Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel

Ende isa oli [[Sürrealism|sürrealistlik]] maalikunstnik Edgar Ende, ema nimi oli Luise Bartholomä. Ende varases lapsepõlves kolis perekond [[München]]isse. 30. aastail tabas peret kriis, kui [[Natsionaalsotsialism|natsionaalsotsialistid]] keelasid ideoloogilistel põhjustel Ende isa teoste levitamise. Paljud isa sõbrad ja kolleegid, kelle hulgas oli mitmeid juute, arreteeriti. Ende õppis juba lapsena, et võõrastele ei tohi rääkida kodus kuuldud asjust.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/edgar-ende-und-seine-kunst Koduleht,name="xabHy" Ende ja tema kunst]</ref> Alates 1940 käis Michael Ende Müncheni Maximiliangymnasiumis, olles enda sõnul halb õpilane, kes jälestas kooli.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/die-schulzeit Koduleht,name="yejeJ" Ende kooliaeg]</ref>

Sõja tõttu lõpetas Ende aga [[1948]] hoopis Stuttgarti [[Waldorfi kool|waldorfkooli]]. Selle järel käis Ende Münchenis asuvas näitlejate koolis, ehkki tema põhieesmärk ei olnud saada näitlejaks, vaid näitekirjanikuks.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/erste-schriftstellerische-versuche Koduleht,esimesedname="VlyZy" katsetused]</ref> Kooli lõpetamise järel töötas ta mõned aastad kohalikes teatrites näitlejana, kirjutades paralleelselt [[kabaree]]<nowiki/>tekste, ning 1954-621954–62 töötas ka Baieri ringhäälingus filmikriitikuna, mis oli tema esimene kindel sissetulekuallikas.

Tema enda kirjutatud enamasti dramaatilised näidendid talle edu ei toonud. [[1950]]. lõpus kirjutas Ende oma raamatu „Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer“. Ta kirjeldab oma üsna ebaharilikku tööprotsessi nii: „Istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin: „Maa, kus vedurijuht Luukas elas, oli üsna pisike.“ See oli esimene lause, misjärel mul polnud õrna aimugi, kuidas võiks kõlada järgmine. Mul polnud loo kirjutamiseks vähimatki plaani ega ideed. Nii avastasin enda jaoks kirjutamise kui seikluse. Lugu aina kasvas ja kasvas, sellesse sekkus üha rohkem tegelaskujusid ning sündmuste ahelad hakkasid mu suureks üllatuseks omavahel põimuma.“<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/der-beruehmte-erste-satz-der-einen-ganzen-roman-nach-sich-zieht Koduleht,name="s8bK0" esimene lause]</ref> Seda kummalist tööstiili võrdles Ende kunstnike töömeetodiga, mille käigus kasvab ähmasest ideest välja midagi hoopis paremat.<ref>[http://www.3sat.de/page/?source name=/kulturzeit/themen/183032/index.html"CbF14" Telekanal 3sat]</ref> Järgmise poolteise aasta jooksul lükkasid käsikirja tagasi kokku kaksteist kirjastust, kuna see olevat lasteraamatu jaoks liiga pikk. Raamat avaldati alles [[1960]]. aastal ja see sai [[Saksa noorsookirjanduse auhind|saksa noorsookirjanduse auhinna]]. Selle raamatu edu muutis Ende ka materiaalselt sõltumatuks.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/rettung-wie-aus-dem-himmel Koduleht]<name="VQOB5" /ref>

Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965-711965–71 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia „Die Spielverderber“ edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette [[eskapism]]<nowiki/>i ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette. <ref>[https://www.torial.com/tanja.josche/portfolio/47273 Tanjaname="bRave" Josche koduleht]</ref> Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega [[Itaalia]]<nowiki/>sse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/die-eskapismus-debatte-in-deutschland Koduleht,name="cO5n5" debatt eskapismist]</ref>

Ende on öelnud: „Kirjanduslikku salongi tohib astuda igast uksest: vanglauksest, hullumaja uksest või ka bordelliuksest. Ainult lastetoast ei tohi sa tulla. Seda kriitikud ei andesta. Omal nahal sai seda tunda juba [[Rudyard Kipling]]. Ma imestan ikka ja uuesti, kust on pärit see kummaline põlgus kõige suhtes, mis on seotud lapsega.“<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/michael-ende-und-die-kritik Koduleht, Ende janame="ZBea9" kriitikud]</ref>

