Erinevus lehekülje "An-Najaf" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 14 baiti ,  4 aasta eest
P
šiit > šiiit
P (šiit > šiiit)
[[Image:Meshed ali usnavy (PD).jpg|thumb|''Meshed Ali'']]
 
''[[Meshed Ali]]'' (Ali Haud) ehk [[imaam Ali mošee]] asub suures ehitises, millel on [[kuldamine|kullatud]] [[võlv]] ning mille müüridest on palju väärtuslikke objekte. Kõik Najafi peatänavad suubuvad tähekujuliselt selle mošee juurde ning lõpevad mošeed kaitsvate kõrgete müüride ees. Mošee tõmbab ööl ja päeval ligi palverändureid. Sugulased toovad sinna surnuid lihtsates puukirstudes, et enne linna äärde matmist imaam Alilt õnnistust paluda. Läheduses paikneb [[Wādī as-Salām]] (Rahuorg), mis on väidetavalt suurim [[kalmistu]] islamimaailmas (ja võib-olla suurim kalmistu kogu maailmas). Seal on mitmete teiste prohvetite hauad. Paljud usklikud teistest maadest igatsevad saada sinna maetud, et tõusta [[viimne kohtupäev|viimsel kohtupäeval]] [[ülestõusmine|üles]] koos imaam Aliga. Sajandite vältel on pühamu ümber kerkinud arvukalt varjupaikasid, koole, raamatukogusid ja [[sufism|sufi]]de kloostreid, nii et linnast on saanud šiiitliku hariduse ja teoloogia keskus. [[Saddam Hussein]]i ajal said paljud neist kannatada, sest läbi Wadi-us-Salaami rajati maantee.
 
==Poliitika==
Linna olevat asutanud [[791]] pKr (178. aastal [[islami ajaarvamine|islami ajaarvamise]] järgi) [[Abbasiidid]]e [[kaliif]] [[Harun ar-Rašid]].
 
An-Najaf sai kuulsaks kohana, kuhu on maetud [[‘Alī ibn Abī Ţālib]] ehk imaam ‘Alī, [[šiiidid|šiitismšiiitism]]i rajaja ningja esimene [[imaam]]. Mõned usuvad siiski, et tema haud on [[Afganistan]]is [[Mazār-e Sharīf]]is. An-Najaf on praegu [[palverännak]]ute sihtkoht kogu [[islam]]imaailmale. Rohkem islamiusulisi palverändureid käib ainult [[Meka]]s ja [[Mediina]]s.
 
[[Osmanite riik|Osmanite riigi]] võimu all olid An-Najafil rasked ajad, sest [[araablased|araabia]] kõrbehõimud tegid sinna korduvalt rüüsteretki ning veest oli alatasa puudus. [[16. sajand]]i alguseks oli 3000 asustatud majast alles jäänud üksnes 30. [[18. sajand]]i lõpus vallutasid linna [[vahhabiidid]]. Veepuudusest saadi lõpuks jagu [[1803]]. aastal, kui rajati Hindiyya kanal. Nüüd kasvas linna elanike arv kiiresti 30 000-lt 60 000-le. Siiski minetas An-Najaf oma positsiooni tähtsaima usukeskusena [[19. sajand]]il [[Iraan]]i linna [[Qom]]i kasuks ning taastas selle alles [[20. sajand]]i lõpuks.
 
Osmanite võimust vabaneti [[1915]]. aastal ülestõusuga, ja pärast seda langes linn [[Briti impeerium]]i võimu alla. An-Najafi [[šeik|šeigid]] tapsid Briti kuberneri ning lõikasid ära viljavarustuse Suurbritanniaga liidus olevale Anaza hõimule. Kättemaksuks hõivasid britid linna ning lõikasid ära veevarustuse. Mäss suruti maha ja šeikide võimule tehti lõpp.
 
Aastal [[1979]] valmistas [[ajatolla]] [[Rūḩollāh Khomeynī]] [[Iraani islamirevolutsioon]]i ette An-Najafis, kuhu ta oli [[1965]] põgenenud.
 
Et Iraagi šiiidi enamus olid iraanlaste usuvennad, oli [[Saddam Hussein]]i režiim, mis toetus põhiliselt [[sunniidid|sunniitidele]], Najafi suhtes umbusklik ja šiitlikšiiitlik tegevus oli tugevasti pärsitud. [[Lahesõda|Lahesõja]] lõpus [[1991]] puhkes massiline ülestõus, mille Iraagi sõjavägi julmalt maha surus, tekitades linnale palju kahju. Neist kahjudest saadi suuremalt jaolt peagi jagu, kuid kibestumus Saddami režiimi suhtes jäi kauaks püsima.
 
