Esimene Balkani sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Suurriigid, eeskätt Prantsusmaa ja [[Austria-Ungari]], reageerisid nende liitude moodustamisele püüdega Liitu sõttaminemises ümber veenda, kuid nurjunult. Septembri lõpul mobiliseerisid nii Liit kui ka Osmanite riik oma armeed. [[Montenegro kuningriik|Montenegro]] oli esimene, kes 25. septembril (vkj. 8. oktoobril) sõja kuulutas. Pärast 13. oktoobril Osmanitele võimatu ultimaatumi esitamist kuulutasid Bulgaaria, Serbia ja Kreeka neile 17. oktoobril sõja. Sõjakuulutused meelitasid ligi suurel arvul sõjakorrespondente. Hinnanguliselt 200-300200–300 ajakirjanikku üle kogu maailma kajastas novembris 1912 sõda Balkanil.

Kreeka armees viidi üks aasta enne sõda, aastal 1911 kutsutud [[Prantsuse sõjaline missioon Kreekas (1911–1914)|Prantsuse sõjalise missiooni]] poolt ikka veel läbi ümberkorraldusi. Prantsuse järelvalve all võtsid kreeklased omaks kolmnurkse jalaväediviisi kui peamise moodustise, kuid mis veelgi tähtsam, mobilisatsioonisüsteemi ümberkorraldamine võimaldas riigil välja panna ja varustada kaugelt suuremal arvul väge, kui aastal 1897. Kuigi välisvaatlejad hindasid, et Kreeka võib mobiliseerida armeesse ligikaudu 50 000 meest, pani Kreeka armee välja 125 000, lisaks 140 000 Rahvuskaardis ja reservis. Pärast mobilisatsiooni, nagu ka 1897. aastal, jagati see vägi 2 väliarmeeks, mis peegeldasid geograafilist jagunemist kahe kreeklastele avatud operatsioonide teatri vahel: [[Tessaalia]] ja [[Epeiros]]. [[Tessaalia armee]] (Στρατιά Θεσσαλίας) pandi kroonprints [[Konstantínos I|Konstantínose]] juhtimise alla, tema staabiülem oli kindralleitnant [[Panagiótis Danglís]]. Siia kuulus lõviosa Kreeka vägedest: 7 jalaväediviisi, ratsaväerügement ja 4 sõltumatut ''[[evzones]]'' kergemägijalaväepataljoni, jämedalt 100 000 meest. See pidi ületama Osmanite kindlustatud piiripositsioonid ning edenema Lõuna- ja Kesk-Makedoonia suunas, eesmärgiga võtta [[Thessaloníki]] ja [[Bitola]]. Ülejäänud 10 000 kuni– 13 000 meest 8 pataljonis kuulusid [[Epeirose armee]]sse (Στρατιά Ηπείρου), mida juhtis kindralleitnant [[Konstantínos Sapountzákis]]. Kuna sellel ei olnud lootustki vallutada [[Ioánnina]], Epeirose tugevasti kindlustatud pealinn, oli selle esialgne missioon siduda Osmanite väed siin, kuni Tessaalia armee saadab pärast oma operatsioonide edukat lõpuleviimist piisavalt abivägesid.

* [[V korpus (Osmanite riik)|V korpus]] 4 diviisiga (13., 15., 16. jalaväe- ja ''İştip Redif'' diviis)

Osmanite laevastik tegutses [[Kreeka-Türgi sõda (1897)|Kreeka-Türgi sõjas (1897)]] hirmsalt, sundides Osmanite valitsust alustama olulist ümberehitust. Vanemad laevad saadeti erru ja uuemad võeti kasurusele, peamiselt Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Lisaks kutsusid Osmanid aastal 1907 Briti mereväe missiooni uuendama oma väljaõpet ja doktriini. Tegelikult leidis admiral [[Douglas Gamble]] juhitav Briti missioon end peaaegu võimatu ülesande eest. Suurel määral oli see tingitud poliitilisest murrangust pärast [[Noortürklaste revolutsioon]]i; aastatel 1908 kuni 19111908–1911 vahetas mereministri amet 9 korda omanikku. Osakondadevaheline sisevõitlus ning ülespuhutud ja üleealise ohvitserikorpuse kinnistunud huvid, kellest paljud kasutasid oma positioone peaaegu [[sinekuur]]ina, takistas veelgi olulist reformi. Lisaks täitsid brittide katsed kontrollida sõjalaevastiku ehitamise programmi umbusuga Osmanite ministreid ja raha Gamble'i ambitsioonikatele plaanidele uutest laevadest ei eraldatud.

