|
Tsiteerimisel on keel sõnade ja väljendite kaupa pöördunud iseenese peale, mis on lahutamatult seotud tsiteerimisprotseduuri mugavuse ja universaalse rakendatavusega. Tsiteerimise teema on seotud selliste [[keelefilosoofia]]le huvipakkuvate teemadega nagu laused [[propositsiooniline hoiak|propositsiooniliste hoiakute]] kohta, eksplitsiitsed [[performatiiv]]id ja [[osutamise pilditeooria]]d. Suhteliselt lihtne tsiteerimise teema võib osutuda võtmeks nende mõistmisele. (Lk 79–80)
"Kui mind pühendati loogika ja [[semantika]] müsteeriumidesse, siis tutvustati tsiteerimist tavaliselt kahtlase võttena, ja seda tutvustust saatis tõre jutlus väljendite [[kasutamine ja mainimine|kasutamise ja mainimise]] segiajamise patust." Väljendit, mida kasutatakse, kui mõni selle [[eksemplar]] esineks tavakontekstis, mainitakse, kui mõni selle eksemplar esineb jutumärkides. Patu ahvatlus tuleb nähtavasti sellest, et jutumärke on kerge märkamata jätta või ära jätta. [[Alfred Tarski]]<ref>''The Conceptname="SIQFO" of Truth in Formalized Languages'', lk 159–162</ref> ei uskunud, et on võimalik välja töötada jutumärkide selge teooria, sest kuidagi ei pääse mööda mõttetustest, kahemõttelisustest ja vastuoludest. "[[Willard Van Orman Quine|Quine]]<ref>''Mathematical Logic'',name="HVJLh" ptk 4</ref> kirjutab: "Jutumärkide hoolas tarvitamine on peamine praktiline abinõu objektide ja nende nimede segiajamise vastu...," kuid lisab siis, et tsiteerimisel "... on teatud anomaalne joon, mis nõuab erilist ettevaatust: loogilise analüüsi seisukohast tuleb iga terviktsitaati vaadelda üheainsa sõna või märgina, mille osad ei tähenda midagi enamat kui juusjooned ja [[silp|silbid]]. Tsitaat ei ole ''kirjeldus'', vaid ''hieroglüüf''; ta ei tähista oma objekti mitte ainult seda teiste objektide kaudu kirjeldades, vaid sellest pilti tehes. Terviku tähendus ei sõltu nende sõnade tähendusest, millest ta koosneb."" [[Alonzo Church]]<ref>''Introduction toname="jyz2m" Mathematical Logic'', ptk 8</ref> kiidab [[Gottlob Frege|Frege]]t tsiteerimise hoolika kasutamise eest kahemõttelisuse vältimiseks, kuid leiab, et tsiteerimine on "eksitav", "kohmakas praktikas ning avatud mõningatele õnnetutele kuritarvitustele ja arusaamatustele. Aga viga ei ole mitte tsiteerimises eneses, vaid meie teooriates tsiteerimise kohta.
Sageli öeldakse, et tsiteeritavaid väljendeid mainitakse, kuid ei kasutata. See viimane on kahtlane: kuidas siis tsitaadi sisse võtmine ei ole kasutamise üks viis? Usutav vastus oleks, et on küll tegu teatud kasutamisega, aga see pole seotud väljendi [[tähendus]]ega keeles, nii et tsiteeritavat materjali ei kasutata keelde kuuluvana. Kahtlused siiski jäävad. Esiteks, on juhtumeid, kus on mugav üht ja sama väljendit ühe ja sama eksemplari abil ühtaegu kasutada ja mainida<ref>Selliseid juhtumeidname="Z53xT" on hiljem hakatud nimetama [[segatsiteerimine|segatsiteerimiseks]]</ref>. Võtame näiteks lause "Quine ütleb, et tsiteerimisel "...on üks anomaalne joon"." "Kas tsiteeritud sõnu kasutatakse või mainitakse? Ilmselgelt mainitakse, sest