Quotation: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''"Quotation"''' ("Tsiteerimine") on [[Donald Davidson]]i artikkel, milles ta esitab [[tsiteerimise demonstratiiviteooria]].
Artikkel ilmus ajakirjas [[Theory and Decision]] (kd 11, [[1979]], lk 27–40) ning
Et Davidsoni teooria on üllatav ja ootamatuid lahendusi pakkuv, on seda artiklit keelefilosoofias palju arutatud. Seda on peetud 20. sajandi kõige olulisemaks artikliks tsiteerimise kohta{{lisa viide}}.
==Sisukokkuvõte==
"[[Tsiteerimine (filosoofia)|Tsiteerimine]]" on võte, mida kasutatakse [[osutamine|osutamiseks]] tüpograafilistele või foneetilistele kujudele, eksponeerides näidiseid, s.o tekstilõike [''inscriptions''] või [[lausung]]eid, millel on need kujud." Selle iseloomustuse alla käivad peale [[jutumärgid|jutumärkide]]
Tsiteerimisel on keel sõnade ja väljendite kaupa pöördunud iseenese peale, mis on lahutamatult seotud tsiteerimisprotseduuri mugavuse ja universaalse rakendatavusega. Tsiteerimise teema on seotud selliste [[keelefilosoofia]]le huvipakkuvate teemadega nagu laused [[propositsiooniline hoiak|propositsiooniliste hoiakute]] kohta, eksplitsiitsed [[performatiiv]]id ja [[osutamise pilditeooria]]d. Suhteliselt lihtne tsiteerimise teema võib osutuda võtmeks nende mõistmisele. (Lk 79–80)
14. rida:
Sageli öeldakse, et tsiteeritavaid väljendeid mainitakse, kuid ei kasutata. See viimane on kahtlane: kuidas siis tsitaadi sisse võtmine ei ole kasutamise üks viis? Usutav vastus oleks, et on küll tegu teatud kasutamisega, aga see pole seotud väljendi [[tähendus]]ega keeles, nii et tsiteeritavat materjali ei kasutata keelde kuuluvana. Kahtlused siiski jäävad. Esiteks, on juhtumeid, kus on mugav üht ja sama väljendit ühe ja sama eksemplari abil ühtaegu kasutada ja mainida<ref>Selliseid juhtumeid on hiljem hakatud nimetama [[segatsiteerimine|segatsiteerimiseks]]</ref>. Võtame näiteks lause "Quine ütleb, et tsiteerimisel "...on üks anomaalne joon"." "Kas tsiteeritud sõnu kasutatakse või mainitakse? Ilmselgelt mainitakse, sest need on Quine'i enda sõnad ja ma tahan seda tõika markeerida. Aga sama ilmselge on tõsiasi, et neid sõnu kasutatakse; kui see nii ei oleks, järgneks sõnale "tsiteerimisel" [[singulaartermin]], ja nii see ei saa olla, kui ma moodustasin [[grammatilisus|grammatilise]] lause." Seda lauset ei saa ka hõlpsasti niimoodi ümber sõnastada, et see raskus ületada. Veel paar näidet: "[[Dhaulagiri]] kõrval on [[Annapurna]], mägi, mille vallutamist [[Maurice Herzog]] kirjeldab oma samanimelises raamatus." "Cloutingi ja Dragoffi reegel rakenduvad selles järjekorras." (Lk 80–81)
Praegu on üldlevinud seisukoht, et tsiteeritavat materjali ei kasutata. [[Alfred Tarski|Tarski]] pidas seda ainsaks vastuvõetavaks tsiteerimise tõlgenduseks. Tsitaat seisneb jutumärkidega ääristatud väljendis, on nagu üks sõna ning teda tuleb pidada loogiliselt lihtsaks. Tähed ja sõnavahed on juhuslikud, nagu sõnad ikka, ega tähenda eraldi võttes midagi. Nii et jutumärginimi on Tarski järgi nagu inimese pärisnimi.<ref>''The Concept of Truth in Formalized languages'', lk 159.</ref> Ma nimetan seda [[tsiteerimise pärisnimeteooria]]ks. [[Alonzo Church|Church]] omistab sama mõtte või samade järelmitega meetodi [[Gottlob Frege|Frege]]le: "Frege võttis kasutusele võtte näidata [[autonüümia]]t süstemaatiliselt jutumärkide abil, ja oma hilisemates publikatsioonides (kuigi mitte "[[Mõistekiri|Mõistekirjas]]") pannakse [[autonüümne kasutus|autonüümselt kasutatavad]] sõnad ja sümbolid kõikidel juhtudel ülakomade vahele. Selle tagajärjel tuleb ülakomade vahele pandud sõna käsitleda ilma jutumärkideta sõnast erineva sõnana – just nagu jutumärgid oleksid kaks lisatähte sõna kirjutamisel – ja kahemõttelisuse kõrvaldab seega see, et nähakse ette kaks eri sõna, mis vastavad eri tähendustele."<ref>''Introduction to Mathematical Logic'', lk 61–62.</ref> Siin tundub esinevat üks levinud segadus.
[...]
24. rida:
[---]
[[Peter Geach]]il<ref>''[[Mental Acts]]'', lk 79–81.</ref> paistab olevat niisugune teooria. "Üksik sõna jutumärkides nimetab iseennast; see on uus sõnavaraühik ega ole semantiliselt liitne (ma pole kindel, kas Geach seda viimast ütleb). Siiamaani on see teooria nagu pärisnimeteooria. Aga pikem väljend tsiteerituna on struktuuriga kirjeldus. Näiteks ""Alice minestas"" on lühend väljendist ""Alice"<math>\cap</math>"minestas"", mida loetakse "väljend, mis saadakse, kui kirjutada sõna "Alice" järele sõna "minestas""." See teooria on mõnes suhtes parem kui eelnev Frege teooria, pealegi on ta palju lihtsam ja loomulikum. Seda võib nimetada [[tsiteerimise veerimisteooria]]ks. Ka Tarski ja Quine vihjavad sarnase teooria võimalikkusele. Tarski märgib, et kui omaks võtta tsiteerimise pärisnimeteooria, siis jutumärginimed saab kõrvaldada ning asendada kõikjal struktuurikirjelduslike nimedega.<ref>''The Concept of Truth in Formalized Languages'', lk 160.</ref>
[...]
"...jutumärgid aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on (...) Singulaarterminiks on jutumärgid, mida võib lugeda "väljend, mille [[eksemplar]] siin on. (...) Minu teooria järgi, mida võib nimetada [[tsiteerimise demonstratiiviteooria]]ks, ei osuta tekstilõik [''inscription''] üldse mitte millelegi ega ole mitte ühegi millelegi osutava väljendi osa. Kogu osutamise teevad ära hoopis jutumärgid ning nad aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on. (...) Jutumärke saab niiviisi väänata, et eemaldada tsiteeritav materjal lausest, milles see ei mängi mitte mingit semantilist rolli. Nii et ""Alice minestas" on lause" asemel võiks kirjutada
"Ma ütlesin, et demonstratiiviteooria järgi ei ole tsiteeritav materjal – semantiliselt – tsiteeriva lause osa. Aga see on tugevam, kui on tarvilik või soovitav. Näitamise võtet saab rakendada millele tahes, mis on näitaja mõjuulatuses, ning pole põhjust, miks väljendi mainimise protsessis ei võiks näidata aktiivses kasutuses olevale tekstilõigule." (lk 91). Näiteks saab lauset "Quine ütles, et tsiteerimisel "on teatud anomaalne joon"" analüüsida nii: "Quine ütles – kasutades sõnu, mille
| |||