Louis IX: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
[[File:Saint Louis, roi de France, et un page.jpg|pisi|]]
Louis IX elu kohta sisaldavad küllaltki detailset teavet tema sõbra ja krooniku, [[senešall]] [[Jean de Joinville]]'i memuaarid.
==Elulugu==
Louis IX oli [[Louis VIII]] Lõvi ja [[Kastiilia kuningriik|Kastiilia]] [[Kastiilia Blanche|Blanche]]'i poeg.
Louis VIII suri ootamatult [[1226]]. aastal ning alaealisest Louis'st sai uus kuningas. Louis VIII vanima elusoleva pojana krooniti Louis IX aastal 1226 Prantsusmaa kuningaks. Alles kaheteistkümneaastasena oli ta liiga noor, et iseseisvalt valitseda, kuid kuna oli potentsiaalseid rivaale, krooniti noor kuningas kärmelt, et kõiki vaidlusi ära hoida. Tõepoolest, Prantsuse troonijärgluse reeglid olid paljudele veel ebaselged, kuna [[Hugues Capet]] valiti, mitte ei järgnenud oma isale; enamus Prantsuse kuningaid krooniti nende isade poolt, kui viimased olid veel elus, et valimist ära hoida. Noore kuninga õnneks toetasid teda paljud võimsad aadlikud, kes olid Kapetingidele ustavad ja kes hoidsid suure hoolega ära potentsiaalsete rivaalide kuningriigi üle kontrolli saavutamise. Prantsusmaa kirik ja lõpuks ka paavst kaitsesid selgelt seda positsiooni.
Tema eest valitses regendina ema Blanche. Pikaks ajaks jäi ta oma ema [[Kastiilia Blanche]]'i mõju alla, kes toetas kuningriigi piiride laiendamise poliitikat.
[[Pilt:France.1223.png|thumb|Prantsusmaa aastal 1223.]]
== Regentlus ja mässud ==
Blanche jättis kõik otsused administraatoritele ja toimis ainult ''täidesaatva võimu'' vormis, Blanche osutus osavaks poliitikuks: surus maha aadlike rahutused ja nurjas [[Inglismaa kuningriik|Inglismaa]] [[Inglismaa kuningas|kuninga]] [[Henry III]] katsed [[Plantagenetid|Plantagenetite]] endiseid valduseid [[Prantsusmaa]]l tagasi saada. [[Philippe II]] ja Louis VIII aegsed nõunikud säilitasid oma positsioonid ning viimased pool sajandit kontsentreerunud keskvõim tugevnes veelgi.
Blanche regendiajal ei olnud alaealisel Louisil üldist toetust, paljud aadlikud puudusid Reimsist, kui Louis IX kuningaks tehti: [[Flandria krahv]] oli pärast Bouvines'd veel vangis, [[Champagne krahv]]il oli keelatud tulla ja teised lihtsalt keeldusid tulemast. Siiski asendas Flandria krahvinna oma abikaasat ja [[Burgundia hertsog]] oli samuti kohal. Järgnevatel aastatel oli Blanche'i vastu mässe; esimest jaanuaris 1227 juhtisid [[Bretagne hertsog]] [[Pierre I, Bretagne hertsog|Pierre Mauclerc]], La Marche krahv [[Hugues XI de Lusignan|Hugues XI]] ja Champagne krahv [[Thibaut IV de Blois|Thibaut]]. Seda mässu toetas Inglismaa kuningas [[Henry III]], kuid ei saatnud neile abi. Toetuse puudumise ja fakti tõttu, et nad võitlesid oma kuningaga, see mäss nurjus. Selle autoritele andestati ja neile anti raha vastutasuks ustavusvande eest kuningale.