need on Quine'i enda sõnad ja ma tahan seda tõika markeerida. Aga sama ilmselge on tõsiasi, et neid sõnu kasutatakse; kui see nii ei oleks, järgneks sõnale "tsiteerimisel" [[singulaartermin]], ja nii see ei saa olla, kui ma moodustasin [[grammatilisus|grammatilise]] lause." Seda lauset ei saa ka hõlpsasti niimoodi ümber sõnastada, et see raskus ületada. Veel paar näidet: "[[Dhaulagiri]] kõrval on [[Annapurna]], mägi, mille vallutamist [[Maurice Herzog]] kirjeldab oma samanimelises raamatus." "Cloutingi ja Dragoffi reegel rakenduvad selles järjekorras." (Lk 80–81)
Praegu on üldlevinud seisukoht, et tsiteeritavat materjali ei kasutata. [[Alfred Tarski|Tarski]] pidas seda ainsaks vastuvõetavaks tsiteerimise tõlgenduseks. Tsitaat seisneb jutumärkidega ääristatud väljendis, on nagu üks sõna ning teda tuleb pidada loogiliselt lihtsaks. Tähed ja sõnavahed on juhuslikud, nagu sõnad ikka, ega tähenda eraldi võttes midagi. Nii et jutumärginimi on Tarski järgi nagu inimese pärisnimi.<ref>''The Conceptname="CqorM" of Truth in Formalized languages'', lk 159.</ref> Ma nimetan seda [[tsiteerimise pärisnimeteooria]]ks. [[Alonzo Church|Church]] omistab sama mõtte või samade järelmitega meetodi [[Gottlob Frege|Frege]]le: "Frege võttis kasutusele võtte näidata [[autonüümia]]t süstemaatiliselt jutumärkide abil, ja oma hilisemates publikatsioonides (kuigi mitte "[[Mõistekiri|Mõistekirjas]]") pannakse [[autonüümne kasutus|autonüümselt kasutatavad]] sõnad ja sümbolid kõikidel juhtudel ülakomade vahele. Selle tagajärjel tuleb ülakomade vahele pandud sõna käsitleda ilma jutumärkideta sõnast erineva sõnana – just nagu jutumärgid oleksid kaks lisatähte sõna kirjutamisel – ja kahemõttelisuse kõrvaldab seega see, et nähakse ette kaks eri sõna, mis vastavad eri tähendustele."<ref>''Introduction toname="N4Bhv" Mathematical Logic'', lk 61–62.</ref> Siin tundub esinevat üks levinud segadus. Milline väljend osutab sõnale, mille eksemplar esineb jutumärkide vahel? Kas sõna ise (antud kontekstis) või tsitaat tervikuna? Church omistab selle mõlemale, kuigi nad peavad olema erinevad. "Sõna ise, sest jutumärkides oleval sõnal on tavalisest erinev tähendus; teda "käsitletakse erineva sõnana", mida kasutatakse "autonüümselt". Tsitaat tervikuna, sest jutumärgid on osa sellest, kuidas sõna kirjutatakse." Quine on rõhutanud ideed, et tsitaat on struktuurita singulaarterm. Ta on väitnud, et jutumärkide vahel olevad tähed esinevad tsitaadis "...ainult fragmendina pikemast nimest, mis peale selle fragmendi sisaldab kaht jutumärki."<ref>''[[From aname="OFQga" Logical Point of View]]'', lk 140.</ref> Niisugusel lähenemisel tsiteerimisele on see hea külg, et rõhutatakse, et tsitaadi osutus ei tulene jutumärkides olevate väljendite osutusest. Tundub aga, et nii ei ole põhimõtteliselt võimalik seletada, kuidas tsiteerimine [[loomulik keel|loomulikus keeles]] toimib. "Kui tsitaadid on struktuurita singulaarterminid, siis ei ole jutumärginimede kategoorial suuremat tähtsust kui a-tähega algavate ja lõppevate nimede kategoorial." (Lk 81–83.)
[...]
