Mihály Munkácsy: erinevus redaktsioonide vahel

Munkácsy sündis kui ''Michael Leo Lieb'' (''Lieb Mihály Leó'')<ref>[https://familysearch.org/pal:/MM9.3.1/TH-267-12877-161758-16?cc=1709358 Mihály Munkácsy abielutunnistus].</ref> ja tema vanemad olid [[Baieri]] päritolu ametnik Mihály Lieb ja Cecília Reök.<ref>[http://epa.oszk.hu/01500/01577/00030/pdf/bmmk_2007_2_017-026.pdf Mihály Munkácsy esivanemad].</ref> Ta sündis tollase [[Austria keisririik|Austria keisririigi]] osaks olnud [[Ungari kuningriik|Ungari kuningriigis]], [[Mukatševe|Munkács]]'<nowiki/>is, mille järgi ta hiljem endale ka pseudonüümi võttis.{{sfn|Chisholm|1911}}

PealePärast seda, kui ta oli olnud rändava maalikunstniku [[Elek Szamossy]] õpipoiss, läks Munkácsy tollase Ungari suurimasse linna [[Pest]]i (tänapäeval osa [[Budapest]]ist), kus ta otsis mitme endale juba nime teinud kunstniku eestkostet. Maastikumaalija [[Antal Ligeti]] abiga sai ta välismaal õppimiseks riigilt stipendiumi. [[1865]]. aastal õppis ta [[Viin]]i akadeemias [[Karl Rahl]]'<nowiki/>i juures. Aastal [[1866]] kolis ta [[München]]isse, asudes sealsesse akadeemiasse õppima, ja aastal [[1868]] läks ta [[Düsseldorfi Kunstiakadeemia]]sse, et õppida populaarse žanrimaalija [[Ludwig Knaus]]i käe all. 1867. aastal reisis ta [[Pariis]]i, et näha seal avatud [[Maailmanäitus]]t. PealePärast seda reisi muutus tema stiil palju helgemaks janing ta kasutas laiemaid pintslitõmbeid ja tonaalseid värvivalikud -– ilmselt oli teda mõjutanud näitusel nähtud kaasaegne [[Prantsuseprantsuse kunst]].

[[Pilt:Munkacsy-Siralomhaz.jpg|pisi|"Surmamõistetud mehe viimane päev", 1869-18721869–1872]]

Aastal 1869 maalis Munkácsy oma väga tunnustatud töö "Surmamõistetud mehe viimane päev", mida peetakse ka tema esimeseks meistriteoseks. Pilt autasustatisai aastal 1870 [[Pariisi Kaunite Kunstide Akadeemia]] ametlikul näitusel "[[Salon]]" kuldmedaligakuldmedali.{{sfn|Chisholm|1911}} See tegi temast koheseltkohe populaarse maalikunstniku. Irooniliselt võtab see töö aga visuaalsel kujul kokku rõhumise, moraalse ebakindluse ja eelseisva traagilise lõpu põhjustatud piina. Ent töö näitab siiski Ungari meistri võimekust maalimisel.

Munkácsy kolis koos oma sõbra maastikumaalija [[László Paál]]'<nowiki/>iga [[Pariis]]i, kus ta elas oma elu lõpuni. Ta jätkas žanripiltide maalimisega, luues tööd "Lõuendi valmistamine" (1871) ja "Naine hagusid korjamas" (1873). Tema karjääri haripunkt oli vahemikus 1873 kuni 18751873–1875, mil ta maalis sellised tööd nagu "Kesköised ringihulkujad", "Hüvastijätt", "Naine kirnumas" ja "Pandimaja". Aastal 1874 abiellus ta parun de Marches'iMarchesi lesega ja seejärel tema stiil muutus. Jättes kõrvale endale tüüpilise realismi, hakkas ta maalima värviküllaseid salongimaale ja natüürmorte.

1870. aastate lõpus töötas ta koos Paáliga ka Prantsusmaal [[Barbizon]]'<nowiki/>is, kus ta maalis värske ilme ja rikkalike värvidega maastikke, nagu näiteks "Tolmune tee", "Viljapõld" ja "Metsas jalutamas". Tema poolt 1880. aastatel maalitud maastikumaalides on ilmsed László Paáli stiili mõjutused ("Puiestee", "Colpach'iColpachi park"). Sel ajal valmisid ka tema realistlikus stiilis portreed, millel ta kujutas nt [[Franz Liszt]]'<nowiki/>i ja kardinal [[Lajos Haynald]]'<nowiki/>i.

