Kärdla kraater: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
'''Kärdla kraater''' ehk '''[[Kärdla]] [[impaktstruktuur]]''' (ka: ''Kärdla astrobleem'') asub Loode-[[Eesti]]s [[Hiiumaa]]l, seejuures kraatri kese jääb [[rannajoon]]est umbes 3 kilomeetri kaugusele. Kraater tekkis [[meteoorkeha]] plahvatuse tagajärjel umbes 455 miljonit aastat tagasi Ülem-[[Ordoviitsium]]is.<ref name="loodus"
Kärdla kraater on üks kõige paremini uuritud ja säilinud kraater varajase [[Paleosoikum]]i ajajärgul.<ref name="loodus" /> [[Paluküla]], [[Tubala]] ja [[Linnumäe]] [[kõrgendik]]ud on [[ringvall]]i paremini säilinud osad.<ref name="nett"
Kraatrit katavad metsad, väärtuslikud põllumaad ja hõre asustus.<ref name="nett3"
[[Pilt:Kardla location.png|pisi|Kraatri kese asub kaardil märgitud Kärdla keskusest umbes 2,5 kilomeetri kaugusel kagus.]]
11. rida:
[[1971]]. aastal alustas riiklik geoloogiateenistus uuringuid [[Paluküla kerge|Paluküla kerke]] aladel selleks, et planeerida kristalsest aluskorrast kvaliteetse [[killustik]]u tootmist. Lõpetati varem Teaduse Akadeemia Geoloogia Instituudi tehtud [[gravimeetriline kaardistamine|gravi]]- ja [[magnetomeetriline kaardistamine]]. [[1973]]/[[1974]]. aastaks jõuti struktuuri [[geomorfoloogia|morfoloogia]] ja aluskorra [[kristalne kivim|kristalsete kivimite]] purustuse põhjal järeldusele, et tegu on plahvatusliku iseloomuga [[Endogeensed protsessid|endogeense]] vulkaani [[kraater|kraatriga]]. [[1980]]. aastal teostatud Hiiumaa gravi- ja magnetomeetrilise [[geoloogiline kaardistamine|kaardistamiste]] tulemusena selgus Kärdla struktuuri erinevus ümbritsevast geoloogilisest struktuurist. [[1981]]. aastal alustati [[Lääne-Eesti]]s aluspõhja aerogeoloogilist kaardistamist, lisaks puuriti kraatri lähiümbrusse 6 uut [[puurauk]]u. 1981. aastal jõudis [[Peterburi|Leningradi]] [[geoloog]] [[Viktor Masaitis]] [[tuff|tufi]]laadsete [[bretša]]de [[õhik]]uid uurides järeldusele, et Kärdlas asub [[meteoorkeha]] plahvatusel tekkinud struktuuriga. Aastal [[1984]] nõustusid kraatri morfoloogia ja arengu uurijad [[Väino Puura (geoloog)|Väino Puura]] ja [[Kalle-Mart Suuroja]] selle käsitlusega.
Aastal [[1983]] leiti, et [[kraatri kesksüvik]]ust võib saada kõrgendatud mineraalsusega vett, mida aasta hiljem hakati pumpama 400 m sügavuselt, millele järgnes raviotstarbelise Kärdla [[mineraalvesi|mineraalvee]] tootmine. 1993. aastaks lõpetati mineraalvee Kärdla villimine ning Kärdla meteoriidikraatris Palukülas mineraalvee tootmiseks ehitatud seadmed ja mahuti jäid seisma.<ref name="nett2"
1991. aastal valmis [[Peterburi]] [[Eelkambrium]]i Instituudi geoloogide koostööl uurimus Hiiumaa kristalse aluskorra kivimite [[fluidid|fluidsetest]] [[suletis]]test. Töö kajastas kokkupõrke käigus esmaste aluskorrakivimite fluidide [[Sublimeerumine|lendumist]] kokkupõrke käigus ja nende asendumist [[sekundaarsed fluidid|sekundaarsete fluididega]]. Aastatel [[1988]]–[[1993]] süveneti plahvatusega seotud setete ja [[sulfiidid|sulfiid]]se materjali maagistumise protsesside uurimisele. Aastal [[1994]] avaldas Kalle-Mart Suuroja ülevaate, mis hõlmab impaktiga seotud setete klassifitseerimist. Sellega eraldati kaks kihistut: Kärdla ja Paluküla, millest esimene on otseselt plahvatusega seotud kivimite kompleks ja teine koosneb hilisematest [[terrigeensed setted|terrigeensetest setenditest]] ja [[karbonaatkivim|karbonaatsetest kivimitest]]. Aastatel 1993–[[1995]] [[modelleerimine|modelleeris]] geoloog [[Jüri Plado]] gravi- ja magnetomeetrilise kaardi alusel kraatri morfoloogiat, jõudes järeldusele, et kokkupõrkest purustatud kivimite tsoon ulatub ligi 1 km sügavusele kraatri põhjast.<ref name="kalle96"
==Meteoorkeha langemise keskkond==
22. rida:
# [[lubjakivi]]d – 20 meetrit;
# [[liivakivi]]de-[[aleuroliit|aleuroliidi]][[savi]]de kompleks – 140 meetrit;
# kristallse aluskorra [[murenemine|murenema]]ta kivimid.<ref name="kalle96" />
==Langenud meteoroidi parameetrid ja päritolu==
Langevat [[taevakeha]] iseloomustavad põhiliselt 3 näitajat: [[mass]], [[kiirus]] ja [[langemisnurk]].
