Investeering: erinevus redaktsioonide vahel

'''Investeerimine''' on pikaajaline raha kogumine ja rahakasutus, mille kaudu raha pannakse tegema raha ehk teisisõnu on investeerimise eesmärgiks võtta mõistlikke riske lootuses teenida head tootlust, et saavutada oma finantseesmärk. Investeerimine erineb säästmisest, sest kui säästmine on passiivne raha kogumine, siis investeerimine keskendub raha teenimisele ehk tootlusele, võttes selleks säästmisest oluliselt kõrgemaid riske. Säästmise ja investeerimise erinevus seisneb ka selles, et kui säästmisel paigutatakse raha pangadeposiiti, mille tagajärjel ei teki omandit, siis investeerimisel omandatakse ettevõtte aktsia, võlakiri, fondiosak või kinnisvaraobjekt. Seega on investeerimise iseloomustamisel keskel kohal kolm märksõna: risk, tõusupotentsiaal ja omand.

 

 

Investeerida võib nii erinevatesse varaklassidesse, näiteks väärtpaberitesse (aktsiad, investeerimisfondide osakud, võlakirjad) kui ka näiteks kinnisvarasse, toorainetesse, väärismetallidesse, kunsti, ettevõtte arendamisse, lapse haridusse, kindlustada vanaduspõlv või koguda raha suuremateks ostudeks. Kõiki neid eesmärke ühendab aga soov oma kapitali kasvatada. Investeerimisel investorid soovivad, et nende vara kasv oleks kiirem kui inflatsioon - ehk soovitakse, et investeeritud kapital ei kaotaks ostujõudu. Inflatsiooni all mõistetakse raha ostujõu vähenemist ajas. Inflatsiooni tõttu on üks euro täna väärt rohkem kui homme ja on suur erinevus, kas teenida investeeringult 10 000 eurot tulu praegu või kahe aasta pärast. Inflatsioonile lisaks on kohene tulu eelistatud ka investeeringuga seonduva riski tõttu. Isegi kui inflatsioon oleks null, ei oleks investorid rahul samaväärse tuluga kauges tulevikus. Seega on rahal ajaväärtus ning tulevikus laekuva raha väärtust tänasel päeval nimetatakse nüüdisväärtuseks ja praegu investeeritava raha väärtust tulevikus tulevikuväärtuseks.

Kui investeeritud raha kasvab täpselt inflatsioonimäära võrra, on reaaltulusus null. Sellisel juhul aitab investeering küll raha ostujõudu säilitada, kuid ei võimalda ostujõu kasvu. Kuna investeerimine tähendab üldjuhul ka riskide võtmist, ei rahuldu enamik investoreid vaid raha ostujõu säilitamisega, vaid otsivad investeeringuid, mille oodatav tulumäär ületaks inflatsiooni.

 

Optsioon,

aktsia,

sotsiaalne kapital.

 

*'''Emitendirisk.''' Emitendirisk on seotud ettevõtte majandustegevust mõjutavate asjaoludega nagu näiteks tarbijate eelistuste muutumine, kvalifitseeritud juhtkonna lahkumine, ettevõtte pankrot. Kõik need asjaolud mõjutavad oluliselt konkreetse aktsia või investeerimisfondi vara hulka kuuluva väärtpaberi hinna kujunemist. Võlakirjaemitendiga kaasneb krediidirisk, mis realiseerub, kui emitent ei suuda tagada võlakirjade väljastamisega endale võetud kohustusi.

*'''Õiguslik ja poliitiline risk.''' Õiguslik risk tuleneb muutuda võivatest õigusaktidest, mille tõttu võib ühe või teise investeeringu tasuvus väheneda. Kõige olulisem risk on võimalikud maksuseaduste muudatused. Samuti investeerimispiirangute muutmine investeerimisfondide seaduses. Poliitilise riskiga peab arvestama investeerimisel poliitiliselt ebastabiilsesse piirkonda.

*'''Valuutarisk.''' Investeeringu väärtus sõltub valuutakursside liikumisest. Investeeringute realiseerimisel võivad valuutade konverteerimisel tekkida lisakulutused.