Veebruaris [[1999]] mõrvati Najafi ülem[[vaimulik]] [[Mohammad Sadeq al-Sadr]] koos kahe pojaga. See oli kolmas vaimulike tapmine linnas vähem kui aasta jooksul. Kuigi Iraagi valitsus väitis, et tapjad on kätte saadud ja hukatud, panid kõik [[šiiidid|šiiitide]] juhid, kellest üks oli tol ajal vangis, paljud opositsioonitegelased ja tavalised šiiidid panid tapmised süüks Saddami režiimile: see püüdis süstemaatiliselt alla suruda šiiidikogukonna sõltumatuid hääli. Linna ülemvaimulikuna sai al-Sadri järglsaseks suurajatolla [[Ali al-Sistani]], kuid üks al-Sadri järelejäänud poegi [[Muqtada al-Sadr]] on omandanud väljapaistva poliitilise rolli, kuigi tema formaalne teoloogiline ettevalmistus oli suhteliselt napp.
 
[[2003. aasta sissetung Iraaki|2003. aasta sissetungi ajal Iraaki]] oli An-Najaf sissetungivate [[USA]] vägede üks põhilisi sihtmärke. Ägedate lahingutega [[26. märts]]il [[2003]] piirati linn sisse, kuid ameeriklased keeldusid seda vallutamast, ilmselt kartes An-Najafi pühamute kahjustamise tagajärgi. Lõpuks andis linn umbes 10 päeva pärast, umbes samal ajal [[Bagdadi langemine|Bagdadi langemisega]], rahumeelselt alla.
 
Pärast Bagdadi langemist [[aprill 2003|aprillis 2003]] endcautonoomseks kuulutanud [[Bagdad]]i šiiidi enklaavi [[Saddami linn]]a (praegu [[Sadri linn]]) väitsid, et nad saavad korraldusi An-Majafi juhtvaimulikelt.
 
[[29. august]]il [[2003]] plahvatas [[autopomm]] [[imaam Ali mošee]]s, parajasti siis, kui iganädalane palvus oli lõppemas. Üle 80 (teistel andmetel üle 120) inimese sai surma, sealhulgas mõjukas mõõdukaks peetud [[vaimulik]] [[ajatolla]] [[Sayed Mohammed Baqir al-Hakim]], [[Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu]] šiiidist liider. Veel kümneid inimesi sai vigastada. Plahvatuse korraldajad olid nähtavasti Iraagi uue režiimi vastased, kuid keegi ei võtnud vastutust enda peale. Saddam ise, kes sel ajal varjas end põranda all, eitas lindistatud sõnumis mis tahes seotust selle plahvatusega. [[USA]] ajakirjanduses oli pikalt-laialt juttu sellest, et terroriakti taga võisid olla It [[al-Qaida]] terroristid, kuid hiljem pani USA süü radikaalsele vaimulikule [[Muqtada al-Sadr]]ile, kes tollal osales võimuvõitluses al-Hakimi kildkonnaga.
 
[[Aprill 2004|Aprillis 2004]] vallutasid radikaalse islamivaimuliku [[Muqtada al-Sadr]]i pooldajad [[Al-Kūt]]i linna kõrval ka An-Najafi. Aprillis ja mais [[2004]] puhkesid An-Najafis lahingud USA vägede ja al-Sadri [[al-Mahdi armee]] vahel ([[Mahdi]] on šiiitidel "varjatud" imaam, kes pärimuse järgi kadus lapsena jäljetult, kuid ilmub välja enne maailma lõppu ning taastab maa peal õigluse). Al-Sadr vallandas koordineeritud ülestõusu kogu Kesk- ja Lõuna-Iraagis, püüdes nähtavasti saavutada kontrolli riigi üle enne võimu üleminekut uuele Iraagi valitsusele, mis oli kavandatud 30. juuniks [[2004]]. Mais al-Sadr osaliselt taganes. Olukord tekitas Iraagi ja Iraagi šiidikogukonnalešiiidikogukonnale suurt muret, sest tulevahetused leidsid aset mõne meetri kaugusel peamistest pühamutest, mis said asja käigus väljastpoolt kannatada. Ülestõus lõppes okupatsioonivõimudega sõlmitud relvarahuga. Muqtada al-Sadri autoriteet kasvas ning ta kindlustus an-Najafis, mis läks Poola väekontingendi vastutusalasse.
 
[[4. august]]il 2004 algas ülestõus uue jõuga.
128 359

muudatust