Vabadussõjalased: erinevus redaktsioonide vahel

Üldpatriootilisest sõjaveteranide liidust kujunes EVKL aastatel 1929-33 poliitiliseks survegrupiksorganisatsiooniks, millega alates 1932. aastast võisid liituda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed. Seda võimalust kasutasid eeskätt [[majanduskriis]]is kannatanud [[keskklass]], ärimehed ja haritlased.

[[1933]]. aasta novembris organisatsioon taastati [[Eesti Vabadussõjalaste Liit|Eesti Vabadussõjalaste Liidu]] nime all. Vapsid tervitasid algul [[Adolf Hitler|Hitleri]] võimuletulekut [[Saksamaa]]l, kuid hiljem end temaga ei seostatud. Oktoobris 1933 võeti [[rahvahääletus]]el suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogule jäänuks pigem nõuandev roll. Rahvahääletusele ning [[1934]]. aasta valimistele eelnenud kampaania oli äge ja rikas süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks, kuid vapside populaarsuselesee ei tulnud see aktsioonläinud kasuksläbi.

1934. a aprillikuuks määratud [[Riigivanem]]a valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka, kuigi nii Päts kui Laidoner tegid ettepaneku hakata ise Vabadussõjalaste Liidu presidendikandidaatideks. Kampaania oluliseksüheks osaks oli võistleva kandidaadi kindral [[Johan Laidoner]]i, eriti tema kahtlase majandustegevuse kriitika. Propagandakampaaniaga seati eesmärgiks saada Andres Larkale Riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli (muuhulgas palgati selleks ka töötuid), mis oleks pidanud näitama ülisuurt toetust vapsidele rahva seas. SeeSama oliüritasid eritika olulineteised pärastpresidendikandidaadid, lüüasaamistkuid kohaliketulemuseta. Larka sai üksinda üleriigiliselt rohkem toetusallkirju kui kõik ülejäänud presidendikandidaadid Päts, Laidoner ja omavalitsusteRei valmistelkokku. Samal ajal levisidlevitasid kuuldusedsotsid alusetuid kuuldusi, et vapsid ähvardasid toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega. Riigivanematja süüdistasid süüdistatiriigivanemat avalikult, et ta ei ole võimeline looma riigis kodurahu ja pidurdama sisemiste vastuolude kiiret kasvamist. Samal ajal tegid vabadussõjalased avalikult ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga<ref>Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 88–89</ref>. Kuna rahvahääletusel võeti vastu vabadussõjalaste põhiseadus, kohalikel valimistel said nad ülihea tulemuse ja presidendivalimistel oli Larka võit kindel, vabadussõjalastel puudus vähimgi mõte riigipöörde korraldamiseks. Küll läksid sellele oma positsiooni kaotavad Päts ja Laidoner sotside toetusel. Pinevas sisepoliitilises olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit [[12. märts]]il 1934 ja arreteeriti sadu selle aktiviste. Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti alusetult vanglasse. Järgmiste sammudega kehtestati tsensuur, keelustati ka teised poliitilised erakonnad ja saadeti laiali Riigikogu.

Väidetavalt plaanisid nad jätkuvalt riigipööret kuid praegu on osad ajaloolased seisukohal, et see oli tollaste võimude osav provokatsioon <ref>http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/vapside-lahendamata-saladused.d?id=27674905</ref>; 1936 mõisteti vapside juhtidele pärast nurjunudväidetavat mässukatset, mis jäeti tegelikult ära, juba pikemad vanglakaristused. Omapärane on see, et tegemist oleks olnud mässuga eesmärgil taastada riigis põhiseaduslik kord. Sirgul õnnestus 1934 vanglast põgeneda; ta suri [[1937]] [[Luksemburg]]is (seda on tänapäeval peetud poliitmõrvaks, kuigi Luksemburgi võimude korraldatud juurdlus tuvastas enesetapu).

[[21. aprill]]il [[1938]] tuli kokku uue põhiseaduse alusel valitud [[I Riigivolikogu]] ja kujundatud [[I Riiginõukogu]], mis võtsid Vabariigi Presidendi ettepanekul esimese seadusena vastu [[Amnestiaseadus (1938)|Amnestiaseaduse]]. Seaduses on öeldud: ''Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst.'' Vabariigi President kuulutas Amnestiaseaduse välja 6. mail 1938. Selle seaduse alusel vabanesid kõik Eesti poliitvangid 7. mail 1938, sh kõik tegelikud riigikukutajad, kommunistid. Vabadussõjalased vabanesid samuti vanglast, kuid kuigi nad olid alusetult süüdi mõistetud ning neil puudusid tegelikult riigikorra vastu suunatud eksimused, ei taastatud nende ühiskondlikku positsiooni ja staatust. Alusetult represseeritud vabadussõjalased tuleks rehabiliteerida.

Nõukogudelikus propagandistlikus [[historiograafia]]s nimetati Eesti Vabadussõjalaste Liitu [[fašism|fašistlikuks]] organisatsiooniks. Väheseid ühisjooni [[Itaalia]] fašismiga vabadussõjalaste [[ideoloogia]]s ka oli: marksismivastasus, [[natsionalism]] ehk rahvuslikkus, teatud autoritaarsus. Samuti oli nii Itaalia fašism, Saksa [[natsionaalsotsialism]] kui ka vabadussõjalaste liikumine saanud alguse sõjaveteranide protestimeelsetest rühmitustest. Väliseks sarnasuseks tuleb lugeda ka [[rooma tervitus]]e kasutamist. Samas ei olnud Eesti Vabadussõjalaste Liit oma hilisemas arengustaadiumis juudivastane, kuna sinna kuulus ka Tallinna juudi ärimehe Maljavski poeg<ref>Juudi noormees vabsiks! [[Vaba Maa]], 16. veebruar 1934, nr. 39, lk. 3.</ref>, Rake vapside juht oli juut Andres Kofkin<ref>Tagandamised Järva malevas. Vaba Maa, 17. märts 1934, nr. 64, lk. 3.</ref> ja liikumist rahastasid juudi ärimehed. Nagu on öeldud ajalehes [[Vaba Maa]]: ''Vabside juudivastasus oli määratud ainult liikumise "väiksemate vendade" ja laiemate rahvahulkade seas demagoogia tegemiseks, tegelikult olid aga "vüüreritel" enestel juutidega ligemad sidemed<ref>Vabside vekslid liikvel. Vaba Maa, 19. aprill 1934, nr. 90, lk. 1</ref>.'' Kokkuvõttes ja sisuliselt ei olnud Vabadussõjalaste Liidul fašismiga mingit seost ega sidet.