20. veebruaril alustasid Osmanite väed oma rünnakuga nii Çatalcas kui ka lõunas, Gelibolus. Siin randus 19 858 meheline ja 48 suurtükiga Osmanite X korpus [[Şarköy]]s samaaegselt 36 suurtükiga toetatud umbes 15 000 mehe (osa 30 000-mehelisest Gelibolu poolsaarele isoleeritud Osmanite armeest) rünnakuga [[Bolayır]]is, kaugemal lõunas. Mõlemat rünnakut toetasid tulega Osmanite sõjalaevad ja pikemas perspektiivis kavatseti leevendada survet Edirnele. Nende vastas oli umbes 10 000 meest 78 suurtükiga. Osmanid ilmselt ei teadnud äsjaloodud 92 289 meheline [[Neljas armee (Bulgaaria)|Neljanda Bulgaaria armee]] kohalolust piirkonnas kindral [[Stilian Kovatšev]]i juhtimisel. Osmanite rünnakut [[maakitsus]]el, kus rinne oli vaid 1800m1800 m, takistas tihe udu ning tugev Bulgaaria suurtükiväe- ja kuulipildujatuli. Tulemusena rünnak seiskus ja tõrjuti Bulgaaria vasturünnakuga. Päeva lõpuks olid mõlemad armeed tagasi oma lähtepositsioonidel. Vahepeal liikus Osmanite [[Şarköy]]s randunud X korpus edasi, kuni 23. veebruaril (10. veebruaril) suutsid kindral Kovatševi saadetud tugevdused nad peatada. Mõlema poole kaotused olid kerged. Pärast otserünnaku nurjumist Bolayıris asusid Osmanite väed 11. veebruaril Şarköys tagasi laevadele ja viidi Gelibolule.

Şarköy-Bolayıri operatsiooni nurjumine ja 2. Serbia armee kasutuselevõtt koos selle väga vajaliku raske piiramissuurtükiväega pitseeris Adrianoopoli saatuse. 11. märtsil, pärast kahenädalast pommitamist, mis purustas palju kindlustusi ümber linna, algas lõpprünnak, kus liitlaste väed näitasid purustavat ülekaalu Osmanite garnisoni üle. Bulgaaria 2. armee (106 425 meest) ja 2 Serbia diviisi (47 275 meest) kindral [[Nikola Ivanov]]i juhtimisel vallutasid linna, kusjuures bulgaarlased kaotasid 8093 ja serblased 1462 meest. Osmanite kaotused kogu Adrianoopoli kampaanias olid 23 000 tapetut. Vangilangenute arv on vähemselge. Osmanite riik alustas sõda 61 250 mehega Adrianoopol kindluses. Richard Hall märgib, et 60 000 meest vangistati. Lisades 33 000 tapetut, märgib moodsa Türgi kindralstaabi ajalugu, et 28 500 meest elas vangistuse üle, jättes vaid 10 000 meest õhku, kui võimalikud vangistatud (sealhulgas täpsustamata arv haavatuid). Bulgaaria kaotused kogu Adrianoopoli kampaanias olid 7682. See oli viimane ja otsustav lahing, mis oli vajalik sõja kiireks lõpetamiseks, isegi kui spekuleerida, et kindlus oleks lõpuks langenud nälja tõttu. Kõige tähtsam tulemus oli, et nüüd kaotas Osmanite väejuhatus kõik lootused initsiatiivi haaramiseks, mis tegi edasise võitluse mõtetuksmõttetuks.

