|
|kaotused2= ?
}}
'''Lindanise lahing''' oli 1219. aasta juunis toimunud [[Liivimaaeestlaste ristisõda|Liivimaamuistse ristisõja]]vabadusvõitluse lahing, kus [[revala]]sed ja [[Harjumaa|harjulased]] ründasid tänase [[Tallinn]]a kohal maabunud [[Taani]] kuninga väge. Pärast eestlastele edukat algust saavutasid Taani väed ülekaalu ja võitsid lahingu, ajades eestlased põgenema.
==Eellugu==
Taani kuningas [[Valdemar II]] oli esimese katse Eestimaal alasid vallutada teinud 1206. aastal, mil ta proovis ebaõnnestunult kanda kinnitada Saaremaal.<ref>Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk X 13, lk 67</ref><ref>[[Sulev Vahtre]]. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 53–54</ref> Sõjaväega Eestimaale tungimise plaan kerkis taas päevakorda 1218. aastal, kui kuningaga kohtusid [[Riia piiskopkond|Riia piiskop]] [[Albert (Riia piiskop)|Albert]], [[Lihula piiskopkond|Eestimaa piiskop]] [[Theoderich (Eestimaa piiskop)|Theoderich]] ja [[Zemgale piiskop]] [[Lippe Bernhard]]. [[Riia]]st lähtunud ristisõda oli Eestimaal põrkunud eestlaste ja neid toetama asunud Vene vürstide tugevale vastupanule, mistõttu pidasid piiskopid vajalikuks leida endale uusi liitlasi. Nii palutigi kuningat astuda eestlaste ja venelaste vastu sõtta, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa tema võimu alla anda. Valdemar lubaski järgmisel aastal Eestimaale minna. Peagi sai ta [[paavst]]ilt loa liita paganatelteestlastelt vallutatavad alad Taani riigi ja selle kirikutega.<ref>Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XXII 1, lk 185</ref><ref>Vahtre, lk 129–130</ref><ref name=Selart>[[Anti Selart|Selart, Anti]], [[Ivar Leimus]], [[Linda Kaljundi]], [[Heiki Valk]]. ''Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal'', teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 49–50</ref>
1219. aasta varasuvel maabus Valdemari laevastik [[Revala]]s tänase Tallinna kohal. Taani sõjaretke olulisust näitab selle äramärkimine vähemalt 20 Taani ja Saksa kroonikas. Neist ühe teatel mindi Eestimaale lausa 1500 laevaga. Saksa ajaloolase [[Friedrich Benninghoven]]i hinnangul võis laevu olla kuni 100 ja mehi 1000–3000, mis oli Läänemere idaosas siiski ainulaadne laevastik. Kuigi Henriku kroonika räägib sõjamehi mainides peamiselt taanlastest, moodustasid Taani sõjajõu enamuse arvatavasti etnilised [[sakslased]]. Väe hulka kuulus ka [[Rügen]]i [[slaavlased|slaavlaste]] vürst [[Vitslav I]] oma meestega. Veel olid Valdemariga kaasas [[Lundi peapiiskopkond|Lundi peapiiskop]] [[Anders Sunesen]], [[Roskilde peapiiskopkond|Roskilde peapiiskop]] ja kuninga kantsler [[Petrus Jacobi]] (Peder Jacobsen), [[Schleswigi piiskopkond|Schleswigi piiskop]] [[Nicolaus (Schleswigi piiskop)|Nicolaus]] ning Riia piiskopi leerist Taani kuninga poole üle läinud Eestimaa piiskop Theoderich. Seejuures olid nii Sunesen kui Nicolaus osalenud ka 1206. aasta retkel Saaremaale.<ref name=HLK>Henriku Liivimaa kroonika, peatükk XXIII 2, lk 193–195</ref><ref name=Vahtre>Vahtre, lk 137–140</ref>
==Lahing==
