Pantomiim: erinevus redaktsioonide vahel

XIX sajandil prantsuse teatris valitsenud anekdootlik loojutustamine, mis baseerub kindlal süžeel, aitas kaasa sellele, et juba varem tänavaetendustel, tsirkuses ja salongietendustel välja kujunenud lavakujud (Pierrot, Harlekiin jt.) kinnistusid; omamoodi aitas selleks kaasa fotograafiaga kaasnenud "elavate piltide" ja tummfilmide ([[Charlie Chaplin]] jt) loomine. Pantomiimi alusepanijad olid [[Joseph Grimaldi]], [[Jean-Gaspard Deburau]] ja [[Jean-Louis Barrault]]. XX sajandi moodsa pantomiimi eri suundade arenguks lõid eeldused [[Étienne Decroux]], [[François Delsarte]], [[Émile Jaques-Dalcroze]], [[Rudolf von Laban]]. Pantomiim kujunes selgelt omaette kunstialaks, kui see ühelt poolt tungis [[teater|teatrisse]], teisalt aga eristus [[soolo]]miimide numbrikunstina. Sellesse väljakujunemisse andsid suure panuse [[Marcel Marceau]] Prantsusmaal, juudi päritoluga [[Samy Molcho]] Austrias, [[Ladislav Fialka]] omaaegses Tšehhoslovakkias, [[Henryk Tomaszewski]] Poolas ja [[Jean Soubeyran]] Saksamaal.<ref>Vt. http://www.absoluteastronomy.com/topics/Mime_artistname="mwZQE" </ref>

Sellele vaatmata pantomiim mitmekesistus eri rahvuskultuuride otsingute omapära kaudu ja hakati eristama olulisi suundi. Tartu Vanemuise "Mimeskide" ja V. Polunini juhitud Leningradi teater-stuudio "Litsedei" etenduste põhjal festivalil "Mim-parad 82" eristati kaht pantomiimi selget arenguteed teatri suunal: üks neist põhineb sümbolistlikul kujundlikkusel, teine psühholoogilise teatri elementidega rikastatud rahvalikul palaganikultuuril.<ref>V. Kolessova. name="Parad mimovjeXCt", ajaleht "Leningradski Universitet" 22. oktoober 1982.</ref>Teatrite ja ansamblite kõrval jätkasid oma kunsti arendamist ka soolomiimid, kes juhul, kui õnnestus tööd saada mõnes kontsertorganisatsioonis, nagu A. Jelizarov, said laiemaltki tuntuks.

Pantomiimi elemente kasutati eesti teatris juba enne Teist maailmasõda, ekspressionistlikku laadi lavastustes oli sellel vahel kesknegi koht. Uute väljendusvahendite poole püüdleva amatöörtrupi [[Hommikteater]]<ref>Nigol Andresen. name="August Bachmann ja Hommikteater.kaUy4" Tallinn, Eesti NSV Teatriühing, 1966. 115 lk</ref> lavastatud draamas "Inimesed" (1923) oli sõnaline element marginaalne ja keskne pantomiimilik element.

1977. aastast hakkas pantomiimiõpetuse põhialusete õpetamisega tegelema stuudioteater "Tallinna Pantomiim", mis pedagoogi ja lavastaja Adolf Traksi käe all pakkus algupärandit draamas ja tragöödias ning kogu õhtut täitvaid terviklavastusi. Professionaliseerumist siiski ei toimunud. Huvi kaasaegse pantomiimi rakenduse vastu sõnateatris näitas Ugala 1967. aasta lavastusega "Mees on mees" (lavastaja Heino Torga, pantomiimiseade Adolf Traks) ja mitme hilisema tööga. 1969. aastal kasutati pantomiimi elemente küll Draamateatri luuleteemalises etenduses (liikumisjuht [[Adolf Traks]])<ref>http://www.lavakas.ee/index.x?valik=lavabaas&id=473&page=1&s_nimi name=1969<"y4KW4" /ref>, kuid pantomiimitruppide tegevus jäi aastateks kutselisest teatrist väljapoole.

Ka Moskva tsirkusekoolis professionaalseks miimiks õppinud Maret Kristal tõi oma etendused "[[Surmatants]]" (1971 Tallinnas Kieck in de Köki tornis), "Hingemaa" (1988 Eesti Filharmoonia baasil, aga vabalaval) jm välja asjaarmastajate trupiga, mitte kutselises teatris. Pantomiimi arengut ei pidanud Nõukogude Eesti kultuurijuhid oluliseks, leiti, et see kunstiala ei esinda teatri "peajoont" ning sellele ei tekkinud vajalikku materiaalset baasi ega ka koolituskeskust.<ref>Kalle Kurg. name="Aukartus hingemaa ees.lnoW2" – Kultuur ja Elu 1989, 3, lk 27.</ref>

Pärast Teist maailmasõda on pantomiimi elemente ja stiilivõtteid rakendatud eesti balletiteatris. Esimene kogu õhtut täitev moodsa pantomiimi võtetega loodud etendus eesti kutselises teatris oli "[[Mimeskid]]" [[Vanemuine (teater)|Vanemuises]] aastal 1981. "Mimeskide" stsenarist, lavastaja ja ka lavakujunduse eskiisi autor oli [[Kalle Kurg]], kolmeosalise etenduse kahe osa ("Valgus" ja "Rändlinnu lend") muusika autor oli [[Sven Grünberg]], ühe osa ("Pärjaballaad") muusika kirjutas [[Lepo Sumera]]. Peaosa täitis Moskva tsirkusekoolis pantomiimi ja GITIS-es massiliikumise erialal õppinud [[Maret Kristal]], ülejäänud osades olid Vanemuise balletitrupi tantsijad ([[Aivar Kallaste]], [[Gennadi Korotkin]], [[Mare Tommingas]], [[Jelena Tšaulina]], [[Sirre Oengo]], [[Rita Õunapuu]], [[Eva Ots]], [[Anu Kanarik]]). [[Eksistentsialism|Eksistentsialistlik]]u kallakuga "Mimeske" etendati 1980. aastate jooksul ka Leedus, Venemaal, Belgias, Soomes jm. 1985. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel pantomiimifestivalil pärjati etendus kõrgeima tunnustuse, diplomiga.<ref>*Larissa Melnikova. name=""MimeskidestT3Xv4" ja pantomiimist üldse." – Sirp ja Vasar 12.08.1983</ref> Uudissõna "[[mimesk]]" autoriks on [[Ain Kaalep]], kes lõi selle lavastuse tarbeks.<ref>Mimeskid. name="Rändlinnu lend.ebwzM" "Pärjaballaad." "Valgus." (Kavaleht). Tartu, Vanemuine 1981.</ref>

{{viited}}|allikad=