Kärdla kraatri tekitanud [[meteoroid]]i [[Parameeter|parameetreid]] tuleb [[Interpretatsioon|interpreteerida]], kasutades [[geoloogia|geoloogilisi]] ja geofüüsikalisi [[meetod]]eid, kuna otsesed andmed puuduvad.<ref name="kalle96" />
Ringvalli asümmeetria vihjab sellele, et taevakeha langes madala nurga (umbes 45–30 kraadi) all – Paluküla poolses [[Mäemassiiv|massiivis]] on [[Meteoriidikraatri vall|valli]] osa alusest ligi 240 m kõrgune, samal ajal kui Tubala-Kärdla poolses lõigus jääb kõrgus alla 100 meetri ehk kõrguste vahe on ligi 140 meetrit.<ref name="joe"
Kärdla impaktsündmust seostatakse [[Ülem-Ordoviitsium]]is suurenenud kokkupõrgete arvuga, mille põhjustas L-[[Kondriitmeteoriit|kondriidi]] tüüpi [[asteroid]]i lagunemine umbes 470 ± 6 miljonit aastat tagasi. Ligi 100-kilomeetrise [[Diameeter|diameetriga]] asteroidi lagunemise ja [[Maakera|Maale]] suundumise tulemusena pommitati meie planeeti ligi 2 miljoni aasta vältel. Sama nähtus põhjustas ka [[Neugrundi kraater|Neugrundi]], [[Lockne kraater|Lockne]], [[Tväreni kraater|Tväreni]] ja teiste samaaegsete kraatrite tekke.<ref
==Kokkupõrge ==
Kärdla [[meteoroid]] tabas merepinda umbes kiirusega 21 km/s. Impaktor [[deformatsioon|deformeeris]] aluspinda (merepinda) [[lööklaine]]ga, avaldades [[surve]]t ning andes aluspinnale edasi oma kiirenduse ja [[kineetiline energia|kineetilise energia]].<ref name="joe" /> Plahvatuse tagajärjel tõrjuti kattev merekiht ligi 10 kilomeetri raadiuses plahvatustsentrist minema. Edasi järgnes [[hõrenduslaine]], mis aurustas ja sulatas langenud keha ja aluse ainet.<ref name="kalle96" />
Kõrge rõhk tekitas impakt[[bretša]]sid ja [[planaarse deformatsiooni nähtus]]i. Viimase leidmine [[kvarts]]iterades andis ka lõpliku kinnituse kraatri meteoroidse päritolu kohta.<ref name="joe" />
Pinnale mõjunud rõhk ja [[kiirendus]] lõhestasid kivimeid, pindmine kiht lõhestus ning paiskus suure kiirusega üles. Kokkupõrke tulemusena paiskusid hiljem kraatrit moodustava voolava ainena välja [[Kambrium]]i [[terrigeensed setted]] ja kristalse aluskorrakivimi tükid. Osakeste kiirus oli [[pöördvõrdelisus|pöördvõrdeline]] väljapaiske koha kaugusega plahvatustsentrist. Seega keskmes olev materjal lendas kaugemale kui äärtes olev.<ref name="kalle96" />
Kokkupõrke alguses, mille plahvatuse tsenter jäi umbes 300 meetri sügavusele merepinnast, moodustus umbes 10 sekundiga 3,2 kilomeetri läbimõõduga 500 meetri sügavune [[üleminekuline kraater]]. Järgnes materjali tagasivoolamine esmasesse kraatrisse: 130–140-meetrise [[pangasbretša]] kihi moodustumine impaktbretšade peale. Samal ajal moodustus plahvatustsentri all tugevalt kokkusurutud kivimite paisumisest ja üles tagasi liikumisest [[keskkerge]].<ref name="kalle96" />
Ajutise kraatri muutumine 3,6-kilomeetrise läbimõõduga ja 250 meetri sügavuseks erineva kõrgusega umbes 190 meetri kõrguse ja 800–900-meetrise läbimõõduga ringvalliga ümbritsetud kompleksseks kraatriks kestis umbes 20 sekundit.<ref name="kalle96" /><ref name="joe" /> Järgnes [[tsunami]] lainena veemassi tagasiliikumine plahvatuspunkti. Tsunami murdis 500 meetri laiusest ja vähemalt 150 meetri kõrgusest ringvallist läbi kolmest kohast. Läbimurde käigus tungis kraatrisse hulgaliselt (kuni 50 meetrit) nii [[kruus]]akat, [[savi]]kat kui [[liiv]]akat peenosa ning suuremaid [[rahn]]e. Järgmiste päevade kuni nädala jooksul [[settimine|settis]] kraatri süvikusse õhkupaisatud, ligi 30 meetri paksune [[peenhõljum]]i kiht. Sellega lõppes otseselt kokkupõrkega seostuv kraatriareng.<ref name="kalle96" />
[[Pilt:Suvasvesi shocked quartz.jpg|pisi|Planaarse deformatsiooni nähtus kvartsi teras]]
45. rida:
==Plahvatusjärgne periood==
Kuna Kärdla kraater mattus kiiresti pärast plahvatust mereliste setete alla ning pole ka kuigi tugevalt [[erosioon|erodeeritud]], on see üks kõige paremini säilinud varajase [[Paleosoikum]]i aegseid kraatreid.<ref name="kalle2008"
Impakti järel, 455 Ma tagasi, kujunes Kärdla kraatrist üle veepinna ulatuvate ringvalli [[segment]]idega ümbritsetud [[rõngassaar]], mille keskmes oli ligi 200 meetri sügavune vesi. 3,6 kilomeetrise läbimõõduga sisebasseini ühendas merega kolm voolukanalit, mis asusid põhjas, lõunas ja läänes.
