maailma regioonid olid kodudeks erinevatele liikidele.<ref name="browne">Browne, Janet (1983). The secular ark: studies in the history of biogeography. New Haven: Yale University Press. ISBN 0-300-02460-6 </ref> Üheks biogeograafia reegleiks sai [[Buffoni seadus]] (''Buffon’s Law''), mis ütleb, et sarnase kliima, kuid geograafiliselt isoleeritud alade loodus on erisugune.<ref name="pampa"> Pärtel, M., Püssa, K., Kalamees, R., Ingerpuu, N. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel316_280.html Pampa rohumaadel, Patagoonia poolkõrbes ja Andide metsades]. – ''Eesti Loodus'', 2003 </ref>
 
18. sajandi lõpus arendas taimegeograafia rajaja Alexander von Humboldt ''Physique générale'' kontseptsiooni, mis demonstreeris teaduse ühtsust ja liikide kokkusobivust. Humboldt andis esimesena oma panuse empiirilistele andmetele biogeograafia teaduses. Ta jälgis oma reisil erinevusi nii kliimas kui ka taimestikus. Humboldt jagas maailma regioonideks – troopiliseks, mõõdukaks ja arktiliseks. Nende regioonide piires oli sarnane taimestik. Lõpptulemusena võimaldas regioonide määramine luua Humboldtil [[isoterm]]i kontseptsiooni, mis aitas teadlastel näha elu mustreid erinevates kliimades.<ref name="cox" />
 
[[Augustin Pyrame de Candolle]] andis samuti oma panuse biogeograafiasse. Ta täheldas liikide vahelist [[konkurents]]i ning mitmeid erinevusi, mis mõjutasid elu mitmekesisuse avastamist.<ref name="nicolson"> Nicolson, D.H. (1991). "A History of Botanical Nomenclature". Annals of the Missouri Botanical Garden 78 (1): 33–56 </ref>
 
=== 19. sajand ===
[[Pilt:Darwin's finches by Gould.jpg|pisi|Darwini vindid arenesid kõik ühest liigist, kuid kohastusid uutele tingimustele erinevalt.]]
19. sajandil aitas biogeograafia arendamisele kaasa [[Charles Lyell]], kes arendas edasi [[uniformism]]i teooriat. Selle kohaselt ei kujundanud maailma üks [[katastroof]]iline sündmus. Maad kujundasid hoomamatult aeglased muutused, mida võime näha tänapäeval meie ümber. Vihm kulutab mägesid ning samal ajal sulanud kivim kerkib ülespoole tekitades uusi mägesid. Maad kujundavad protsessid on ajas ühtlased. Charles Lyell uskus, et Maa ajalugu on ääretult pikk ning sihitu ning et ka elu ajalugu on samasugune. Charles Lyelli uniformism mõjutas tugevasti [[Charles Darwin]]i evolutsiooniteooria arengut.<ref name="Uniformitarianism"> [http://evolution.berkeley.edu/evolibrary/article/history_12.html Uniformitarianism: Charles Lyell]</ref>
 
Charles Darwini olulisemaks uurimiskohaks olid [[Galápagose saared]].<ref name="browne" /> Galápagose saartel nägi Darwin [[maavärvulased|vinte]], kes erinesid üksteisest vaid noka suuruse ja kuju poolest <ref name="Kuidas "> Gilbert, Scott F. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel2701_2686.html Kuidas isendi areng võib suunata evolutsiooni]. – ''Eesti Loodus'', 2009 </ref>. Darwin tutvustas [[looduslik valik|loodusliku valiku]] teooriat, mis oli vastuolus varem aktsepteeritud ideega, et liigid on stabiilsed või muutumatud. Ta töötas välja mehhanisme, et kirjeldada evolutsiooni. Darwini mõjukad ideed sisaldasid teooriate arengut, mis käsitlesid [[olelusvõitlus]]t ja [[looduslik valik|looduslikku valikut]]. Tema teooriad võimaldasid tulevastel teadlastel edasi arendada ideid organismide geograafilise leviku kohta maailmas.<ref name="browne" />
 
