|
[[1917]]. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku “vaba rahvakirikuna”.
1935. aastal olid Eestis[[Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik]]us (E.E.L.K.) järgmised praostkonnad: Tallinna, Rootsi, Saksa, Ida-Harju, Järva, Lääne-Harju, Viru, Narva-Alutaguse, Tartu, Valga, Viljandi, Võru, Lääne, Pärnu, Saaremaa, Saarte-Lääne, lisaks veel kaks eraldiseisvat kogudust: Toomkogudus ja [[Tartu Ülikooli kogudus]].
[[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|1940. aastal Eesti okupeerimisel]] Nõukogude vägede poolt võttis kiriku juhtimise enesele [[Johan Kõpp]], kes valiti piiskopiks [[Hugo Bernhard Rahamägi|H. B. Rahamäe]] asemele. Eesti [[annekteerimine|annekteerimisel]] NSV Liidu koosseisu hakkas ka Eesti evangeelsesEvangeeliumi luterlikusLuteriusu kirikusKirikus kehtima nõukogulikNõukogulik seadusandlus ja ametlik ideoloogia – võitlev ateism. Kiriku vara natsionaliseeriti, liikmemaksu kogumine keelustati. Kiriku ainsaks majanduslikuks sissetulekuallikaks jäi vabatahtlik annetus. Koolides lõpetati usuõpetuse tunnid, samuti peatati usuteaduskonna töö Tartu Ülikoolis. Usulise kirjanduse väljaandmine keelustati, vaimulikud raamatukogud määrati hävitamisele. Samuti keelati laste- ja noortetöö ning katkestati sise- ja välismisjon – sh suhted väliskirikutega. Mitmed õpetajad jt kirikutegelased arreteeriti või mobiliseeriti [[Punaarmee]]sse.
1944. aasta sügisel, mil [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Nõukogude väed okupeerisid taas Eesti]], lõhenes evangeelne luterlik kirik olude sunnil kaheks: kodu- ja pagulaskirikuks. Võõrvägede haardest pääsenud piiskop Johan Kõpp sai kaasa kõik volitused [[E.E.L.K.]] [[Õigusliku järjepidevuse põhimõte|järjepidevus]]e jätkamiseks võõrsil. Ühes temaga lahkus kodumaalt 70 vaimulikku.
{{Vaata|Eesti Evangeelne Luterlik Kirik}}, ''[[Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik]]''
|
