Vabalinn Frankfurt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P Frankfurti >Frankfurdi |
||
64. rida:
* [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigis]] kui '''Vaba riigilinn Frankfurt''' (saksa: ''Freie Reichsstadt Frankfurt'') (aastani 1806)
* [[Saksa Liit|Saksa Liidus]] kui '''
Frankfurt oli suur linn Saksa-Rooma riigis, olles keisri valimise koht aastast 885 ja keisri kroonimise linn aastast 1562 aastani 1792 (varem oli keisri kroonimise koht [[Vaba riigilinn Aachen]]). Frankfurt kuulutati [[Vaba riigilinn|vabaks riigilinnaks]] (''Reichsstadt'') aastal 1372, mis tegi linnast vahetult keisrile alluva üksuse, mis tähendas otsealluvust [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisrile]] ja mitte piirkondlikule valitsejale või kohalikule aadlimehele.
70. rida:
Tänu oma keiserlikule tähtsusele elas Frankfurt üle [[Saksamaa mediatisatsioon|mediatisatsiooni]] aastal 1803. Pärast Saksa-Rooma riigi kokkuvarisemist aastal 1806 langes Frankfurt [[Napoleon I]] võimu alla, kes andis linna [[Karl Theodor von Dalberg]]ile; linn sai tuntuks kui [[Frankfurdi suurhertsogkond|Frankfurdi vürstkond]]. Dalberg vabastas katoliku vaimulikkonna katoliiklasteks, kes elasid linna piires. Aastal 1810 liitis Dalberg Frankfurdiga [[Aschaffenburgi vürstkond|Aschaffenburgi vürstkonna]], [[Wetzlar]]i krahvkonna, [[Fulda]] ja [[Hanau]], moodustus [[Frankfurdi suurhertsogkond]]. Pärast Napoleoni kaotust ja [[Reini Liit|Reini Liidu]] kokkuvarisemist anti 1815. aasta [[Viini kongress]]il Frankfurdile tagasi tema Napoleoni-eelne põhiseadus ning temast sai [[Suveräänsus|suveräänne]] [[linnriik]] ja [[Saksa Liit|Saksa Liidu]] liige.
Saksa Liidu perioodil oli Frankfurt jätkuvalt suur linn. Liidu valitsus, [[Liidupäev (Saksa Liit)|Bundestag]] (ametlikult ''Bundesversammlung'') paiknes [[Thurn und Taxis]]e palees Frankfurdi linna keskuses. [[1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides|1848. aasta revolutsioonide]] ajal moodustati [[Frankfurdi rahvuskogu]] püüdega ühendada Saksa riigid demokraatlikul viisil. Just siin keeldus [[Preisi kuningriik|Preisimaa]] kuningas [[Friedrich Wilhelm IV]] "[[Saksa küsimus|Väike-Saksamaa]]" krooni pakkumisest.
Aastal 1866 läks [[Preisi kuningriik]] [[Austria keisririik|Austria keisririigiga]] sõtta [[Schleswig-Holstein]] pärast, põhjustades [[Austria-Preisi sõda]]. Frankfurt, jäädes ustavaks Saksa Liidule, ei ühinenud Preisimaaga. Pärast Preisimaa võitu annekteeris Preisimaa
== Ajalugu ==
99. rida:
=== Frankfurdist saab liidupealinn ===
[[Pilt:Frankfurt Palais Thurn und Taxis Portal.jpg|thumb|''[[Palais Thurn und Taxis]]'', foto 1900. aasta paiku, oli Bundestagi, Saksa suveräänide kogu endine asukoht
Bundestag kogunes alates 5. novembrist 1816 ''Palais Thurn ja Taxis'' asukohaga ''Großen Eschenheimer Straße''. Liikmesriigid rajasid linnas delegatsioonid. Juurdluste Liidukeskamet (saksa: ''Bundes-Central-Behörde für Untersuchungen''), poliitilise politsei keskne koordineerimisasutus liidu liikmesriikidele, asus Frankfurdis alates 1830. aastatest.
