Kontrapunkt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
7. rida:
==Mõiste ajalooline määratlus==
Kontrapunkti mõiste on alates [[13. sajand|13.]]
Mõiste täpne kasutuselevõtu aeg ei ole teada. Kaudsete allikate põhjal võib arvata, et [[provanssaali kultuur]]is tunti kontrapunkti mõistet juba [[1250. aastad|1250. aastate]] paiku. [[1330. aastad|1330. aastatest]] pärineb ka stereotüüpne mõiste [[etümoloogia|etümoloogiline]] tuletis väljendist "punkt punkti vastu" (''punctus'' (või ''punctum'') ''contra punctum''), mis viitab tolle aja [[muusikateooria]]s oluliseks muutunud punkti (''punctus'') mõistele, andes nimetuse ka kõigi järgmiste ajastute kontrapunktilisele kompositsioonitehnikale. On ka võimalik, et termin ei kujunenud mitte nimisõnast ''contrapunctus'', vaid prepositsionaalobjektist ''contra punctum'', mis vihjab oskuse tulemusele luua vastuhäält või tervet faktuuri.
Kontrapunkti mõiste tähendab algusest peale mitmehäälse faktuuri loomise kunsti, meetodit ja printsiipi, mida nimetati ''punctum-contra-punctum'' ("noot-noodi-vastu"). Väljendil ''punctum contra punctum'', millest algselt saadi aru
Kõige vanem ja etümoloogiliselt algne tähendus viitab vastuhääle ja
Samas kõik säilinud kirjalikud allikad käsitlevad kontrapunkti mõistet umbes 1330. aastate paiku sündinud kontrapunktiõpetuse reeglite kontekstis, käsitledes seda algselt kui meetodit ning lõpuks kui printsiipi. Kontrapunkti kui meetodi tunnuste hulka kuuluvad algusest peale reeglid kooskõlade konsonantsuse eelistamisest, perfektsete ja imperfektsete [[konsonants]]ide vaheldumisest, küll mitte kohustuslikust, kuid siiski tungivalt soovitatavast vastupidises suunas kulgevast häältejuhtimisest ning lõpuks suur hulk kontrapunktiõpetuse tuuma suhtes perifeerset [[esoteerika]]t. Viimase hulka kuuluvad katsed defineerida kontrapunktiõpetust kui printsiipi tervete reeglite kogumike abil, kasutades selgitavaid sõnu nagu ''contrapositio'', ''aggregatio'', ''collocatio'', ''coniunctio'', ''combinatio'', ''comparatio'', ''dispositio'', ''ordinatio'' ja ''compositio'' (kompositsioon), mis on kontrapunkti mõistega kõige lähemalt seotud.
23. rida:
Alates kõige vanematest allikatest, kui tekkis väljend kontrapunktikunst (''ars contrapuncti''), tähistab kontrapunkti mõiste eelkõige teatud meetodi ja printsiibi alusel rakendatavat kompositsiooniõpetust (''Satzlehre''). Alates 15. sajandist eksisteerib kaheosaline kontrapunkti õpetussüsteem: "lihtne kontrapunkt" (''contrapunctus simplex'' (ka ''planus aequalis'')), mida nimetati ka "vastunoodiks" (''contranota'') ja mis kujutas enesest kontrapunktialase koolituse algtaset, ning üldine kompositsiooniõpetus "diminueeritud kontrapunkt" (''contrapunctus diminutus'', ka ''fractus'', ''coloratus'' või ''floridus''). Üldine kompositsiooniõpetuse puhul võeti üha enam arvesse konkreetseid kompositsioonitehnilisi aspekte ja alates 16. sajandist jagunes see omakorda alldistsipliinideks.
Kontrapunkti õpetussüsteem sisaldab tihti täiendusi ja vastandamist. Näiteks 15.
17. sajandil alanud stiilide paljususe ning erinevate faktuuride ja kompositisiooniõpetuste rakendamise kontekstis kujunes kontrapunkt ka muusikalist stiili määratlevaks mõisteks, mille konkreetne sisu muutub järgnevate ajastute kompositsiooniajalooliste tingimuste tõttu.
60. rida:
*Teises järgus tohib arsisele asetada vaid konsonantsi.
*Thesisel on lubatud ka dissonantsid, kuid nendele peab minema ja sealt tulema astmeliselt. Erandiks on ''cambiata'' figuur, kus dissonantsile võib maanduda ka tertsihüppega.<ref name="Üheksakümne kaheksas">Jeppesen lk 98</ref>
*[[Unisoon]] kahe hääle vahel on lubatud vaid esimeses ja viimases taktis, erandkorras rõhutul taktiosal ka loo keskel, kuid
[[Pilt:Teise järgu lõpp 8-4 taktimõõdus.jpg|thumb|Teise järgu lõpp 8/4 taktimõõdus. Eelviimases taktis on viimane noot täisnoot, viimases taktis on vaid brevised.<ref>Jeppesen lk 92</ref>]]
*4/4 taktimõõdus on ka kontrapunkti noot viimases taktis täisnoot, 8/4 taktimõõdus on eelviimases taktis mõlemas hääles viimane noot täisnoot ja viimases taktis mõlemas hääles ainsaks noodiks brevis.