Teine lähenemine tsiteerimisele on [[tsiteerimise pilditeooria]]. Quine ütleb, et tsitaat "...tähistab oma objekti (...) tehes sellest pildi."<ref>''Mathematical Logic'',name="RPw78" ptk 4.</ref> Ainult tsitaadi sisemus sarnaneb väljendile, millele osutatakse; jutumärgid on pildi raam. Ja ka Church ütleb, et "...ülakomade vahele pandud sõna tuleb käsitleda erineva sõnana", sest teda kasutatakse "autonüümselt", iseenda nimetamiseks. Kõnealused autorid kõiguvad pärisnimeteooria ja pilditeooria vahel. (Lk 83–84)
Pilditeoorial paistab olevat pärisnimeteooria ees kaks eelist: esiteks, ta omistab tsitaatidele mingigi struktuuri, käsitledes neid koosnevana jutumärkidest (mis annavad konteksti) ja tsiteeritavast materjalist; teiseks, apelleerides pildisuhtele, võtab ta arvesse meie intuitiivse arusaama sellest, kuidas tsiteerimine toimib. Raskus on aga selles. Tarvis on seletada, kuidas tsiteerimine võimaldab osutada väljenditele, neist pilti tehes. Pilditeooria ütleb, et jutumärgid loovad konteksti, milles väljendid osutavad iseendile. Aga milleks siis üldse pilt? Kui juba väljend osutab iseendale, siis pole enam tähtis, et ta on ühtlasi iseenda pilt. Kas sobiks, kui öelda, et jutumärgid loovad konteksti, milles pildi sisu tuleb näha [[osutus]]ena. Ei, sellega ei ole öeldud sisuliselt midagi muud, kui et väljend osutab iseendale. "Lühidalt, kui kord tsitaadi sisule on omistatud standardne keeleline roll, siis asjaolul, et ta juhtumisi midagi meenutab, pole semantika seisukohalt suuremat tähtsust kui [[onomatopöa]]l või asjaolul, et sõna "mitmesilbiline" on mitmesilbiline." (Lk 84)
[---]
[[Peter Geach]]il<ref>''[[Mental Acts]]'',name="tHXDU" lk 79–81.</ref> paistab olevat niisugune teooria. "Üksik sõna jutumärkides nimetab iseennast; see on uus sõnavaraühik ega ole semantiliselt liitne (ma pole kindel, kas Geach seda viimast ütleb). Siiamaani on see teooria nagu pärisnimeteooria. Aga pikem väljend tsiteerituna on struktuuriga kirjeldus. Näiteks ""Alice minestas"" on lühend väljendist ""Alice"<math>\cap</math>"minestas"", mida loetakse "väljend, mis saadakse, kui kirjutada sõna "Alice" järele sõna "minestas""." See teooria on mõnes suhtes parem kui eelnev Frege teooria, pealegi on ta palju lihtsam ja loomulikum. Seda võib nimetada [[tsiteerimise veerimisteooria]]ks. Ka Tarski ja Quine vihjavad sarnase teooria võimalikkusele. Tarski märgib, et kui omaks võtta tsiteerimise pärisnimeteooria, siis jutumärginimed saab kõrvaldada ning asendada kõikjal struktuurikirjelduslike nimedega.<ref>''The Conceptname="VqhGM" of Truth in Formalized Languages'', lk 160.</ref> Quine väidab, et tsiteerimise [[läbipaistmatu kontekst|läbipaistmatusest]] saab "veerimise" abil lahti.<ref>''[[Sõna janame="YQNzI" objekt|Word and Object]]'', lk 212.</ref> Erinevalt Geachist oleksid Tarskil ja Quine'il vähimad ühikud mitte sõnad, vaid üksikud tähed ja sümbolid. Tulemus on lõpuks sama; Geachil on kergem kirjutada, aga raskem keelt õppida ja kirjeldada. (Lk 86)
[...]
==Märkused==
{{viited}}|allikad=
<ref name="SIQFO">''The Concept of Truth in Formalized Languages'', lk 159–162</ref>
<ref name="HVJLh">''Mathematical Logic'', ptk 4</ref>
<ref name="jyz2m">''Introduction to Mathematical Logic'', ptk 8</ref>
<ref name="Z53xT">Selliseid juhtumeid on hiljem hakatud nimetama [[segatsiteerimine|segatsiteerimiseks]]</ref>
<ref name="CqorM">''The Concept of Truth in Formalized languages'', lk 159.</ref>
<ref name="N4Bhv">''Introduction to Mathematical Logic'', lk 61–62.</ref>
<ref name="OFQga">''[[From a Logical Point of View]]'', lk 140.</ref>
<ref name="RPw78">''Mathematical Logic'', ptk 4.</ref>
<ref name="tHXDU">''[[Mental Acts]]'', lk 79–81.</ref>
<ref name="VqhGM">''The Concept of Truth in Formalized Languages'', lk 160.</ref>
<ref name="YQNzI">''[[Sõna ja objekt|Word and Object]]'', lk 212.</ref>
}}
[[Kategooria:Filosoofiateosed]]
|