=== Must-punane-kuldne ===
107. rida:
Frankfurt oli üks suurtest revolutsioonilise liikumise "[[Vormärz]]" ("märtsieelne") keskustest. Ajakirjanik [[Ludwig Börne]] sündis aastal 1786 tänaval nimega "Judengasse" ("juudirada") Frankfurdi juudi getos. Ludwig Börne oli satiiriliste kirjutiste autor ja sai hiljem kirjandusliku liikumise "[[Noor-Saksamaa]]" üheks olulisimaks tegelaseks. Kuna Liidunõukogu ja Frankfurdi linnavõimud kartsid nende mainet, üritasid nad keelustada poliitilisi liite ja maha suruda liberaalsete väljaannete ringlemist. Kuid nad olid oma püüetes edutud. Innustatuna 1830. aasta [[Juulirevolutsioon]]ist särasid opositsioonilised rühmitused Frankfurdi linnas revolutsioonilise vaimuga. Kuid samm idealistlikust kirglikkusest otsustavate tegudeni kukkus täielikult läbi. Koosnedes peamiselt tudengitest ja maapaos Poola ohvitseridest, reedeti Saksamaal revolutsiooni alustada püüdev rühm (kutsutud politseijaoskondadele (saksa: ''Wachen'') tehtud rünnakute järgi ''[[Frankfurter Wachensturm]]'') 3. aprillil 1833 politseile ja suruti linna väikese armee poolt jõhkralt maha. Vahejuhtum, kuigi suuresti vähetõhus, oli siiski pidurdava mõjuga linna kodanlikule eliidile, kuna selle tõttu paigutati linna 2500 Austria ja Preisi sõdurit, kes esitasid otsese väljakutse linna suveräänsusele, mis omakorda tõi kaasa kuningliku valitsuse diplomaatide halvustava suhtumise vabalinna kui "liberaalsesse lampkasti".
[[Pilt:Goethe-denkmal-ffm001.jpg|thumb|left|
Saksa rahvuslik eneseteadvus kasvas läbi 1840. aastate: skulptor [[Ludwig Schwanthaler]] tegi aastal 1844 Goethe monumendi
1848. aasta märtsi alguses kandus revolutsiooniline vaim Prantsusmaalt üle Saksamaa. Nagu kõikjal mujalgi, nõudis Frankfurdi rahvas õigusi ajakirjandusvabadusele ja koosolekutevabadusele, põhiseaduslikku võrdsust kõigile kodanikele, amnestiat kõigile neile, kes olid vangistatud poliitilise tegevuse tõttu, ja igale kodanikule õigust kanda relva. 3. märtsil 1848 andis linna senat kõik õigused, peale juutide täieliku vabastamise. Reformistid, kes kogunesid "Montagskränzchen" käigus, nõudsid linna põhiseaduse reformi. Kõik kodanikud said valida linnale asutava kogu liikmeid. Kogu pidi siis välja töötama uue põhiseaduse, et asendada seadused, mis olid tehtud kõigest lisaks vanale põhiseadusele.
135. rida:
Kui Saksa sõda 1866. aasta varasuvel paratamatult terendus, jäi linn ustavaks Saksa Liidule, vastavalt oma motole "usk liiduseaduses". 14. juunil 1866 hääletasid nad liidukaaslaste tegutsemise poolt Preisimaa vastu, kuigi samal ajal kuulutades, et ei osale kodusõjas. Kuid linn ei suutnud siiski hoiduda sõjakonfliktist, kuna Preisimaa pidas Frankfurdi liidutruudust vaenulikkuseks. Bismarck määras Saksa ühtsuse vägivaldse loomise Preisi võimu all ja Austria tõrjumise Saksa poliitikast.
[[Pilt:Frankfurt am Main Preußische Okkupation 1866.jpg|thumb|Frankfurdi okupeerimine Preisi ratsaväe poolt 16. juulil 1866, Johann Heinrich Hasselhorsti pliiatsijoonistus. [[Frankfurdi ajaloomuseum]]
16. juulil 1866 okupeeriti kaitsetu linn Preisi vägede poolt kindral Eduard Vogel von Falckensteini juhtimisel, kes kehtestas kohe range kättemaksu linnale. Vaid üks päev hiljem, 17. juulil kehtestati linnale esimene makse, 5,8 miljonit kuldnat.
Edwin von Manteuffel, kes nimetati Falckensteini järglaseks, püstitas 20. juulil teise kontributsiooninõude, 25 miljonit kuldnat. Selle kontributsiooni pidid maksma 35 000 vabalinna kodanikku, kelle hulgast ligikaudu 8000 olid maksukohuslased. Arvukatele kodanikele, nende seas kõik senati liikmed, kehtestati majutuskohustus. Kodanikud pidid andma oma ratsahobused armeele ning kaubitsejaid ja mõisnikke sunniti andma suurel hulgal varustust, veini ja sigareid Preisi armee käsutusse. Avaldamine keelustati kõigile Frankfurdi ajalehtedele peale
== Territoorium ==
191. rida:
Seda järelevalvet korraldas Frankfurdi [[senat]], mis taasasutas varem olemas olnud luterliku [[konsistoorium]]i. Vastavalt artiklile 36 koosnes see kahest luterlikust senaatorist, luterlikust ülempastorist (seenior), kahest muust luterlikust pastorist ja juristist. Välja arvatud abielu küsimustes, mille võttis üle linnakohus, jätkas kiriku jurisdiktsioon kinni pidamist 1728. aasta järel kehtestatud reeglitest. Artikkel 37 jättis kalvinistliku kiriku luua ka konsistooriumi; see teostati senati korraldusega 8. veebruaril 1820. Aastal 1820 oli linna valdustes 6 tegutsevat luterlikku kirikut koos 12 pastori ja umbes 28 000 luterlasega.