[[1979]]. aastal kirjutas Ende oma teise kuulsama lasteraamatu „Die unendliche Geschichte“ („Ilma lõputa lugu“), mida on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari. „Die unendliche Geschichte“ põhjal valminud film aga pahandas Endet väga. Kirjanik nimetas seda „hiiglaslikuks melodraamaks, mis koosneb kitšist, kommertsist, plüüsist ja plastikust“<ref>[http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-65917115.html Dername="nmnSu" Spiegel]</ref> Tema sõnul puudub filmil sisemine loogika ning see ei anna edasi raamatu põhisõnumit.<ref>[https://www.youtube.com/watch?v name=gTz72DJtrF0"PlGif" Video]</ref> Ende kaebas filmitegijad kohtusse ja nõudis, et need muudaksid filmi pealkirja või lõpetaksid selle tootmise.<ref>[http://www.people.com/people/archive/article/0,,20088527,00.html www.people.com]<name="Pp24T" /ref>

[[1983]]. aastal avaldas Ende eeskätt täiskasvanuile mõeldud jutukogu „Der Spiegel im Spiegel“, üritades läbi lüüa ka tõsiseltvõetava täiskasvanute autorina. Kuid saksa kirjanduskriitikud (välismaised vähem) jäid Ende suhtes endiselt tõrjuvaks.<ref>[http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-13508136.html Dername="LgfHE" Spiegel]</ref> [[1989]] ilmunud lasteraamat „Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch“ („Satanakardinalkohõlepusapörgulik võlujook ehk Vunšpunš“) tõi talle aga kirjandusauhinna La vache qui lit. 1994 ilmunud raamatus „Zettelkasten“ („Märkmete karp“) avaldas Ende märkmeid oma arhiivist ning kirjutas esimest korda otseselt enese elust.<ref>[http://www.thienemann-esslinger.de/thienemann/autoren-illustratoren/michael-ende/biografie/ Thienemanniname="7xUTZ" kirjastus Endest]</ref>

[[1985]] pöördus Ende pärast abikaasa ootamatut surma Münchenisse tagasi. Ta abiellus [[1989]]. aastal jaapani tõlkija Mariko Satoga. Ende armastas väga jaapani kultuuri ning käis [[Jaapan]]<nowiki/>is korduvalt.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/mariko-sato-und-japan Koduleht, Ende janame="RTQsX" Jaapan]</ref> Ende suri [[1995]]. aastal [[Filderstadt]]<nowiki/>is maovähki. Ta on maetud Müncheni Waldfriedhofi kalmistule.

Ende teoseid on oluliselt mõjutanud [[Rudolf Steiner]] ja [[antroposoofia]] põhimõtted.<ref>Peter Boccarius, Michael Ende: Der Anfang der Geschichte, München: Nymphenburger, 1990. ISBN 3-485-00622-X Raamat name="6L3bK"Ajaloo algus"</ref>Ende jaoks oli kirjanduse ja kunsti ülesanne anda inimese elule mõte.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/suche-nach-einer-bewohnbaren-welt Koduleht,name="CUIyH" elamisväärne maailm]</ref>

„Olen veendunud, et väljaspool füüsiliste meeltega tajuvata maailma on olemas veel teinegi reaalne maailm, kust inimene on pärit ja kuhu ta jälle tagasi läheb. Loodus ei ole minu meelest lihtsalt keemia ja füüsika summa. (…) Minu jaoks näeb maailm välja selline, et kogu kosmos on otsekui hiiglaslik amfiteater täis jumalaid ja deemoneid, kes vaatavad hinge kinni hoides, mida inimesed siin teevad. Pean meid universumi keskpunktiks. Kui ma enam sellesse uskuda ei suudaks, siis ei teaks ma, miks üldse elada.“<ref>[http://www.a-e-m-gmbh.com/andremuller/interview%20mit%20michael%20ende.html|autor name=André Müller Intervjuu"l6L2R" Endega]</ref>

* [[Maarja Vaino]], "Peegel peeglis" (romaanidest "Ilma lõputa lugu" ja "Momo") – kogumikus "Kriteerium: valitud artikleid 2006-20072006–2007", [[Eesti-Kambodža MTÜ]], Tallinn [[2007]], lk 66–70

{{viited}}|allikad=