Redaktsioon: 28. oktoober 2014, kell 01:52 redigeeri Dexbot (arutelu \| kaastöö) 10 796 muudatust P Eemaldatud mall Link FA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 26. mai 2017, kell 14:08 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 813 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: [[Pilt:Old norse, ca 900.PNG\|right\|250px\|thumb\|Vanapõhja keele ning selle lähemate sugulaskeelte levik [[10. sajand]]il. Punane ala märgib läänepõhja murret, oranž ala idapõhja murret, roosa ala gutni murret ning roheline ala teiste [[germaani keeled\|germaani keelte]] levikut, mille kõnelejad said mingil määral aru ka vanapõhja keelest.]] '''Vanapõhja keel''' ehk '''vanaskandinaavia keel''' (rootsi ''fornnordiska'', taani ''oldnordisk'' ehk ''norrønt'', norra ''norrønt'', inglise ''Old Norse'') on [[germaani keeled\|germaani keelte]] [[põhjagermaani keeled\|põhjagermaani harusse]] kuuluv keel, mida kõneldi [[Skandinaavia]]s ning selle elanike ülemereasundustes [[viikingiaeg\|viikingiajal]] ja [[keskaeg\|keskaja]] alguses, kuni [[13. sajand]]ini. Vanapõhja keel kujunes välja [[muinaspõhja keel]]est [[8. sajand]]il. 5. rida: Mõnikord on eesti keeles vanapõhja keele tähenduses kasutatud ka nimetusi ''muinaspõhja keel'' ja ''muinasskandinaavia keel''. Need terminid tähistavad enamasti siiski [[muinaspõhja keel]]eks nimetatavat vanemat keelekuju, mida kõneldi kuni 8. sajandini (vanapõhja keeleni viinud muutused said küll alguse juba 6. sajandil). Enamik säilinud vanapõhjakeelseid tekste on 12.~~—13~~–13. sajandil selle variandis [[vanaislandi keel]]es kirjutatud [[Islandi saagad]]. ==Ajalugu== Skandinaavia keelte ajaloos võib eristada kolme perioodi. Varaseim on [[muinaspõhja keel]], kus puudusid märkimisväärsed piirkondlikud erinevused. Vanapõhja keeles, mida räägiti 8.~~—14~~–14. sajandil, oli kaks peamist haru: Ida-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanataani ja vanarootsi keel) ning Lääne-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanaislandi ja vananorra keel). Vahel kasutatakse ka mõistet „keskpõhja”, mis on pigem ajalooline kui lingvistiline määratlus, kuigi just sel ajal leidsid aset muutused, mis viisid tänapäevaste keelte tekkeni. Kuni [[13. sajand]]ini pidasid kõnelejad ida- ja läänepõhja ning [[Vanagutni keel\|gutni]] dialekti samaks keeleks. Seda kutsuti ida dialektis ''dansk tunga'' ja lääne dialektis ''dönsk tunga'', mis tähendab [[taani keel]]t. 89. rida: ==Säilinud tekstid== Lisaks islandi ja norra saagadele on säilinud mitmesuguseid teisi tekste. Ladina tähestikus on jäädvustatud peamiselt pühad ja seaduste tekstid. Üheks erandiks on 14. sajandist pärinev [[Skåne]] seadustekogu "Codex Runicus", mis on kirjutatud ruunidega pärgamendile. Ruune kasutati ~~igapäevaselt~~iga päev ning tihti jäädvustati neid väikesele puu- või luutükile, samuti on säilinud suur hulk ruunikive. ==Keelenäide== Järgnev lõik on pärit [[Egilli saaga]]st. Tekst pärineb 13. sajandist ning näitab, kui sarnane on kaasaegne [[islandi keel]] vanapõhja ~~keelele~~keelega. {\| border="1" cellpadding="4" style="border-collapse:collapse; background:#efefef;" 150. rida: ==Kirjandus== ''Faarlund, Jan Terje'' 2002. Old and Middle Scandinavian. – The Germanic Languages. Toim. Ekkehard König ja Johan van der Auwera. London ; New York : Routledge, pp. ~~38—72~~38–72 ''Spurkland, Terje'' 2004. Literacy and ‘Runacy’ in Medieval Scandinavia. – Scandinavia and Europe, 800-1350 : contact, conflict, and coexistence. Toim. Jonathan Adams ja Katherine Holman. Turnhout : Brepols, pp. ~~333—344~~333–344 ''Roesdahl, Else'' 2007. Viikingite maailm. Tallinn: Tänapäev. ''Almenningen, Olaf et al.'' 1997. Språk og samfunn gjennom tusen år: ei norsk språkhistorie. Oslo : Universitetsforlaget.

Vanapõhja keel: erinevus redaktsioonide vahel