Leitnant [[Nikolaos Votsis]] kasvatas 31. oktoobril Kreeka moraalile suure edu: ta viis oma [[torpeedopaat]] nr. 11 öö varjus [[Thessaloníki]] sadamasse, uputas vana Osmanite soomustatud lahingulaeva [[Osmanite soomuslaev ''Feth-i Bülend''|''Feth-i Bülend'']] ja põgenes vigastamata. Samal päeval hõivasid Kreeka Epeirose armee väed Osmanite [[Préveza]] mereväebaasi. Osmanid uputasid 4 sealset laeva, kuid kreeklased suutsid päästa Itaalias ehitatud torpeedopaadid [[Osmanite torpeedopaat ''Antalya''|''Antalya'']] ja [[Osmanite torpeedopaat ''Tokat''|''Tokat'']], mis võeti Kreeka sõjalaevastikus kasutusele vastavalt kui [[Kreeka torpeedopaat ''Nikopolis''|''Nikopolis'']] ja [[Kreeka torpeedopaat ''Tatoi''|''Tatoi'']]. Mõni päev hiljem, 9. novembril pidas Kreeka torpeedopaat nr. 14 leitnant [[Periklís Argyrópoulos (1871-1953)|Periklís Argyrópoulos]]e juhtimiel [[Ayvalık]]i juures kinni ja uputas puidust Osmanite relvastatud aurulaeva ''Trabzon''.

Pärast Ellit, 20. detsembril, pandi Osmanite laevastiku tegevjuhiks energiline ülemleitnant [[Rauf Orbay|Rauf bei]]. Kaks päeva hiljem viis ta oma väed välja, lootes patrullivad Kreeka hävitajad Osmanite laevastiku kahe jao vahele taas lõksu püüda, üks Ímvrosi juures ja teine ootamas väina suudmes. Plaan nurjus, kui Kreeka laevad lõhkusid kiiresti kokkupuute. Samal ajal langes ''Mecidiye'' Kreeka allveelaeva ''Delfin'' rünnaku alla, mis lasi torpeedo välja, kuid ei tabanud; esimene selline rünnak ajaloos. Sel ajal jätkas Osmanite armee sõjalaevastikule vastumeelse plaani pealesurumist taasokupeerida [[Bozcaada|Tenedos]], mida Kreeka hävitajad kasutasid oma mereoperatsiooni baasina. Operatsioon oli kavandatud 4. jaanuarile. Sel päeval olid ilmaolud ideaalsed ja laevastik oli valmis, kuid operatsiooniks eraldatud ''Yenihan'' rügement ei saabunud õigeaegselt. Mereväe staap ei käsutanud laevastikku enam kunagi rünnakule ja Kreeka laevastikuga arendatud tegevusele ilma märkimisväärsete tulemusteta kummaltki poolelt. Sarnased rünnakud järgnesid 10. ja 11. jaanuaril, kuid selliste "kassi ja hiire" operatsioonide tulemused olid alati samad: "Kreeka hävitajad suutsid alati jääda väljapoole Osmanite sõjalaevade tuleulatust ja ristlejad tulistasid iga kord mõne kogupaugu enne tagaajamise lõpetamist".

Esimene Balkani sõda põhjustas ulatuslikku kahju mittevõitlevale rahvastikule piirkondades, mida väed läbisid. Võidukad riigid kasutasid äsjaomandatud territooriumitel rahvusliku ja usulise assimileerimise poliitikat. [[Traakia]]s ja [[Rodope]]s laastas Bulgaaria armee arvukalt türgi, kreeka ja pomaki külasid. 50 000 türklast põgenes [[Kırklareli|Lozengradi]] piirkonda. Jaanuaris-veebruaris 1913 ristis [[Bulgaaria õigeusu kirik]] tuhandeid [[Pomakid|pomakke]] [[Rodope]] ja [[Pirin]]i piirkondades. [[Vardari Makedoonia]]s survestasid Serbia võimud alates 1912. aasta sügisest kohalikke inimesi end serblasteks kuulutama. [[VMRO]] loodud kohalikud valitsused [[Ohrid]]is, [[Veles]]is ja teistes linnades saadeti laiali. Bulgaaria preestreid ja õpetajaid kiusati taga, sunniti põgenema ja asendati serblastega. Bulgaaria koolid suleti. Serbia väed viisid ellu kohaliku miilitsa relvitustamise poliitikat koos peksu ja ähvardustega. Kreeklased Edela-Makedoonias viisidajasid kohalikulkohaliku rahvastikulrahvastiku läbiseas sarnastsamasugust poliitikat.