Vikipeedia

Uimasti: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Eemaldasin artikli algusest malli {{pooleli}}
P hepatiit B > B-hepatiit
22. rida:
Euroopas kulutab Rootsi Hollandi järel teisena kõige suurema protsendi SKT-st uimastituru ohjeldamisele.<ref name="unodc.org" /> UNODC väidab, et kui Rootsi 1990. aastatel noorte tööpuuduse kasvu ja kahaneva SKT-kasvu tingimustes kulutusi haridusele ja rehabilitatsioonile kärpis, hakati keelatud uimasteid rohkem tarvitama,<ref name="OAG2g" /> kuid eelarve-eralduste taastamine varasemas ulatuses alates 2002. aastast kahandas järsult uimastipruukimise määrasid, nagu näitavad küsitlused tudengite hulgas.<ref name="unodc.org" /> Rootsi küsitlusuuringu-ettevõtte SIFO 1998. aastal tuhande rootslase hulgas läbi viidud rahvaküsitluse kohaselt leidsid 96% rootslastest, et valitsus peaks uimastite kuritarvitamise peatamiseks resoluutsemalt tegutsema ning 95% avaldas toetust uimastite jätkuvale keelustamisele.<ref name="DrugFreeAustralia" /><ref name="8thX6" />
 
2006. aasta juunis Washingtonis uimastiaruande "World Drug Report" avaldmise eel kritiseeris Antonio Maria Costa valitsusi, mis oma uimastiseadusion leevendanud onoma uimastiseadusi, järgmiste sõnadega:
 
:"Pärast nii paljusid aastaid kogemusi uimastituru kontrollimise vallas teame me nüüd, et järjekindel, pikaajaline strateegia võib uimastite pakkumist ja nõudlust ning uimastitega salakaubitsemist pärssida. Kui nii ei lähe, on selles süüdi mõned riigid, mis ei suuda uimastiprobleemi piisavalt tõsiselt võtta ning rakendavad ebapiisavaid strateegiaid. Paljudel riikidel on just selline uimastiprobleem, mille nad on ise ära teeninud."
35. rida:
:Samamoodi nagu prostitutsioon või alkohol, pole ka uimastisõltuvus korrakaitseprobleem; nii pole see kunagi olnud ning politseinikud ei saagi seda kunagi lahendada. See on ennekõike ja lõppeks meditsiiniline probleem ja kui sellele on olemas lahendus, ei avasta seda mitte politseinikud, vaid teadusvallas täielikult koolitatud meditsiinieksperdid, kelle ainsaks eesmärgiks saab olema selle hävitava himu vähendamine ja võimalik väljajuurimine. Parandamatutele sõltlastele tuleks pakkuda ravi ambulatoorsetes kliinikutes, need, kellel on veel lootust paranemisele, tuleks suunata haiglaravile, ning ellu tuleks hakata viima profülaktilisi põhimõtteid, mille alusel arstiteadus trotsib kõikvõimalikke inimkonda ähvardavaid nuhtlusi.<ref name="GJbyh" />
 
Stephen Rolles väidab ajakirjas ''[[British Medical Journal]]'' ilmunud artiklis järgmist:
 
:"Uimastiprobleemiga tegelejate hulgas ja mujalgi kasvab konsensus, mille kohaselt teatud uimastite tootmise, tarnimise ja kasutamise keelustamine pole mitte ainult jätnud saavutamata püstitatud eesmärke, vaid töötanud neile vastu. Järjest kasvav hulk tõendeid näitab, et taoline poliitika pole mitte ainult võimendanud rahvatervisealaseid probleeme nagu kõrvalainetega segatud uimastite ning HIV- ja, [[B-hepatiit |B-hepatiidi]] ja [[C-hepatiit|C-hepatiidi]] nakkuste levik süstivate uimastitarvitajate seas, vaid tekitanud palju suurema hulga uimastituruga seonduvaid sekundaarseid kahjusid. Tänaseks kuuluvad nende hulka organiseeritud kurjategijate tohutu ulatusega võrgustikud, uimastituruga olemuslikult seotud vägivald, korrakaitseorganite ja valitsuste korrumpeerumine, militariseeritud saagihävitusprogrammid (millega kaasnevad kahjud keskkonnale, ebakindlus toiduainete suhtes ja elanikkonna deporteerimine) ning terrorismi ja rahutuste rahastamine.
 
