Hesseni kuurvürstkond: erinevus redaktsioonide vahel

P
Frankfurti >Frankfurdi
P (Frankfurti >Frankfurdi)
'''Hesseni kuurvürstkond''' (ka '''Hessen-Kassel''') oli riik, milleks [[Napoleon]] ta aastal 1803 [[Hessen-Kasseli maakrahvkond|Hessen-Kasseli maakrahvkonnast]] ülendas. Kui [[Saksa-Rooma riik]] aastal 1806 lõpetati, otsustas [[Wilhelm I (Hessen-Kassel)|Hesseni kuurvürst]] jääda [[kuurvürst]]iks, kuigi keisrit enam ei valitud. Aastal 1807 annekteeriti ala [[Tilsiti rahu]]ga [[Vestfaali kuningriik]]i, kuid aastal 1814 taastas [[Viini kongress]] kuurvürstkonna.
 
Riik, mille koosseisus oli mitmeidmitu eraldi territooriume territooriumi [[Frankfurt|Frankfurdist]]ist põhjas, säilis kuni 1866. aastani kuurvürstkonna nimega [[Saksa Liit|Saksa Liidu]] koosseisus. Selle pindala oli 9581 km² ja rahvaarv oli 1864. aastal 745 063.
 
== Ajalugu ==
Wilhelm I tähistas oma restauratsiooni kõigi Prantsuse režiimi poolt kehtestatud reformide kaotamisega, öeldes lahti Vestfaali võlast ja kuulutades tühiseks kroonimaade müügi. Kõik seati tagasi 1806. aasta 1. novembri seisundisse; isegi ametnikud taandati endisele tasemele ja armees taastati vanad vormid ja tärgeldatud patsid.
 
Tõepoolest kutsuti märtsis 1815 kokku seisused (parlament), kuid katse välja töötada põhiseadus kukkus läbi; nende kaebusest liidunõukogule ''[[Bundesversammlung (Saksa Liit)|Bundesversammlung]]''ile [[Frankfurt|Frankfurdis]]is kutsuda kuurvürst korrale võla ja valduste küsimuses ei tulnud midagi, tänu [[Klemens Wenzel Lothar von Metternich|Klemens von Metternich]]i sekkumisele; ja mais 1816 saadeti seisused laiali ega kutsutud enam kunagi kokku.
 
[[Wilhelm I (Hessen-Kassel)|Wilhelm I]] suri 27. veebruaril 1821 ja tema järglaseks sai tema poeg [[Wilhelm II (Hessen-Kassel)|Wilhelm II]]. Tema ajal tõusis Kasselis esile põhiseaduslik kriis. Ta oli kapriisne, nagu tema isagi, ja šokeeris pealegi avalikku arvamust oma naise, populaarse Preisi printsessi kohtlemisega, ja oma suhetega oma armukese, kellegi Emilie Ortlöppiga, kellest ta tegi Reichenbach-Lessonitzi krahvinna ja kelle ta rikkusega üle külvas.
Friedrich Wilhelm, ilma oma isa jämeduseta, oli täiesti isevaldne ja kapriisne. Põhiseaduslikud piirangud olid talle väljakannatamatud; ja sellest tulenevalt süvenes hõõrumine esinduskoguga (alamkojaga), kui aastal 1832 pandi valitsuse etteotsa [[Ludwig Hassenpflug]]. Kõik Wilhelm II ja tema ministri jõupingutused olid suunatud esinduskogule kuuluva põhiseadusliku kontrolli õiguse nullimiseks; ning opositsiooniga võideldi valimistega manipuleerides, kohtuvõimu kammitsedes ning poliitilisi "kahtlusaluseid" tüütult ja väiklaselt taga kiusates, ja see poliitika jätkus pärast Hassenpflugi vallandamist aastal 1837.
 
Tagajärjed tekkisid revolutsioonilisel 1848. aastal avaliku rahulolematuse üldise ilminguna; ja Friedrich Wilhelm, kes oli saanud kuurvürstiks seoses oma isa surmaga (20. novembril 1847), oli sunnitud tagandama oma tagurliku ministri ja nõustuma demokraatlike reformide tervikliku programmiga. Kuid see oli lühiealine. Pärast FrankfurtiFrankfurdi Rahvuskogu laialisaatmist ühines Friedrich Wilhelm Preisimaa Põhjaliiduga ja Hessen-Kasseli saadikud saadeti [[Erfurti parlament]]i. Kuid kui Austria taastas oma tugevuse, kuurvürsti poliitika muutus.
 
23. veebruaril 1850 pandi Hassenpflug taas valitsuse etteotsa ja ta asus võitlusesse põhiseaduse ja [[Preisi kuningriik|Preisi kuningriigi]] vastaste vastu. 2. septembril saadeti esinduskogu laiali; makse koguti jätkuvalt kuurvürsti korraldusel; ja riigis kehtestati sõjaseisukord. Kuid oli kohe selge, et kuurvürst ei saa loota oma ohvitseridele või sõduritele, kes jäid ustavaks oma truudusele põhiseaduse ees. Hassenpflug veenis kuurvürsti lahkuma Kasselist salaja koos temaga ja pöördus 15. oktoobril abi saamiseks taastatud liidunõukogu poole, kes võttis meeleldi vastu "sissetungimääruse". 1. novembril marssis Austria ja Baieri vägi kuurvürstkonda.
139 750

muudatust