John Dewey: erinevus redaktsioonide vahel

John Dewey sündis 20. oktoobril 1859, Burlingtonis, [[Vermont|Vermontis]] tagasihoidlike majanduslike tingimustega neljalapselisse perre.<ref>Gutek, Gerald L. ''Historical and Philosophical Foundations of Education: A Biographical Introduction''. Upper Saddle River, NJ: Pearson Education Inc. p. 338. [[International Standard Book Number|ISBN]] [[Eri:BookSources/0-13-113809-X|0-13-113809-X]].</ref> 1879. aastal lõpetas ta Vermonti ülikooli ''[[Phi Beta Kappa]]''<ref>[http://www.pbk.org/infoview/PBK_InfoView.aspx?t=&id=59 Who Belongs To Phi Beta Kappa]</ref> ning seejärel töötas kaks aastat keskkooliõpetajana ning ühe aasta algklasside õpetajana. <ref>[http://www.bgsu.edu/departments/acs/1890s/dewey/dewey.html bio of Dewey from ''Bowling Green State University'']</ref> Dewey otsustas, et ta ei sobi siiski kooliõpetajaks, ning asus [[Johns Hopkinsi Ülikool|John Hopkinsi]] ülikooli õppima, kaitstes seal ka 1884. aastal edukalt oma avaldamata ning praegu kadunud oleva doktoritöö "''The psychology of [[Immanuel Kant|Kant]]".''

Pärast doktorikraadi omandamist õpetas Dewey mõned aastad Michigani Ülikoolis ning seejärel, aastal 1894, liikus ta Chicago Ülikooli ning hakkas tegelema [[Pragmatistlik filosoofia|pragmatistliku filosoofia]] temaatikaga, olles filosoofia, psühholoogia ja kasvatusteaduste professor. Chicago Ülikoolis õpetamise ajal kirjutas ta neli esseed (kogutud raamatusse "''Thought and its Subject-Matter").'' Vastuolud administratsiooniga viisid aga Dewey otsuseni Chicago Ülikoolist lahkuda. 1899. aastal valiti Dewey [[Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon]]<nowiki/>i presidendiks. Alates aastast 1904 kuni pensionieani töötas ta Columbia Ülikoolis ja Columbia Ülikooli õpetajate kolledžis filosoofiaprofessorina. 1905. aastal valiti ta Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooni presidendiks. Lisaks oli ta kauaaegne Ameerika Õpetajate Föderatsiooni liige.

Deweyd huvitasid ka visuaalse taju uuringud, mida viis läbi Dartmouthi professor Abelbert Ames, Jr., kuid Deweyil oli probleeme kuulmisega – ta ei suutnud eristada helikõrgusi ja teda peeti ebamusikaalseks. <ref>Zeltner, Philip N.; John Dewey's Aesthetic Philosophy; lk. 93, ISBN 90-6032-029-8</ref>

Dewey kritiseeris artiklis "[[Refleksikaar|Refleksikaare]] kontseptsioon psühholoogias" (1896) traditsionaalset kontseptsiooni refleksikaarest, viidates sellele, et sellise arusaama puhul tükeldatakse käitumine kunstlikult osadeks. Kuigi ta ei eitanud stiimuli, aistingu (idee) ja vastuse olemasolu, siis ei nõustunud ta seisukohaga, et need on eristuvad ja kõrvutatavad sündmused, mis toimuvad järjest. Dewey uskus, et stiimul, idee ja vastus on tööjaotused üldises tegevuse koordineerimises (organismi kohanemises keskkonnaga). Ta uskus, et tajumine on tingitud käitumine, mis on mõjutatud teistest, samal ajal toimuvatest käitumistest. Hetkel aset leidev käitumine on see, mis teeb tajumise oluliseks või määrab selle, kas stiimul üldse jõuab teadvusesseteadvusse. Stiimul muutub aistinguks ja omandab väärtuse ainult siis, kui see on seotud hetkel toimuva käitumisega. Dewey uskus, et ainult siis kui käitumist peab kohandama reaalsusega tekib aisting (idee). Käitumine võib tihti toimuda ka iseseisvalt ja sellega ei pruugi kaasneda aistingut.

Aastal 1943 valiti refleksikaarest kirjutatud artikkel üheks oluliseimaksolulisemaks artikliks, mis on ajakirjas ''Psychology Review'' avaldatud. Dewey näitas, et taju kontrollimist saab seletada koordineeritud, pidevalt muutuvate ja adaptiivsete käitumisaktide terminites. Need ideed said osaks funktsionalismi põhitõdedest.<ref name=":0" />

== Progressivism ==

Dewey uuris psühholoogia rolli ühiskonnakorralduses, keskendudes haridusreformile. Haridusreform oli üks progressivismi põhilisi murekohti ja Dewey oli progressiivne haridusfilosoofia looja. Koolid pidid muutuma laste jaoks kogukonnaks, et Ameerika ühiskonnas saaksid muutuseid ja reforme hakata ellu viima neis koolides kasvanud ja õppinud lapsed. Dewey pidas kooli suurepäraseks kohaks, kus uurida psühholoogia kasulikkust ja kasutamisvõimalusi sotsiaalsete praktikate jaoks. Ta uskus, et "mõistus on fundamentaalselt psühholoogia jaoks kohanemisinstrument" ja seda saab arendada koolis. Koolid peaksid eelkõige õpetama väärtusi janing need väärtused peaksid olema ajendatud ühiskondliku kasvamise eesmärgist ja kogukonna solidaarsust arvestades. Need väärtused ei peaks olema ainult kooli väärtused, vaid saama osaks iga suurema institutsiooni väärtustest.

Progressiivne visioon ei olnud piiratud aga ainult psühholoogiaga – see haaras kõiki sotsiaalteadusi. Suunaks oli käitumisele keskendumine, sest sotsiaalne kontroll on eelkõige käitumise kontroll. Saavutamaks sotsiaalset kontrolli, peaksid psühholoogid loobuma introspektsioonist käitumise uurimisel ja uurima hoopis seda, kuidas käitumine on kontrollitud erinevate tingimuste poolt ja kuidas keskkonna kontrollimine annab juhtidele võimaluse kontrollida käitumist. <ref name=":0">Leahey, T.H. (1997). The conspiracy of naturalism. Raamatus: ''A History of Psychology.'' (lk. 287-296). Upper Saddle River, NJ: Prentice Hall. </ref>

*Dewey, J. 2011. Vahetu empirismi postulaat. ''Akadeemia'' 1: 43–53. (Tõlkinud ja kommenteerinud [[Silver Rattasepp]])

== Eestikeelset lisainformatsioonilisateavet Dewey kohta ==