Erinevus lehekülje "Vesinik" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 9 baiti ,  3 aasta eest
P
resümee puudub
P (parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited)
P
Ta on lihtsaima [[aatom]]iehitusega ning väikseima [[aatommass]]iga element.<ref name="Riedel" />
 
[[Keemiliste elementide perioodilisuse süsteem]]is kuulub ta [[1. periood]]i ja [[sS-blokkplokk]]i. Teda paigutatakse mõnikord [[I rühm]]a, mõnikord [[VII rühm]]a, mõnikord mitte ühessegiühtegi rühma.<ref name="Riedel" /> [[Elektronkonfiguratsioon]] on 1s<sup>1</sup>.<ref name="Riedel" />
 
Vesinik on tüüpiline [[mittemetall]]<ref name="Riedel" />.
 
==Ionisatsioonienergia, elektronafiinsus ja oksüdatsiooniastmed==
Vesinikuaatomi [[ionisatsioonienergia]] on 13,6 [[elektronvolt|eV]]<ref name="Riedel" /> ehk 1312 [[kilodžaul mooli kohta|kJ/mol]].
 
Suure ionisatsioonienergia poolest sarnaneb vesinik [[VII rühm]]a elementidega.
Tal on kaks [[stabiilne isotoop|stabiilset]] [[isotoop]]i [[massiarv]]udega 1 ja 2.
 
Erinevalt muudest elementidest on keemilised ja füüsikalised erinevused vesiniku isotoopide vahel suhteliselt suured. Seetõttu on neil erinimetused ja mitteametlikud, ent laialdaselt kasutatavad erisümbolid. Isotoopi massiarvuga 1 nimetatakse '''prootiumiks''' ja [[keemiline sümbol]] '''H''' käib eriti selle isotoobi kohta. Isotoopi massiarvuga 2 nimetatakse [[deuteerium]]iks, mille keemiline sümbol '''<sup>2</sup>H''' (mitteametlikult '''D''').
 
Vesinikul on ka [[radioaktiivne isotoop]] massiarvuga 3 ja [[poolestusaeg|poolestusajaga]] 12,3 [[aasta]]t. Selle nimetus on [[triitium]] ja sümbol '''<sup>3</sup>H''' (mitteametlikult '''T''').
Teised keemilised elemendid on [[tuumareaktsioon]]ide saadustena hiljem tekkinud.
 
Kui Universum veelgi jahtus, jagunes mass asümmeetriliselt ning moodustusid vesinikupilved. [[Gravitatsioon]]i toimel tihenesid need pilved algul [[galaktika]]teks ning hiljem [[prototäht]]edeks. Gravitatsiooni toimel tihenes aine niivõrd, et [[tuumasüntees]]is hakkasid vesinikutuumadest moodustuma heeliumituumad. Nii moodustusid esimesed [[täht (astronoomia)|tähed]]. Prootium saab [[heelium-4]]-ks peamiselt [[deuteerium]]i ja [[triitium]]i kui vaheastmete kaudu. Seejuures vabanev energia on tähtede energiaallikas.
 
Hiljem tekkisid väga suurtes tähtedes samuti tuumasünteesi teel raskemad [[keemiline element|elemendid]] [[süsinik]], [[lämmastik]] ja [[hapnik]], mis on kõikide tuntud eluvormide põhikomponendid.
 
Osa materjali väljus tähtedest [[tähetuul]]ena, [[supernoova]]de plahvatustena või muul moel ning nendest koos säilinud gaasiga tekkisid uued tähed, jne. Siiski on algsest vesinikust ja heeliumist tuumasünteesis ära "põlenud" vaid väike osa. Umbes kolm neljandikku keemilistest elementidest koosnevast ainest (või kaks kolmandikku Universumi massist<ref name="ScNUa" />) moodustab endiselt vesinik gaasipilvede ja tähtede kujul. [[Peajada]] tähed koosnevad peamiselt [[plasmaolek]]us vesinikust.<ref name="AS1ki" /><ref name="m6OE8" />
Universumis on vesinik kaugelt levinuim element. [[Linnutee galaktika]]s on vesinikku kümme korda rohkem kui levikult järgmist elementi heeliumi. [[Päike]]se massist moodustab üle poole vesinik. See moodustab ka suurema osa [[Päikesesüsteem]]i massist ning 93% [[Päikesesüsteem]]i aatomitest on vesinikuaatomid. [[Aatomituum]]ade arvu järgi arvestatuna on vesinikku Päikeses 80%.<ref name="GvRF9" /> Vesinik moodustab ka suurema osa [[Jupiter (planeet)|Jupiter]]i, [[Saturn]]i, [[Uraan (planeet)|Uraan]]i ja [[Neptuun]]i koostisest, mis Päikesesüsteemi vesinikusisaldust veelgi suurendab. Tohutute rõhkude juures Jupiteri ja Saturni sügavustes võib vesinik esineda [[metalliline vesinik|metallilise vesinikuna]]. Tõenäoliselt on metallilise vesiniku osatähtsus taevakehades suurem, kui seni arvatud. Oletatavasti on [[elektrijuhtivus|elektrit juhtiv]] metalliline vesinik ka planeetide magnetväljade põhjuseks.
 
Väljaspool Päikesesüsteemi esineb vesinik ka hiiglaslikes gaasipilvedes. [[H-I-ala]]del esineb ioniseerimata [[molekulaarne vesinik]]. Need alad kiirgavad sagedusega umbes 1420&nbsp;[[megaherts|MHz]], mis vastab [[HI-joon|21 cm joon]]ele. See kiirgus tuleneb [[koguspinni üleminek]]utest. Selle kiirguse järgi leitakse ja uuritakse vesiniku esinemist Universumis.
[[Maa (planeet)|Maa]] massist moodustab vesinik umbes 0,12%.
 