Aastal 1830 andis vabalinn välja ''annetustoimingud'' (Dotationsurkunden), kinnistades oma kauakestva praktika kiriku hoonete omamises ja säilitamises [[Frankfurt-Altstadt|vanalinna keskuses]] (vaata niinimetatud [[dotatsioonikirik]]ud; ''Dotationskirchen''), kuid jättis need luterliku riigikiriku koguduste või katoliku kiriku kihelkondade kasutusse. ''Annetustoimingud'' kehtestasid seaduslikult igavese tasuta [[usufrukt]]i üheksale linna omanduses kirikuhoonele 6 luterliku koguduse tarvis ja 3 kirikuhoonele 3 katoliku kihelkonna tarvis. Täiendav kindel summa, mida hiljem enam ei muudetud ja mis on seega tänapäeval kohatult väike, makstakse täiendavalt nende kirikute vaimulikkonna palkadeks. Muud usurühmad, nagu juudid ja kalvinistid, ei kuulunud valitsuse rahastamise alla. Annetustoimingud on tänaseni siduv seadus Frankfurdis.
Erinevalt Saksa ala riikidest ei olnud Frankfurdi luterlikul riigikirikul territoriaalset [[kihelkond|kihelkonnasüsteemi]], millega kogukonna liikmed seostati kindla kirikuga, vaid kõik Frankfurdi luterlased moodustasid linnasuuruse kogukonna ühe presbüteeriumiga (''Gemeindevorstand'', koosnedes 36 vanemast), kelle valisid valimisõigusega kogukonnaliikmed, aga valimisaktiivsus oli alati alla 3% valijaskonnast. Ainult Frankfurdi viis luterlikku maakogudust [[Frankfurt-Bonames|Bonames]], [[Frankfurt-Bornheim|Bornheim]], [[Frankfurt-Hausen|Hausen]], [[Frankfurt-Niederrad|Niederrad]], [[Frankfurt-Niederursel|Niederursel]] ja [[Frankfurt-Oberrad|Oberrad]] moodustasid eraldi kihelkonnad. Aastast 1833 tegid juhatus ja presbüteerium koostööd uute pastorite nimetamisel, moodustades aastast 1835 sel ja teistel eesmärkidel püsiva segaorgani.
220. rida:
1590. aastatel võeti veel kalvinistlikke põgenikke linnas vastu, kuid paljud lahkusid hiljem, kui leidsid parema varjupaiga. Aastal 1601 lubati kalvinistidel rajada teenistusteks kabel väljapoole linnamüüre. Pärast kabeli segastel asjaoludel mahapõlemist aastal 1603 võisid kalvinistid avalikke kalvinistlikke teenistusi pidada vaid välismaal, naabruses [[Frankfurt-Bockenheim|Bockenheim]]is, siis [[Hanau krahvkond|Hanau krahvkonnas]].
Kui pärast [[Fontainebleau edikt]]i aastal 1685 pidi kümneid tuhandeid [[Hugenotid|hugenotte]] katoliiklikult Prantsusmaalt lahkuma, võimaldas linn
Aastal 1820 ühinesid kahe koguduse (saksa kalvinistid ja prantsuse kalvinistid) umbes 2000 liiget, et moodustada eraldi protestantlik kalvinistlik konsistoorium. Pärast parandusaktide sisseviimist põhiseadusse sunniti kirikuid ''rahastama kõiki oma religioosse kultuse kulutusi vastavalt aluslepingutele ilma linna-[[aerarium]]iga konkureerimata''. Seega nad ei saanud osa 1830. aasta sihtkapitalist (dotatsioonist).
235. rida:
== Sõjavägi ==
[[Pilt:Frankfurt am Main Kavallerie.jpg|thumb|Vabatahtlike kodanike ratsavägi (saksa: ''freiwilliger Landsturm zu Pferde'') oli osa 1823. aastal asutatud ''Bürgerwehrist'', kodanike [[miilits]]ast. [[Frankfurdi ajaloomuuseum]]
Frankfurdi vabalinna sõjavägi, millest linn andis 579 meest liidukontingenti, koosnes 700-mehelisest liinipataljonist kolonelleitnandi juhtimisel. Liinisõjavägi koosnes Lõuna-Saksamaa palgasõduritest. Selle kuus kompaniid asusid oma barakkides ja valvasid ruume, kui Frankfurt 16. juulil 1866 okupeeriti. Õhtul läks liinipataljoni peakaart Preisi armeele koos kõigi sõjaliste auastmetega. Kümme päeva hiljem, 26. juulil 1866 saadeti pataljon pärast viimast kogunemist laiali ja sõdurid saadeti erru. Sõltuvalt oma teenistusajast said nad pistist 50 ja 250 kuldna vahel. Paljud neist lasid end hiljem Prantsuse võõrleegioni värvata.
| |||