Randunud vägi hõivas vastupanuta [[Lindanise linnus]]e, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. Küll asusid revalased ja harjulased [[Henriku Liivimaa kroonika]] järgi kohe sõjaks valmistuma ja väge koguma, samal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahu tegema saates. Kuningas olevat neid uskuma jäänud, vanematele kingitusi jaganud ja nad ristida lasknud.<ref name=HLK /><ref name=Vahtre /> Teisalt on arvatud, et rahu sõlminud ja sõda eelistanud revalased polnud üks ja sama seltskond.<ref>[[Priit Raudkivi]], [[Tyge Andersen]]. [http://www.kirj.ee/public/Acta_hist/2008/issue_2/Acta-2008-13-3-24.pdf Võimumängud Põhja-Eestis. Ajaloolis-sotsioloogilisi aspekte. Acta Historica Tallinnensia, 13, 3 - 24.]</ref> Marika Mägi oletab, et algselt rahu sõlmima saabunud lähimate piirkondade Revala vanemad võisid seda teha siiralt, kuid ülejäänud maakonna vanemad sellega ei nõustunud ja otsustasid sissetungijatele sõjaliselt vastu astuda.<ref>[[Marika Mägi]]. [https://www.etis.ee/ShowFile.aspx?FileVID=28741 Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.]. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad [[Marek Tamm]], [[Linda Kaljundi]], [[Carsten Selch Jensen]].</ref>
Kolm päeva pärast vanemate lahkumist kuninga juurest ründas revalaste ja harjulaste vägi, mille suuruseks on Benninghoven hinnanud u 1000 (äärmisel juhul 2000) meest, õhtu eel ootamatult viiest eri suunast taanlaste laagrit. Lahingu täpne kuupäev (15. juuni) on märgitud ainult 16. sajandi Taani ajalookirjutaja [[Petrus Olai]] kroonikas ja see langeb kokku taanlaste 12. sajandil kuralaste üle saavutatud legendaarse võidu kuupäevaga, mistõttu on selle dateeringu õigsuses kaheldud. Henriku Liivimaa kroonika teate järgi, et eestlased ründasid taanlasi viiest küljest, on [[Paul Johansen]] oletanud, et lahingupaik võis olla [[Vana turg|Vanaturul]], kus hilisemast ajast on teada viis lõikuvat teed. See hüpotees aga ei arvesta, et 13. sajandil oli merevee tase kõrgem ja üks neist teedest vee all. Ka 1977. aasta väljakaevamised [[Vanaturu kael]]as ei leidnud märke tolleagsest kultuurikihist.<ref name=HLK /><ref name=Vahtre />
Rünnak oli eestlastele algul edukas. Tapeti palju taanlasi ja vastased löödi taganema. Õnnestus jõuda isegi telgini, kus arvati viibivat kuningat, ja surmati seal olnud Eestimaa piiskop Theoderich.<ref name=HLK /> Legendi järgi olevat ta end ise Valdemari mantlisse riietanud ja nii kuninga eest oma elu andnud.<ref name=Vahtre /> Vürst Vitslav asus oma vägedega orus Toompea merepoolsel nõlval ja jäi lahingu alguses võitlusest kõrvale.<ref name=HLK /> Tavaliselt on tema väesalga asupaigaks peetud hilisema [[Mihkli nunnaklooster|Mihkli nunnakloostri]] ümbrust, Marika Mägi arvates vastab kroonika kirjeldusele paremini aga ala hilisemast [[Tallinna vanalinn|vanalinnast]] lõuna pool.<ref name=MagiRafala>Marika Mägi. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest. Tallinn: Argo, 2015. Lk 146</ref> Peagi, nähes eestlasi lähenemas, sekkus ka Vitislav lahingusse, astudes neile vastu ja lüües eestlased tagasi. Selle peale jäid taanlasi jälitavad eestlased seisma, võimaldades taanlastel koonduda ja omakorda pealetungile asuda.<ref name=HLK /> Eeldusel, et taanlased taganesid oma laevade suunas, mis tõenäoliselt olid vanalinna juures oleval rannaalal, ja et Vitislavi väeüksus asus vanalinnast lõuna pool, võisid eestlased nüüd jääda nende vahele lõksu.<ref name=MagiRafala /> Üheskoos slaavlastega rünnati nüüd eestlasi ja aeti nad põgenema. Henriku Liivimaa kroonika teatel sai lahingus surma üle 1000 eestlase.<ref name=HLK /><ref name=Vahtre />
Paljud Taani pärimused seostavad Lindanise lahinguga [[Dannebrog]]i, Taani lipu saamislugu. Legendi järgi langes lahingu kriitilisel momendil piiskoppide palvete peale ja Valdemari lubaduse järel oma eluviisi parandada ja piiskoppide tulusid mitte kärpida taevast alla punast värvi valge ristiga lipp, mis innustas taanlasi vasturünnakule ja aitas nad võidule.<ref name=Vahtre />
|
