Erinevus lehekülje "Horvaatia kuningriik (keskaegne)" redaktsioonide vahel

P
annektsioon > anneksioon
P (annektsioon > anneksioon)
[[Supetari cartularium]]i järgi valiti uus kuningas seitsme baani poolt (kui eelmine suri pärijata, näiteks Krešimir IV): [[Horvaatia baan]], [[Bosnia baan]], [[Slavoonia baan]] jne. Baanid valiti esimese kuue Horvaatia hõimu poolt, kui ülejäänud kuus vastutasid [[župan]]ite valimise eest.
 
Krešimiri järglaseks sai [[Dmitar Zvonimir]] (1075–1089) [[Trpimirovićid|Trpimirovići]] dünastia Svetoslavići harust. Ta oli enne [[Slavoonia]] baan [[Petar Krešimir IV]] teenistuses ja hiljem [[Horvaatia valitsejate loend|Horvaatia hertsog]]. Ta sai kuningatiitli paavst [[Gregorius VII]] toetusel ja krooniti 8. oktoobril 1076 [[Solin]]is Horvaatia kuningaks. Zvonimir abistas aastatel 1081–1085 [[Robert Guiscard]]'i normanne nende võitluses Bütsantsi ja Veneetsia vastu. Zvonimir aitas transportida nende vägesid läbi [[Otranto väin]]a ja hõivata [[Durrës|Dyrrhachium]]i linn. Tema väed aitasid normanne mitmes lahingus piki Albaania ja Kreeka rannikut. Selle tõttu andsid bütsantslased aastal 1085 oma õigused Dalmaatsias üle Veneetsiale. Zvonimiri valitsemine on raiutud kivisse [[Baška tahvel|Baška tahvlile]], mis on säilinud tänapäevani, kui üks vanimaid kirjutatud Horvaatia tekste, mida hoitakse [[Zagreb]]i arheoloogiamuuseumis. Zvonimiri valitsemist mäletatakse kui rahumeelset ja õitsvat aega, mille ajal horvaatide side Püha Tooliga veelgi kinnistus, nii palju, et katoliiklus jäi horvaatide sekka tänapäevani. Sel ajal tehti aadlitiitlid Horvaatias sarnaseks nendelenendega, mida kasutati sel ajal Euroopa teistes osades, ''comes'' ja ''baron'' olid ''župan'' ja õukonna-aadel ning ''vlastelin'' oli aadlimees. Horvaatia riik lähenes Lääne-Euroopale ja kaugenes idast.
 
Dmitar Zvonimir abiellus aastal 1063 [[Jelena Lijepa]]ga. Kuninganna Jelena oli Ungari printsess, kuningas [[Béla I]] tütar [[Árpádi dünastia]]st ja tulevase Ungari kuninga [[László Püha|László I]] õde. Zvonimir ja Jelena said poja Radovani, kes suri teismeliseeas või varastes kahekümnendates. Kuningas Dmitar Zvonimir suri aastal 1089. Tema surma täpsed asjaolud pole teada. Hilisema, tõenäoliselt põhjendamata legendi järgi tapeti kuningas Zvonimir aastal 1089 mässu ajal.
[[Pilt:Pacta Conventa (Croatia).jpg|thumb|right|14. sajandi ''Pacta Conventa'' ärakiri, mida säilitatakse Ungari Rahvusmuuseumis. Enamus ajaloolasi peab seda võltsinguks, kuid selle sisu vastab Horvaatia tegelikule valitsemisele.]]
 
Aastal 1102, pärast pärimiskriisi, läks kroon [[Árpádi dünastia]] kätte, kui kuningas [[Kálmán]] krooniti [[Biograd na Moru|Biograd]]is "Horvaatia ja Dalmaatsia kuningaks". Liidu täpsed mõisted kahe riigi vahel said vaidlusküsimuseks 19. sajandil. Kaks kuningriiki ühendati [[Árpádi dünastia]] alla kas [[Horvaatia aadel|Horvaatia aadli]] valikul või Ungari jõuga. Horvaatia ajaloolased pidasid liitu personaaluniooniks jagatud kuninga vormis, selle vaatega nõustusid ka mitmed Ungari ajaloolased, samas Serbia ja Ungari natsionalistlikud ajaloolased eelistasid seda näha annektsioonianneksiooni vormina. Väide Ungari okupatsioonist tehti 19. sajandil Ungari rahvusliku ärkamise ajal. Seega vanemas Ungari historiograafias oli Kálmáni kroonimine Biogradis vaidlusküsimus ja nende hoiak oli, et Horvaatia vallutati. Kuigi selliseid väiteid võib leida ka tänapäeval, kuna Horvaatia-Ungari pinged on kadunud, on üldiselt nõustutud, et Kálmán krooniti Biogradis kuningaks. Tänapäeval on Ungari õigusajaloolased leidnud, et Ungari suhe Horvaatia ja Dalmaatsia aladega aastani 1526 ja Lajos II surmani olisarnanes kõige sarnasemrohkem [[personaalunioon|personaaluniooniga]]ile, meenutades Šotimaa ja Inglismaa suhet.
 
''Worldmark Encyclopedia of Nations'' ja ''[[Grand Larousse encyclopédique]]'' järgi astus Horvaatia [[personaalunioon]]i Ungariga aastal 1102, mis jäi Ungari-Horvaatia suhete aluseks aastani 1918, samas ''[[Encyclopædia Britannica]]'' näitab liitu [[dünastiline liit|dünastilisena]]. [[USA Kongressi raamatukogu|Kongressi raamatukogu]] uuringu järgi purustas [[Kálmán]] vastupanu pärast László I surma ning võitis Dalmaatsia ja Horvaatia krooni aastal 1102, sepistades seega sideme Horvaatia ja Ungari kroonide vahel, mis kestis kuni Esimese maailmasõja lõpuni. Põhja-Horvaatia on Ungari kultuurist tulvil, Horvaatia-Ungari piir nihkus sageli ja aeg-ajalt kohtles Ungari Horvaatiat vasallriigina. Horvaatial oli oma kohalik kuberner või baan; eesõigustega maa-aadel; ja aadlike kogu [[Sabor]]. Mõne ajaloolase järgi sai Horvaatia Ungari osaks 11. sajandi lõpul ja 12. sajandi algul, siiski on suhte tegelikku olemust raske määrata. Mõnikord toimis Horvaatia kui sõltumatu üksus ja teinekord kui Ungari vasall. Kuid Horvaatia säilitas suurel määral sisemise sõltumatuse. Horvaatia autonoomia määr kõikus läbi sajandite, nagu ka piirid.