 

 

Inimesel, kes säästab raha oma regulaarsest sissetulekust ja investeerib pikaks ajaks, on otstarbekas järgida pideva ostmise strateegiat. Pideva ostmise strateegia seisneb selles, et regulaarselt (näiteks igal palgapäeval) ostetakse kindla summa eest kindla(te) fondi(de) osakuid või aktsiaid. Aktsiaid tuleb osta alati ühesuguse summa eest, regulaarsete vaheaegade järel ja hoolimata sellest, milline on parajasti aktsia hind.

Konstantse suhte strateegia mõte on selles, et see sunnib investorit realiseerima kasumi siis, kui aktsiafondide või aktsiate hind on tõusnud, ning paigutama selle väiksema riskiga väärtpaberitesse. Samamoodi sunnib see strateegia investorit ostma aktsiaid suhteliselt soodsa hinnaga. Sageli kipuvad väikeinvestorid, kes kindlat strateegiat ei järgi, tegutsema vastupidi: nad ostavad aktsiaid alles siis, kui nende hind on hulk aega tõusnud ja jõudnud tipu lähedale, ning müüvad siis, kui on oodata languse peatumist.

 

 

Riske saab vähendada, kui hajutada oma investeeringuid mitmete erinevate instrumentide vahel, samuti erinevate majandussektorite ja riikide vahel. Oluline on ka investeeringu hajutatus ajas.

Ajas hajutamine. Investeerimisriski vähendamiseks on mõistlik investeeringuid ka ajas hajutada. See tähendab, et korraga kogu investeerimiseks mõeldud summa investeerimise asemel võiks osta väärtpabereid järk-järgult. Sellega saab vältida olukorda, kus ost on ajastatud näiteks turu tippu, kuid edaspidi hakkab hind pikaajaliselt langema.

 

 

Alates 2011. aasta jaanuarist kehtima hakanud tulumaksuseaduse muudatused lõid investeerimiskonto süsteemi. See tähendab, et eraisikutest investoritel on investeerimiskonto kaudu investeerides võimalus saadud tulult tulumaksu maksmist edasi lükata. Sisuliselt on investeerimiskonto näol tegemist arvelduskontoga, mille kaudu toimub investeeringute ostmine ja müümine. Investeerimiskonto puhul ei oma konkreetse investeeringu müügist saadava tulu suurus või aeg maksude maksmise seisukohalt tähtsust. Tulumaksukohustus kehtib siis, kui inimene võtab investeerimiskontolt rohkem raha välja, kui on sinna sisse pannud. Tulu deklareerides ei pea vaatama mitte väärtpaberikonto väljavõtet, vaid arvelduskonto väljavotet. Investeerimiskonto on selline pangakonto, millel hoitakse ainult raha. Investeerimiskontol olnud raha eest ostetud väärtpaber ei asu maksumaksja investeerimiskontol vaid väärtpaberikontol.

 

 

*'''Investeerimiseks on vaja palju raha.''' Investeerida on võimalik ka väikeste summadega, näiteks investeerides 10% oma sissetulekust, ei tunneta enamik inimesi olulist muudatust elatustasemes, küll aga tekib ajapikku kindlus tuleviku suhtes.

*'''Investeerimine on õnnemäng.''' Investeerimine ei ole õnnemäng, vaid kaalutletud riskide võtmine, mille siht on jõuda oma finantseesmärkide täitmiseni.

 

 

'''Investeerimisühing''' on aktsiaselts, mille püsiv tegevus on osutada investeerimisteenuseid. Investeerimisühinguna tegutsemiseks peab olema vastav tegevusluba, mille väljastab Finantsinspektsioon.

*Aktsiaselts KIT Finance Europe

 

 

Finantsinstrumentide turgude direktiivi MiFID ning väärtpaberituru seaduse kohaselt võivad investeerimisnõustamisega tegeleda ainult vastavat tegevusluba omavad finantsasutused. Tegevusloa väljastab Finantsinspektsioon. Investeerimisteenuseid osutavad ühe oma põhitegevusena nii pangad, investeerimisühingud kui ka fondivalitsejad.