Evangeelne luterlik kirik Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
83. rida:
1935. aastal olid [[Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik]]us (E.E.L.K.) järgmised praostkonnad: Tallinna, Rootsi, Saksa, Ida-Harju, Järva, Lääne-Harju, Viru, Narva-Alutaguse, Tartu, Valga, Viljandi, Võru, Lääne, Pärnu, Saaremaa, Saarte-Lääne, lisaks veel kaks eraldiseisvat kogudust: Toomkogudus ja [[Tartu Ülikooli kogudus]].
[[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|1940. aastal Eesti okupeerimisel]] Nõukogude vägede poolt võttis kiriku juhtimise enesele [[Johan Kõpp]], kes valiti piiskopiks [[Hugo Bernhard Rahamägi|H. B. Rahamäe]] asemele. Eesti [[annekteerimine|annekteerimisel]] NSV Liidu koosseisu hakkas ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikus kehtima
1944. aasta sügisel, mil [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Nõukogude väed okupeerisid taas Eesti]], lõhenes luterlik kirik olude sunnil kaheks: kodu- ja pagulaskirikuks. Võõrvägede haardest pääsenud piiskop Johan Kõpp sai kaasa kõik volitused [[E.E.L.K.]] [[Õigusliku järjepidevuse põhimõte|järjepidevus]]e jätkamiseks võõrsil. Ühes temaga lahkus kodumaalt 70 vaimulikku.
|