19. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

Krimmi sõja järel algasid Vene impeeriumis keiser [[Aleksander II]] reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba [[Nikolai I]] valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, [[1856]]. aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne [[talude päriseksostmine]]. Toimus ka väljarändamine Eestimaalt Venemaa lõunakubermangudesse (vt. [[Juhan Leinberg]]). Eestimaal, mis oli vaesem, tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa- ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid [[mõisnik]]e ja talupoegade vahel, millest tuntuim oli [[Mahtra sõda]] [[1858]]. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmel pool endiselt viletsaks ja seetõttu sai [[1864]]. aastal [[Johann Köler]]i ja [[Jaan Adamson]]i eestvedamisel teoks [[Palvekirjade aktsioon]], mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks. Selle käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis selle vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu läbi.

 

 

[[1866]]. aasta [[11. juuli]]l [[Liivimaa vallakogukonna seadus]]ega vabastati [[Liivimaa kubermang]]u talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt; asutati valdade [[omavalitsus]]ed ning vallakogukondade [[magasiait|magasiaidad]], [[vallalaegas|vallalaekad]], [[Iga vald toitku ise oma vaesed|vaestehoolekanne]]. Kaotati mõisnike [[kodukariõigus]] ning käsitööliste [[tsunft]]iseaduse kaotamine, avas eestlastele võimaluse [[käsitöö]] alal vabalt tegutseda.