[[Maakoor]]es ning , [[hüdrosfäär]]is ja [[atmosfäär]]is kokku<ref name="GvRF9" /> on umbes 1/6 aatomitest vesinikuaatomid.<ref name="Riedel" /><ref name="GvRF9" /> Nad moodustavad 0,74% nende kogumassist ning 0,14% maakoore massist. Levinuima vesinikuühendi<ref name="Riedel" /> – [[Vesi|vee]] – massist moodustab vesinik 11,9%<ref name="GvRF9" /> või 11,2%.<ref name="Riedel" /> Vesinik esineb ka näiteks [[savi]]des, [[kivisüsi|kivi-]] ja [[pruunsüsi|pruunsöes]] ja [[nafta]]s, samuti kõigis [[organism]]ides.
 
====Prootium====
Looduses esineb triitiumi väga väikestes kogustes. Ta tekib enamasti [[atmosfäär]]i ülakihtides [[kosmiline kiirgus|kosmilise kiirguse]] mõju tõttu atmosfääris leiduvatele gaasidele.
 
Levinuim triitiumi tekke mehhanism toimib, kui [[lämmastik|lämmastiku]] molekulid on avatud kosmilisele neutronivoole. Saades juurde ühe [[neutron]]i, laguneb [[lämmastik]]u tuum [[süsinik|süsiniku]] ja triitiumi tuumaks. Triitiumi lühike [[poolestusaeg]] (12,32 aastat) ei võimalda looduslike varude kogunemist.
 
==Molekulaarne vesinik==
 
===Füüsikalised omadused===
[[Normaaltingimused|Tavatingimustel]] on ta [[värvitu aine|värvitu]], [[lõhnatu aine|lõhnatu]] ja [[maitsetu aine|maitsetu]] [[gaas]], väikseima [[molekulmass]]iga kõigist gaasidest. [[Keemistemperatuur|Temperatuuril]] 20 [[kelvinit]] kondenseerub kahest prootiumiaatomist koosneva [[molekul]]iga '''diprootium''' (H<sub>2</sub>) [[vedelik]]uks, mis [[sulamistemperatuur|tahkub temperatuuril]] 14 [[kelvin]]it.
 
Vesiniku molekuli [[energiatase]]med olenevad sellest, kas [[aatomituum|tuum]]ade [[spinn]]id on samasuunalised või erisuunalised. Erineva [[spinn|spinnide]] jaotusega olekute vaheline üleminek on aeglane.
 
===Keemilised omadused===
Kuumutamisel [[keemiline reaktsioon|reageerib]] vesinik paljude [[keemiline aine|aine]]tega. Reaktsioon [[hapnik]]uga [[eksotermiline reaktsioon|eraldab soojust]], mistõttu vesinik [[õhk|õhus]] või [[hapnik]]us [[põlemine|põleb]] ja ta [[segu]]d hapnikuga või õhuga süütamisel [[plahvatus|plahvatavad]]. Ta on [[kergesti süttiv aine]].
 
==Toime inimesele ja ohud==
Vesiniku avastajaks ([[1766]]) loetakse [[inglased|inglise]] [[füüsik]] ja [[keemik]] [[Henry Cavendish]]i, kes isoleeris [[metall]]idest ja [[hape]]test saadud "põleva õhu" ([[divesinik]]u) ning kirjeldas ja uuris seda põhjalikult<ref name="AS1ki" />. [[Elavhõbe]]da ja happe segus tekkisid väikesed gaasimullid, mille koostist ei õnnestunud tal samastada ühegi tuntud gaasiga. Kuigi ta ekslikult arvas, et vesinik on elavhõbeda (mitte happe) koostisosa, suutis ta selle omadusi hästi kirjeldada.
 
[[Pilt:Lavoisier.jpg|thumb|left|[[Antoine Lavoisier|Antoine Laurent de Lavoisier]], kes andis vesinikule nime.nimetuse]]
===Lavoisier===
[[Antoine Lavoisier|Antoine Laurent de Lavoisier]] avastas vesiniku [[1766]] sõltumatult Cavendishist, kui ta tahtis katseliselt näidata, et keemiliste reaktsioonide käigus [[mass]]i ei kao ega teki juurde. Ta soojendas vett [[suletud süsteem|suletud aparatuuris]] ja laskis [[aur]]ul teises kohas [[kondensatsioon|kondenseeruda]]. Selgus, et kondenseerunud vee mass on pisut väiksem kui vee algne mass. See-eest tekkis gaas H<sub>2</sub>, mille mass võrduski puuduva massiga, nii et katse oli edukas.
 
Gaasi edasi proovides põletas ta seda tänapäeval [[paukgaasiproov]]iga nimetatud uuringus ning nimetas teda seejärel põlevaks õhuks. Aastal [[1783]] pani ta ette nimenimetuse ''hydrogène'' ('veetekitaja, veemoodustaja'). Selle nimenimetuse (ladina ''Hydrogenium'') lühendist tuleb ka vesiniku [[keemiline sümbol]] H.<ref name="AS1ki" />
 
Vesiniku ja [[vesinikuühendid|vesinikuühendite]] uurimine on aidanud kaasa [[aatom]]i ja [[molekul]]i mõiste arengule ning aatomite ja molekulide ehituse ja muundumise mõistmisele.
111 964

muudatust