Taolistele järeldustele on jõudnud ridamisi komiteidkomiteesid ja aruandeid, ainuüksi Ühendkuningriigis on nendeks politseifond Police Foundation, sisepoliitika parlamentaarne komitee Home Affairs Select Committee, peaministri strateegiaüksus, kunstide, tootmise ja kaubanduse edendamise liit Royal Society of Arts ning uimastipoliitika konsortsium UK Drug Policy Consortium. ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo on samuti tunnistanud uimastiseaduste jõustamise paljusid “soovimatuid negatiivseid tagajärgi” ning nihutab oma avalikku retoorikat jätkuvalt eemale varasematest püüdlustest nagu “uimastivaba maailm” probleemi praeguste tasemete ohjeldamise poole.<ref name="dUmhj" />
 
British Medical Journal’iJournali toimetaja dr Fiona Godlee avaldas isiklikku toetust Rollesi dekriminaliseerimis-üleskutsele ning tema argumendid pälvisid erilist toetust Ühendkuningriigi arstide kolledži Royal College of Physicians endine president ''Sir'' Ian Gilmore, kes ütles, et uimasteid tuleks inimeste kriminaliseerimise asemel käsitleda tervishoiuküsimusena ning et see kahandaks drastiliselt kuritegevust ja edendaks tervist.
 
Ühendkuningriigi uimastiseaduste reformimise ühenduse Transform välissuhete osakonna juhataja Danny Kushlik ütles, et staažikate kutseliste meedikute toetus oli märgiline, märkides: "''Sir'' Iani avaldus on järjekordne nael keelurežiimi kirstus. Hippokratese vanne ütleb: “Kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan temast eemal hoida”. Arstid on vandega kohustatud sõna võtma, kui tulemused näitavad, et keeluseadused põhjustavad rohkem kahju kui ära hoiavad.”
 
Ühendkuningriigi advokatuuri eesistuja Nicholas Green kommenteeris Rollesi aruannet erialaajakirjas, milles rõhutas, et uimastitega seotud kuritegevus läheb Ühendkuningriigi majandusele maksma umbes 13 miljardit naelsterlingit aastas ning et üha rohkem koguneb tõendeid, mis kinnitavad, et dekriminaliseerimine võiks vabastada korrakaitseressursse, vähendada kuritegevust ja retsidivismi ning parendada rahvatervist.<ref name="16b0c" />
69. rida:
:Hirm [legaliseerimise ees] rajaneb suuresti eeldusel, et kui uimastid oleksid seadusega lubatud, tarvitaksid inimesed neid rohkem. See eeldus võib olla väär. Uimastiseaduste ranguse ja uimastite tarvitamise valdavuse vahel puudub seos: rangete keelurežiimide tingimustes (märkimisväärselt Ameerikas, aga samuti Suurbritannias) elavad inimesed tarvitavad uimasteid rohkem, mitte vähem. Piinlikku olukorda seatud uimastisõdalased toovad nurjumise põhjuseks väidetavad kultuurilised erinevused, kuid isegi teineteisega suhteliselt sarnastes riikides ei mõjuta ranged seadused sõltlaste osakaalu: ranges Rootsis ja liberaalsemas Norras on sõltuvusmäärad täpselt ühesugused.<ref name="k6jEl" />
 
Antonio Maria Costa veendumust, et riikidel, mis uimastituru piiramise “Rootsi mudelit” ei järgi, “on just selline uimastiprobleem, mille nad on ise ära teeninud”, on kritiseerinud ka Peter Cohen artiklis ''"Looking at the UN, smelling a rat''" (“Näeb välja nagu ÜRO, aga lõhnab kahtlaselt”).<ref name="kQ6AT" />
 
Globaalse uimastipoliitika komisjoni Global Commission on Drug Policy 2011. aasta aruanne sedastas: “Globaalne sõda uimastitega on läbi kukkunud, tuues kaasa laastavaid tagajärgi üksikisikuile ja ühiskondadele kogu maailmas.”<ref name="fe9A5" />
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Uimasti"