[[Alfred Russel Wallace]] uuris 19. sajandi keskpaigas taimede ja loomade levikut [[Amazonase madalik]]us ja [[Malai saarestik]]us. Tema uurimustöö oli vajalik edasisele biogeograafia arengule. Wallace’it nimetatakse ka biogeograafia isaks. Ta juhtis välitöid, mille eesmärgiks oli uurida tuhandete liikide harjumusi, [[paljunemine|paljunemist]], toitumiskäitumist ja rände tendentse. Ta uuris liblikate ja lindude levikut, kus võrdluses olid [[geograafiline barjäär|geograafilise barjääri]] olemasolu ning selle puudumine. Oma tähelepanekutest võis ta järeldada, et kogukonnas esinev organismide arv on sõltuvuses toiduvaru kogusest konkreetses elupaigas. Wallace uskus, et liigid on liikuvad ning reageerivad nii [[biootilised tegurid|biootilistele]] kui ka [[abiootilised tegurid|abiootilistele teguritele]].<ref name="browne" />
=== 20.–21. sajand ===
 
1912. aastal tutvustas [[Alfred Wegener]] [[mandrite triiv]]i teooriat, kuid see võeti laiemalt kasutusele alles 1960ndatel <ref name="cox" />. Mandrite triivi teooria oli biogeograafias murranguline, kuna see muutis inimeste mõtlemist liikidest ja nende levikust maailmas. Wegener esitas hüpoteesi, et kunagi eksisteeris hiidmanner [[Pangea]], mis aga lagunes ning seejärel toimus mandrite triiv ookeanilisel koorel. Mandrite triiv oli tänapäevasele [[laamtektoonika]] aluseks.<ref name="laamtektoonika"> [http://www.ut.ee/BGGM/yldine_geoloogia/laamtektoonika.html Laamtektoonika] </ref>
 
[[Robert H. MacArthur]] ja [[Edward Osborne Wilson|Edward O. Wilson]] lõid 1967. aastal [[saarte biogeograafia]] teooria ning kirjutasid selle kohta ka raamatu ''[[The Theory of Island Biogeography]]''. Teooria põhineb esimese [[populatsiooniökoloogia]] printsiibil ja [[geneetika]]l, et seletada kuidas saare kauguse ja pindala kombineerimine reguleerib tasakaalu [[immigratsioon]]i ja liikide [[väljasuremine|väljasuremise]] vahel.<ref name="Princeton"> [http://press.princeton.edu/titles/7051.html Princeton University Press] </ref>
 
Klassikaline biogeograafia on laienenud tänu molekulaarsüstemaatika arengule ning on tekkinud ka uus uurimissuund [[fülogeograafia]]. See areng võimaldas teadlastel testida teooriaid populatsioonide päritolu ning leviku kohta.<ref name="MacArthur"> MacArthur, R. H.; Wilson E. O. 1967. The theory of island biogeography </ref>
 
==Vaata ka==
 
== Viited ==
{{viited|1=2}}|allikad=
<ref name="ÜMT">Mander, Ü., Liiber, Ü. Üldmaateadus: õpik kõrgkoolidele. Eesti Loodusfoto, 2014</ref>
<ref name="konspekt">Biogeograafia konspekt</ref>
<ref name="cox">Cox, C Barry, and Peter Moore. Biogeography : an ecological and evolutionary approach. Malden, MA: Blackwell Publications, 2005</ref>
<ref name="suur rootslane">Trass, Hans. [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1903.html Suur rootslane, õrn harakkuljus näpus]. – ''Eesti Loodus'', 2007</ref>
<ref name="browne">Browne, Janet (1983). The secular ark: studies in the history of biogeography. New Haven: Yale University Press. ISBN 0-300-02460-6</ref>
<ref name="pampa">Pärtel, M., Püssa, K., Kalamees, R., Ingerpuu, N. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel316_280.html Pampa rohumaadel, Patagoonia poolkõrbes ja Andide metsades]. – ''Eesti Loodus'', 2003</ref>
<ref name="nicolson">Nicolson, D.H. (1991). "A History of Botanical Nomenclature". Annals of the Missouri Botanical Garden 78 (1): 33–56</ref>
<ref name="Uniformitarianism">[http://evolution.berkeley.edu/evolibrary/article/history_12.html Uniformitarianism: Charles Lyell]</ref>
<ref name="Kuidas">Gilbert, Scott F. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel2701_2686.html Kuidas isendi areng võib suunata evolutsiooni]. – ''Eesti Loodus'', 2009</ref>
<ref name="laamtektoonika">[http://www.ut.ee/BGGM/yldine_geoloogia/laamtektoonika.html Laamtektoonika]</ref>
<ref name="Princeton">[http://press.princeton.edu/titles/7051.html Princeton University Press]</ref>
<ref name="MacArthur">MacArthur, R. H.; Wilson E. O. 1967. The theory of island biogeography</ref>
}}
 
==Välislingid==
75 728

muudatust