Samal ajal [[Languedoc]]i elanikud, otsides lõppu [[Albilaste ristisõda|Albilaste ristisõjale]], kutsusid rahule. [[Toulouse'i krahv]] [[Raymond VII, Toulouse'i krahv|Raymond VII]] alustas läbirääkimisi Blanche'iga ja tulemusel olid olulised tagajärjed kroonile. Nad sõlmisid [[Pariisi rahu (1229)|Pariisi rahu]], millega Raymond VII võis säilitada oma maid kuni oma surmani. Lepingu valvurina abiellus tema ainus tütar [[Jeanne, Toulouse'i krahvinna|Jeanne]] [[Poitiers'i krahv]]i [[Alphonse, Poitiers'i krahv|Alphonse'iga]] tähtsa tingimusega: juhul, kui nad surevad ilma pärijata, läheb kontroll Languedoci üle tagasi kroonile. Tõepoolest, Alphonse ja Jeanne surid ilma pojata ja kuningas sai otsese ligipääsu Vahemerele läbi kuningliku domeeni, muutes märkimisväärselt jõudude tasakaalu. Languedocis järgnesid paljud muudatused, millest kõige selgem oli [[inkvisitsioon]]i loomine, uus politseivõimu vorm, milles vanemad tehnikad (näiteks piinamine) kombineeriti kõige värskematega, nagu tribunalid, kus esitati tõendeid, ja kohtuotsus tulenes formaalsest põhjendamisest. Ka [[Toulouse'i ülikool]] asutati sel perioodil.
Hädad tõusid taas põhjas, kui suur hulk rahvast mässas Blanche'i vastu, kuid kuningas oli alati kohal, kui oli konflikte, ja sellel olid alati tagajärjed. Avalik arvamus hakkas ''regentluse'' vastu pöörduma. Kui kirik palus Blanche'il karistada [[vastlapäev]]al osalevaid inimesi, tegi ta kõik mehed osalemises süüdlaseks, vahistas ja mõistis nad süüdi. Pariisi ülikooli professorid ja üliõpilased olid selle poliitika esimesed ohvrid, see põhjustas [[Pariisi ülikooli streik (1229)|1229. aasta streigi]]. Paljudele professoritele pakuti võimalust minna Londonisse õpetama ja enamus neist läks [[Orléans]]'i. Blanche andis lõpuks järele ja paavst annetas Pariisi ülikoolile privileegid. Boulogne'i krahv ründas seejärel Champagne'i krahvi, ja aastal 1230 randus Inglismaa kuningas Bretagne'is, et Prantsusmaa kuningat ärritada. Kuninglik armee liikus kiiresti Inglise vägede vastu ja Henry III põgenes Bordeaux'sse, et tagasi Inglismaale seilata. Kasutades seda diversiooni ära, asus Blanche abistama Champagne'i krahvi, saades territooriume Prantsuse kroonile. Viimast mässu juhtis Pierre Mauclerc ja selle surus aastal 1234 maha vahetult Louis IX, nüüd küllalt vana, et ise valitseda.
[[1234]]. aastal kuulutati Louis IX täisealiseks ning abiellus [[Provence#Provence'i krahvid (9.–13. sajand)|Provence]] [[Provence'i Marguerite|Marguerite]]ga. Ehkki ametlikult sai Louis valitsejavõimu enda kätte, jäi ta reaalselt veel aastateks oma ema mõju alla. Louis'le kujunes peagi probleemiks ka tema noorem ja ülimalt ambitsioonikas vend [[Charles d'Anjou]], hilisem [[Napoli kuningriik|Napoli]] [[Napoli kuningas|kuningas]] (1266–1285) [[Carlo I (Napoli)|Carlo I]], kes hakkas peagi riigiasjusse sekkuma. Siiski kujunes Louis IX valitsusaeg küllaltki edukaks: tänu tema (kroonikute väitel) vagadele ja õiglastele isikuomadustele kasvas kuningavõimu autoriteet ning tänu tsentraliseerivatele reformidele riigi majanduslik ja poliitiline stabiilsus.
| |||