Ivan Fedjuninski: erinevus redaktsioonide vahel

1941 aasta septembris määrati ta Georgi Žukovi ettepanekul [[Leningraadi rinne|Leningraadi rinde]] juhataja asetäitjaks ja ühtlasti [[42. armee]] juhatajaks. Pärast Žukovi lahkumisest 1941. aasta oktoobris ajutiselt juhatas Fedjuninski rinnet, 27. oktoobril määrati ta [[54. armee]] juhatajaks. 54. armee tema juhendamisel osales aktiivselt [[Tihvini kaitseoperatsioon]]is ja [[Tihvini pealetungioperatsioon]]is, mille käigus nõukogudeväednõukogude väed saavutasid strateegilist edu. 1942. aastal osales 54. armee Ivan Fedjuninski juhendamisel [[Ljubani operatsioon]]il, aga operatsioon lõppes edutult ja armee sai suuri kaotusi.<ref name="warheroes"/>

1942. aasta oktoobris määrati ta [[Volhovi rinne|Volhovi rinde]] juhataja [[Kirill Meretskov]]i asetäitjaks. "Iskra" operatsioonis (12.−30. jaanuarjaanuaril 1943) edu eest anti talle I järgu [[Kutuzovi orden]]. Operatsiooni käigus ta sai raskelt haavata.<ref name="warheroes"/>

1943. aasta mais määrati Ivan Fedjuninski [[Brjanski rinne|Brjanski rinde]] juhataja asetäitjaks. 14. juulil 1943 sai ta [[11. armee (Nõukogude Liit)|11. armee]] juhatajaks ning osales [[Brjanski operatsioon|Brjanski]] (1. september —– 3. oktoober 1943) ja [[Gomeli–Retšitsa operatsioon]]il (10.−30. novembernovembril 1943).<ref name="warheroes"/>

1944. aasta veebruari esimesel poolel osales Ivan Fedjuninski juhitav 2. löögiarmee [[Veebruari Narva pealetung|Narva pealetungis]], aga Narva linna vallutada ei õnnestunud. Narva vabastati 26. juulil 1944. [[Narva operatsioon]]i käigus. Pealetung viidilähtus platsdarmistplatsdarmilt, mis sai hiljem nime [[Narva platsdarm|Fedjuninski platsdarm]]. [[Tallinna operatsioon]]i lõpetades osales 2. löögiarmee [[Kuramaa lahingud|Kuramaa kottis]] blokeeritud saksa [[Väegrupp Nord|väegrupi Nord]] peajõududega lahingutes ja [[Ida-Preisimaa operatsioon]]is.<ref name="warheroes"/>

Pärast Teise maailmasõja lõppu jäi Fedjuninski [[Saksamaa]]l [[Nõukogude Liidu okupatsiooniväed Saksamaal|Nõukogude Liidu okupatsioonivägede]] koosseisu kuuluva 2. löögiarmee komandöörikomandöri ametis.<ref name="warheroes"/>

1946. aasta aprillist 1947. aasta vebruaariniveebruarini oli Ivan Fedjuninski oli [[Arhangelski sõjaväeringkond|Arhangelski sõjaväeringkonna]] juhataja. 1948. aastal ta lõpetas kõrgeimaid akadeemilisi kursuseid [[Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia|Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia]] juures.<ref name="warheroes"/>

1948−19511948–1951 oli ta [[7. armee (NSV Liit)|7. armee]] komandör (armee staabstaap asus [[Jerevan]]is).

1951—19541951–1954 Ivan Fedjuninski oli Saksamaal Nõukogude Liidu okupatsioonivägede rühma ülemjuhataja asetäitja ja esimene asetäitja. 1954—19571954–1957 sai ta [[Taga-Kaukaasia sõjaväeringkond|Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna]] juhataja, 1957—19651957–1965 —– [[Turkestani sõjaväeringkond|Turkestani sõjaväeringkonna]] juhataja.<ref name="warheroes"/>

8. augustil 1955 omistatianti Ivan Fedjuninskile armeekindrali autasu.

Ivan Fedjuninski olikuulus [[NSV Liidu Ülemnõukogu V koosseis|NSV Liidu Ülemnõukogu V]] ja [[NSV Liidu Ülemnõukogu VI koosseis|VI koosseisu]] saadikuna ning NSVLNSV vabariikide ÜlemnõukogudeLiidu saadikunaÜlemnõukogusse.<ref name="warheroes"/>

1973. aastal valiti ta [[Tallinna aukodanik]]uks<ref>http://m.tallinn.ee/est/Aukodanikud-1 (vaadatud 22.04.2015)</ref>. Samuti ta on Volhovi, Lomonossovi, KingiseppaKingissepa, Brjanski, Karatševi, [[Gomel]]i,<ref>[http://vseogomele.net/databases/?db=1&material=1 Всё о Гомеле. Доски почёта — Почётные граждане города Гомеля].</ref> ja Tšoibolsani aukodanik.<ref name="warheroes"/>

Viimastel eluaastatel Fedjuninski elas Fedjuninski Moskvas ja suri 17. oktoobril 1977. Ta maetion maetud [[Novodevitšje kalmistu]]le.<ref name="warheroes"/>