Hermann Weyl: erinevus redaktsioonide vahel

Weyl sündis kõrge pangaametniku perekonnas [[Hamburg]]i lähedal Elmshorni väikelinnas. Aastal [[1904]] astus ta [[Göttingeni ülikool]]i, kus temast sai [[David Hilbert]]i õpilane. [[1908]]. aastal kaitses ta [[doktorikraad]]i väitekirjaga "Singuläre Integralgleichungen mit besonder Berücksichtigung des Fourierschen Integraltheorems" (juhendaja David Hilbert).<ref name="gro"/> Seejärel jäi ta viieks aastaks ülikooli õppejõuna tööle. [[1913]]. aastal kaitses ta habilatsioonitöö "Über gewöhnliche Differentialgleicklungen mit Singularitäten und die zugehörigen Entwicklungen willkürlicher Funktionen"<ref name="gro"/>. Aastatel 1913–[[1930]] töötas ta professorina [[ETH Zürich]]is, kus üks tema kolleege oli [[Albert Einstein]], kes parasjagu töötas [[üldrelatiivsusteooria]] kallal.<ref name="gro"/> Weylist, kes oli tõsiselt huvitatud füüsikalistest probleemidest, sai üks esimesi Einsteini üldrelatiivsusteooria toetajaid. Ta luges kursust sellel teemal ja mõtiskles selle edasise arendamise võimaluste üle. Need mõtted pani ta kirja oma [[1918]]. aastal laineid löönud raamatus "Raum, Zeit, Materie" ('Ruum, aeg ja mateeria'<ref> H. Weyl. 1918. ''Raum, Zeit, Materie – Vorlesungen über Allgemeine Relativitätstheorie'', 8. Auflage, Springer 1993 (zuerst 1918, 5. Auflage 1922) </ref>). Albert Einstein andis raamatule väga kõrge hinnangu. Kirjas Weylile 8. märtsil 1918 nimetas ta raamatut "sümfooniliseks šedöövriks"<ref name="paul"/>.