Pakistan: erinevus redaktsioonide vahel

Pakistani Liikumine, nagu see tuntuks sai, baseerus kahe rahvuse teooria põhimõttel ja seadis sihiks luua eraldi kodumaa moslemitele Lõuna-Aasias. See liikumine oli tajutud või tõelise alla surumiseallasurumise vastu, mida moslemid tundsid aina enam politiseeritud hindu enamuse poolt.

PealePärast iseseisvumist sai Liaquat Ali Khanist esimene peaminister ja Jinnahist esimene kindralkuberner. Pakistan koosnes kahest tiivast, Lääne-Pakistanist ja Ida-Pakistanist. Liaquati valitsus koos kõigi järgnevate valitsustega esimesel kümnendil pealepärast iseseisvumist seisis vastamisi tõsiste raskustega nii Ida- kui Lääne-Pakistani efektiivselt juhtimisel, mis viis lõpuks sõjaväelise riigipöördeni aastal 1958. India ja Pakistani vaheline sõda 1947. aastal sai alguse Kashmiri piirkonnas. Nii Liaquat kui Jinnah olid otsusekindlad, et lõpetada mässud ning pagulasprobleemid ja üles seada efektiivne administratiivsüsteem riigi jaoks. Liaquat Ali Khan tegi Pakistani välispoliitikale nurgakivi pannud tööd, kui algatas ettepaneku põhiseaduse sõnastamiseks. Ta esitles eesmärkide resolutsiooni, eelmängu tuleviku põhiseadustele seadusandlikus assamblees. Koda andis selle edasi 12. märtsil 1949. Seda on kirjeldatud kui Pakistani konstitutsioonilise ajaloo „Magna Cartat“. Nii Ameerika Ühendriigid kui NSV Liit saatsid kutse Liaquat Ali Khanile. Khan aga otsustas esmalt sooritada hea tahte külaskäigu USA-sse. Seda tajuti Moskva poolt kui keeldumist ja viis sügavate vaenulike tagajärgedeni. Khan tahtis, et Pakistan jääks Külmas sõjas neutraalseks, nagu oli deklareeritud 3 päeva pärast Pakistani iseseisvumist, kui ta kuulutas, et Pakistan ei vali pooli rahvuste vahelistes ideoloogilistes konfliktides. Khan püüdis hiljem külastada NSV Liitu, kuid kuupäevad hea tahte visiidiks ei võtnud Nõukogude Liidu poolt kuju.

Samal aastal kuulutas Jinnah Pakistani ametlikuks keeleks urdu keele. See sütitas protestilaine Ida-Pakistanis (varasemaltvarem Ida-Bengal), kus bengali keelt rääkis enamusenamik populatsioonistrahvastikust. Jinnahil oli probleeme ka Pakistani armee eest vastutava komandöri, kindral sirSir Douglas Graceyga, kes keeldus kuuletumast Jinnahi käskudele. Kindral Gracey väitis, et Jinnah kindralkubernerina esindab Briti krooni, mida Gracey ise oli määratud esindama. Seepärast ei saatnud ta vägesid Kashmiri regiooni. Jinnah oli vastakuti probleemidega ka õhujõudude eest vastutava komandöri, asemarssal Richard Atcherleyga ja mereväe tagala eest vastutava admiralist komandöri James Wilfred Jeffordiga, kes samuti keeldusid allumast Jinnahi poolt püstitatud korraldustele.

Khani ametisoleku ajal nõustusid India ja Pakistan lahendama Kashmiri vaidlusküsimuse läbi ÜRO jõupingutuste rahumeelsel viisil. Vastavalt sellele kokkuleppele jõustus relvarahu Kashmiris 1. jaanuarist 1949. Otsustati, et ÜRO järelvalvejärelevalve all viiakse läbi vaba ja erapooletu rahvahääletus.

1951. aastal nurjas Military Intelligence’i (MI) üldkindral Syed Shahid Hamid kindralmajor Akbar Khani poolt planeeritud riigipöördekatse, seejärel arreteeriti Kindralite Peakorteri (GHQ) üldasjade juht koos mitmete Pakistani sõjaväe ohvitseridega. See oli esimene vandenõu hääletamise läbikaudu võimule pääsenud valitsuse vastu. Selle vandenõuga olid seotud 11 sõjaväelist (armee) ohvitseri ning 4 tsiviilisikut. Vandenõuga oli kaasa arvatud ka märkimisväärne poeet ja intellektuaal Faiz Ahmad Faiz, kes oli seotud ka Pakistani kommunistliku parteiga. Vahepeal jäi Pakistani sõjaväe eest vastutav peakomandör ja kaitseminister Iskandar Mirza lojaalseks Liaqat Ali Khanile. PealePärast 18-kuust salajast kohtuprotsessi võeti kindralmajor Khan ja Faiz Ahmed Faiz mõlemad kinni ja neile määrati pikk vanglakaristus. Nende kaitseadvokaat oli tähelepanuväärne Bengali moslemist poliitik Huseyn Shaheed Suhrawardy. Kui Suhrawardyst sai 1957. aastal Pakistani peaminister, leevendas ta enamusteenamiku vandenõulaste karistust.

Pakistani riiklik luureagentuur on [[ISI]] (''Inter-Service Intelligence'').

* [[Jamī‘at ‘Ulimā-e Islām]]