Fašism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
3. rida:
'''Fašism''' ([[itaalia keel]]es ''fascismo'') on [[Poliitika|poliitiline]] [[ideoloogia]], mis taotleb [[rahvus]]likele ja [[kultuur]]ilistele tunnustele tugineva ja ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva [[Riik|riigi]] loomist, mille peamine ülesanne on viia läbi riiklik taassünd. Fašistlikus riigis kuulub kogu võim riigile ja selle juhile, nagu [[Autoritarism|autoritarismis]]. Fašistlikus riigis on suur rõhk peatada kõik [[Dekadents|dekadentsi]] ehk ühiskondliku allakäigu nähud, luues [[Repressioon|repressiivne]] ja [[Sotsiaaldarvinism|sotsiaaldarvinistlik]] keskkond, kus nõrkust ei taluta ning eri ühiskonnaklasse tihti ahistatakse. Fašistlikeks põhiväärtusteks on, nagu need olid kirjas [[Vichy Prantsusmaa]] rahvusembleemil: töö ehk kohustused, perekondlikud väärtused ja isamaa.
Fašism tõusis esile Euroopas 20. sajandi esimesel poolel. Fašismile on iseloomulik kritiseerida [[Kapitalism|kapitalistlikke]] ja [[Kommunism|kommunistlike]] majandussüsteeme, liberaaldemokraatlikut poliitilist süsteemi ning nendega seotud liialt mõõdukaid konservatiivseid erakondi ja liberaalsete erakondade [[Sotsiaalliberalism|ühiskondlikku liberalismi]], mida fašistid peavad dekadentsiks. Fašistide arust muutis [[Esimene maailmasõda|
Algses ja kitsamas tähenduses on see [[autoritarism|autoritaarne]] liikumine ja ideoloogia, mis valitses [[Itaalia]]s [[1922]]–[[1943]], ja mille juht oli [[Benito Mussolini]]. Fasišmi nimetust on erineval alusel laiendatud ka [[rahvussotsialism]]ile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna [[Jossif Stalin]] ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis neid nimetada fašistideks.
10. rida:
==Sõna päritolu==
Sõna ''fascismo'' tuleb sõnast ''fascio'' (mitmuses
== Olemus ==
Fašism pole selgesti eraldatav mitte ainult poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašismil, mis kritiseerib nii ennast kui ka teisi, on iseseisev lähtekoht ja suhtumismõõdupuu – järelikult ka teostamise lähtekoht – paljude probleemide lahendamiseks. Fašism ei usu igavese rahu võimalusse ega selle kasusse ja hülgab [[patsifism]]i, mis tähendab loobumist võitlusest ja eelistab seega argust ohvrimeelsusele. Fašismi põhimõtte järgi viib ainult sõda inimenergiad maksimaalse kõrguseni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on fašismile võõras. Samuti on fašistlikule vaimule võõrad kõik [[internatsionalism|internatsionalistlikud]] ja [[sotsiaalne|sotsiaalsed]] konstruktsioonid. Samas pooldab fašism oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna, vanemate ja nõrgemate austamine.
Fašismi iseloomustab autoritaarne ainupartei süsteem, äärmuseni tsentraliseeritud [[riik|riigiaparaadi]] ühtekasvamine fašistliku parteiga, [[ühiskond|ühiskonna]] elu kõigi külgede range reglementeerimine ja jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, [[juhikultus]], tegeliku [[demokraatia]], [[vabadus]]e ja [[inimõigused|õiguste]] mahasurumine. Vaenuõhkkonda tekitatakse poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega. 20. sajandi kulgedes [[Teine maailmasõda|II
=== Fašistlik majandus ===
Algselt hõlmas fašistlik teooria ka majanduse korraldamist põhimõttelisel tasemel, mis tulenes otseselt [[Sündikalism|sündikalismi]] teooriatest, milles
20. sajandi fašistlike riikide majandussüsteeme on olnud keeruline lahti mõtestada. Need liikusid väga kiiresti sündikalismi sotsialistlikest ideaalidest [[Riigikapitalism|riigikapitalismi]] poole. Tulemuseks oli tihti kiiresti muutuv lähenemine majandusasjadele. Mussolini majanduspoliitikat on erinevate analüütikute poolt nähtud nii ettekavatsetuna või täiesti improviseerituna.<ref name="Baker1" />
Adolf Hitleri majanduspoliitika rõhus Saksa rahva mobiliseerimisele ja [[Teine maailmasõda|II
== Ajalugu ==
35. rida:
[[Gaetano Mosca]] kirjutas, et igas ühiskonnas võtab "organiseeritud vähemus" täieliku võimu "organiseerimata enamuse" üle, mis moodustavad ühiskonna ainsad kaks tegelikku [[Klass|klassi]]. [[Prantsusmaa|Prantsuse]] [[monarhism|monarhistlik]] rahvuslane [[Charles Maurras]] väitis, et rahvusriik peab looma orgaanilise ühtsuse, mida peaks juhtima ainuvõimul asuv [[monarh]]. Prantsuse revolutsiooniline sündikalist Georges Sorel rõhutas [[poliitvägivald|poliitvägivalla]] õigustatavust ning revolutsioonilise poliitreligiooni olemasolu vajadust. Tema sõnul oli demokraatia lausa [[Reaktsionäär|reaktsionääriline]] nähtus, mis on puhtalt aristokraatlik.
=== Fašism Euroopas pärast
Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast [[Esimene maailmasõda|I maailmasõda]].
|