66. rida:
====Kolmas järk====
Mitmehäälsuse kolmandas järgus on ''cantus firmus''<nowiki/>'ele lisatud veerandnootidest koosnev kontrapunkt.<ref>Jeppesen lk 93</ref> Kolmandas järgus kehtivad kõik eelnevad reeglid, kuid tuleb tähele panna, et nüüd on arsiseks esimene, kolmas, viies ja seitsmes ning thesiseks
*Rõhuliselt veerandnoodilt üles hüppamine keelatud. See reegel jääb kehtima kõikides hilisemates järkudes, kus veerandnooti kasutatakse.<ref name="Kuuekümne kaheksas" />
*Rõhulisel taktiosal võib kahe hääle vahel olla oktav või kvint maksimaalselt kahel korral loo ulatuses.
73. rida:
====Neljas järk====
Mitmehäälsuse neljandas järgus on ''cantus firmus''<nowiki/>'ele lisatud pidedissonantsidega kontrapunkt. Pidedissonantsid lahendatakse rõhutul taktiosal mittetäielikku konsonantsi (ehk tertsi, seksti või teetsimisse), kusjuures lahendus liigub alati astmeliselt alla.<ref>Jeppesen lk 104</ref> Kahehäälses seades tekib seaduspärasus, mille alusel laheneb sekund tertsi ja noon teetsimisse, kui cantus firmus on ülemises hääles ning septim laheneb seksti ja kvart tertsi, kui ''cantus firmus'' on alumises hääles. Kui pidedissonantsi ei ole enam võimalik reeglipäraselt lahendada, tuleb pideahel katkestada.<ref>Jeppesen lk 107</ref>
[[Pilt:4. järgu näide.JPG|center|500px|thumb|Näide kontrapunkti neljandast järgust. ''Cantus firmus''<nowiki/>'ele (alumine hääl) on lisatud pidedissonantsidega kontrapunkt (ülemine hääl).]]
85. rida:
*Keelatud on kasutada kaht järjestikust veerandnooti kahe rõhutu poolnoodi vahel. Sellist rütmifiguuride järgnevust nimetatakse isoleerituseks ning see pidavat renessansiajastul tekitama hingeldamistunnet.<ref name="Sajakolmeteistkümnes">Jeppesen lk 113</ref>
*[[Pidekaar]]ega on lubatud ühendada omavahel kaks poolnooti, täisnooti või brevist, kuid mitte kahte veerandnooti.
*Pidekaarega võib ühendada veel
*Kui cambiata on kirjutatud veerandnootides, võib see põhjustada teiste häältega dissoneerivaid intervalle.
*Kui cambiata kolmas noot (madalaim) on veerandnoot, peab ka selle neljas noot olema veerandnoot ning cambiatale peab järgnema sekund üles.
*Kui laskuv liikumine algab poolnoodiga, on laskumise käigus lubatud dissonants rõhulisel taktiosal.
95. rida:
==== Vabaseade ====
Kahehäälsuse vabaseade koosneb kahest vaba rütmiga häälest, mistõttu ei kasutata siin enam mõistet ''„cantus firmus“''. Reaalses muusikas on antud tehnika palju tavalisem kui mistahes eelpool käsitletu.
* Kõik eelnevad reeglid kehtivad, kui ei ole märgitud teisiti.
* Keelatud on dissonantsid kahe poolnoodi, täisnoodi või veel pikema vältuse vahel.<ref>Jeppesen, lk 122</ref>
118. rida:
Lihtkontrapunkt on selline häälte kontrapunktilise ühendamise printsiip, mille puhul häälte nii kõrgus- kui ka ajaline suhe jääb alati konstantseks, st ei toimu häälte kõrguslikku ega ajalist ümberasetamist.
Liitkontrapunkt on selline häälte ühendamise printsiip, mille puhul võetakse
* peegelkontrapunkt, mille puhul pööratakse peeglisse ehk [[inversioon (muusika)|inversiooni]] nii meloodiad kui ka hääled, kusjuures meloodiate intervallisuhted jäävad samaks;
* horisontaalselt liikuv kontrapunkt, mille puhul toimub häälte sisseastumiste omavaheline nihkumine. Horisontaalselt liikuva kontrapunkti kasutamise näiteks on tiheläbiviimine ehk ''stretto'';
* vertikaalselt liikuv kontrapunkt, mille puhul hääled vahetavad kõrguslikult kohad: st ülemine hääl siirdub
[[Pilt:Verdeckte Parallelen2.JPG|thumb|Varjatud paralleelsed kvindid ja oktavid. Kolmandas ja neljandas taktis olevad käigud pole keelatud, kuna kaks häält ei kaugene teineteisest]]
| |||