Peet Lepik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Urmash (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Urmash (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
12. rida:
Sügisel 1966 kandideeris edukalt [[Moskva Riiklik Ülikool|Moskva Riikliku Ülikooli]] filosoofiateaduskonna [[esteetika]] kateedri [[aspirantuur]]i [[kultuurisotsioloogia]] erialal. [[Kandidaaditöö]] pidi kujunema osaks kogu Eesti elanikkonda hõlmavast kollektiivsest uurimusest "Teie ja kultuur", mille alusel kavatseti välja selgitada eestlase kunstimaitse ja -eelistused. Väitekiri jäi aga kaitsmata kahel põhjusel. Esiteks oli ankeet, mille alusel elanikkonda küsitleti, koostatud täiesti ebaprofessionaalselt. (Peet Lepik tegi ise hiljem vastava analüüsi ja tuvastas paljude ankeediküsimuste mitme-, koguni seitsmetähenduslikkuse…) Teiseks sattus ta Moskvas põhjalikult lugema [[Tartu-Moskva semiootikakoolkond|Tartu-Moskva semiootikakoolkonna]] töid, mis ta tähelepanu pöördumatult sidusid.
 
Tallinnas ei olnud tal võimalik oma semiootikahuvile leida rakendust ja nii võttis ta 1970 vastu nooremteaduri (hiljem vanemteaduri) koha [[Haridusministeerium|Haridusministeeriumi]] [[Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut|Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis]] (PTUI-s), kus ta kakskümmend aastat (internatsionalistliku) kasvatuse uurimist simuleerides või oma huvisid Haridusministeeriumi pealesunnitud teemanimetuste varju peites luges süstemaatiliselt Tartu Ülikooli semiootikapublikatsioone ja süvenes (kaheksa aasta jooksul) põhjalikult tadžiki-pärsia klassikalise kultuuri problemaatikasse. See töö päädis ulatuslike vahetekstidega varustatud 480-leheküljelise pärsia kultuurantropoloogia koostamisega, mis tekstide originaalkeeltest tõlkimise mahukuse tõttu on siiani avaldamata.
 
Lisaks sellele koostas ta õppematerjali tadžiki-pärsia [[islam]]ikultuuri sünnist ning suhetest euroopa kultuuriga (8 [[autoripoogen|autoripoognat]]). Hiljem valis ta õppematerjali illustreerimiseks välja ka sarja tekste (3 autoripoognat), mille originaalkeeltest tõlkisid [[Haljand Udam]], [[Ly Seppel]] ja [[Andres Ehin]] ning Udami reaaluste järgi [[Paul-Eerik Rummo]]. Kõik need materjalid on trükis avaldamata.