Kokkupõrke järel tekkis kraatrisse [[maapind]]a lõksu jäänud soojuse arvelt [[hüdrotermid|hüdrotermaalne süsteem]], mis oli aktiivne 9000–10000 aastat. Isegi 100 aastat pärast plahvatust ületas keskkõrgendiku vahetus läheduses temperatuur 100 °C.<ref name="joe" />
Seejärel algas kiire karbonaatide sedimentatsioon: mõnekümne tuhande aastaga tekkis ligi 90 meetri paksune [[mergel|merglite]] ja lubjakivide lasund. Ümbritsevas meres settis sama ajaga paarikümne sentimeetri paksune kiht lubjakive. Järgmise 10 miljoni aastaga vähenesid settekiirused basseini ja avamere vahel 2–3 korda. [[Silur]]i [[Llandovery]] ajajärguks oli Kärdla kraater mattunud umbes 100 meetri paksuse karbonaatse lasundi alla ja setteprotsessid lakkasid.
[[Silur]]i algusest kuni [[Kvaternaar]]i ajastu [[pleistotseen]]se jäätumiseni olulisi muutusi ei olnud, välja arvatud ringvalli karbonaatide [[dolomiidistumine]] ja sellega kaasnev [[polümetalne]] [[sulfiidid|sulfiid]]ne maagistumine. Jäätumisele järgnes surve alt vabanemise tõttu lubjakivikihtide näiv tõus ringvalli kohal ja vajumine kraatrisüvikus (kuni 60 meetrit). [[Mandrijää]] täielikul taganemisel settisid algsel kraatril olevasse nõkku [[jääjärv]]elised [[viirsavi]]d ja merelised liivad paksusega üle 20 meetri.<ref name="kalle96" />
{{Coordinate|NS=58.9666667|EW=022.7666667|type=landmark|region=EE-39}}
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="loodus">{{netiviide|URL=http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel940_935.html|Pealkiri=Meteoriidikraatrid kätkevad saladusi|Väljaandja=[[Loodusesõber]]|Autor=[[Hendrik Relve]]|Aeg=|Kasutatud=17. juuni 2012}}</ref>
<ref name="nett">http://www.puhkaeestis.ee/et/kardla-meteoriidikraater</ref>
<ref name="nett3">https://hiiu.maavalitsus.ee/et/c/document_library/get_file?uuid=690de49d-6bfe-464c-b293-0a533916ede7&groupId=776140</ref>
<ref name="nett2">http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=87786</ref>
<ref name="kalle96">Kalle Suuroja. Kärdla impaktkraatri teke ja areng. 1996. Tartu Ülikool Geoloogia Instituut. (lk. 5–52)</ref>
<ref name="joe">Joeleht, A.; Kirsimae, K.; Plado, J.; Versh, E.; Ivanov, B. (2005). Cooling of the Kardla impact crater: II. Impact and geothermal modeling. Meteoritics & Planetary Science, 40 (1), (lk. 21–28).</ref>
<ref name="kalle2008">Kalle-Mart Suuroja. Geology and lithology of the early Palaeozoic marine impact structures Kärdla and Neugrund (Estonia). Ph. D. thesis, Institute of Ecology and Earth Sciences, University of Tartu. (lk. 8)</ref>
<ref name="qax2S">A rain of L-Chondrites in the Thorsberg quarry at Kinnekulle, southern Sweden-Thomas Müller TU Bergakademie Freiberg, Germany. (lk. 7;9)</ref>
}}
[[Kategooria:Eesti meteoriidikraatrid]]
| |||