Aastal 1878 maalis ta oma loomingu uut verstaposti tähistava ajaloolise žanrimaali "Pime Milton oma tütardele "Kaotatud paradiisi" ette lugemas". Selle maali tegevuspaik asub minevikus ja rikkalikult möbleeritud ruumis. Pildi ostis (ja müüs edukalt edasi) [[Austria]]s sündinud kunstikaupmees [[Charles Sedelmeyer]], kes pakkus Munkácsy'leMunkácsyle ka kümneaastast lepingut. Leping tegi kunstnikust rikka mehe ja Pariisi kunstimaailma nimeka liikme.

Need ülisuured maalid viidi ringreisile ja [[Charles Sedelmeyer]] näitas töid nii paljudes Euroopa linnades kui ka Ameerika Ühendriikides. Kõik kolm maali ostis Ameerika miljonär [[John Wanamaker]], kes pani need igal aastal [[Ülestõusmispühad|lihavõtete]] ajal üles oma [[Philadelphia]]s asunud kaubamajja. Kui maalid aastal [[1988]] oksjonile pandi, ostsid maali "Kristus Pilatuse ees" Joey ja Toby Tanenbaum, kes aga annetasid maali aastal 2002 Hamiltonis asuvale kunstigaleriile. Vahemikus 2002 kuni 20072002–2007 ja 2009 kuni 20142009–2014 oli maal laenul [[Debrecen]]is asuvas Déri muuseumis.<ref>[http://www.artgalleryofhamilton.com/images/aa/Munkacsy_returns_Hungary-release.pdf Giant Munkácsy masterpiece traveling from Art Gallery of Hamilton to Hungary for 5-year loan].</ref> Aastal 2009 paigutati kõik kolm maali Déri muuseumi eraldi tiiba. Selleks hetkeks olid teised maalid kas Ungari riigi ("Ecce Homo!", 1896) või Ungari-Ameerika kunstikoguja Imre Pákh'iPákhi ("Kolgata", 1884) omanduses.<ref>Nicole O'Reilly.[http://www.therecord.com/news-story/4726017-hamilton-gallery-considering-selling-painting-valued-at-more-than-5-million/ Hamilton gallery considering selling painting valued at more than $5 million]. Waterloo Record. 30.07.2014</ref> PealePärast seda, kui maal Kanadasse tagasi jõudis, otsis Ungari valitsus võimalusi selle ostmiseks, ja 2014. aasta veebruaris ostetigi maal 5,7 miljoni dollari eest.<ref>[http://www.portfolio.hu/en/economy/hungary_cbank_buys_epic_munkacsy_painting_price_unknown.29222.html Hungary c.bank buys epic Munkácsy painting, price unknown].</ref><ref>[http://www.portfolio.hu/en/economy/usd_6_m_will_not_cut_it_hungary_munkacsy_trilogy_paintings_to_part_ways_again.29704.html USD 6 m will not cut it - Hungary Munkácsy Trilogy paintings to part ways again]. Portfolio.hu.</ref>

Kuigi Munkácsy'stMunkácsyst, kes oli väga teadlik maisest mugavusest ja ühiskondlikust prestiižist, sai kuulsus, oli ta alati ebakindel ja kahtles oma andes. 1890. aastateks oli tema depressioon arenenud tõsiseks vaimuhaiguseks, mida tõenäoliselt süvendas veelgi nooruses põetud [[süüfilis]]. Tema viimased maalid on rahutud ja mõnikord isegi veidrad ("Lillede ohver", 1896).

1896. aasta suvel halvenes Munkácsy tervis järsult. PealePärast ravikuuri [[Baden-Baden]]is suunati ta Colpach'iColpachi ja Pariisi. Hiljem viidi ta [[Bonn]]i lähedal [[Endenich]]'is asunud vaimuhaiglasse, kus ta [[1900]]. aastal kokku kukkus ja suri. Sama aasta [[9. mai]]l sängitati ta [[Budapest]]i kuulsaimale kalmistule, [[Kerepesi kalmistu|Kerepesi kalmistule]].

Munkácsy maale leiab [[Milwaukee Kunstimuuseum]]ist, [[Daytoni Kunstiinstituut|Daytoni Kunstiinstituudist]] (Ohios) ja [[New York|New Yorgis asuvast]] Albany Kunsti- ja Ajaloomuuseumist; maal "Surmamõistetud mehe viimane päev" on osa [[Seattle]]'is asuva Frye Kunstimuuseumi algsest kollektsioonist. Munkácsy maale leiab ka [[Rumeenia]]st Arad'iAradi Kunstimuuseumist ja [[Szeged]]is asuvast Ferenc Móra Kunstimuuseumist.

* "Munkácsy a nagyvilágban / Munkácsy in the World". Näituse kataloog. Toim. Gosztonyi, Ferenc. Hungarian National Gallery -– Szemimpex Kiadó. Budapest, 2005.