Erinevus lehekülje "Digitaalne heli" redaktsioonide vahel

Impulss-koodmodulatsioon leiutati umbes 80 aastat tagasi<ref>{{Netiviide|Autor=Gordon Reid|URL=http://www.soundonsound.com/techniques/digital-myth|Pealkiri=The Digital Myth|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>, kui Alec Reeves, töötades ITT (International Telephone and Telegraph) heaks tegi ettepaneku, et selle asemel, et esitada heli sujuvalt muutuva elektrisignaalina (originaalheli "analoogina"), oleks võimalik võtta pingest perioodilisi hetkväärtusi ja salvestada neid kui binaarnumbrite jada. Reeves mõistis, et neid hetkväärtusi oleks võimalik ainult teatud täpsusega mõõta, kuid ta arvas, et mõõtevigade amplituudid oleksid vähem märgatavad kui analoogsignaali puhul elektrimüra ja tolleaegsete seadmete kvaliteedi poolt tekitatavad vead.
 
Mida Reeves ei kaalunud (ja mille jaoks puudusid katsetamismeetodid) oli see, et kas need väiksemad vead oleks rohkem või vähem häirivad, kui suhteliselt healoomuline sahin, mis käis kaasas analoogsignaaliga. Sellest hoolimata oli tema ideede ulatus muljetavaldav ja kui ta need 1937. aastal patenteeris, siis ta väitis, et kui diskreetidehetkväärtuste peal ei rakendata ühtegi matemaatilist tehet, siis sõltub digitiseeritud heli kvaliteet vaid kasutatavatest A-D ja D-A muunduritest. See oli sel ajal väga julge väide, kuid on osutunud õigeks.
 
Reevesi ideed põhinesid, oli ta sellest teadlik või mitte, tublisti suhteliselt uuel matemaatika harul, milleks oli diskreetajastusega signaali töötlus, mille kõige olulisemaks väljundiks on diskreetimisteoreem. Diskreetimisteoreem püstitati esmaselt juba 1915. aastal ning väidab, et kui signaal ei sisalda kõrgemaid sagedusi kui "B" (ribalaius), siis on võimalik seda signaali täielikult kindlaks teha regulaarsete vahedega diskreetide abil, juhul, kui diskreetimissagedus on kõrgem kui 2 x B. See tähendab, et kui on tarvis diskreetida helisignaali, mille kõrgeim sagedus on 20 kHz, siis on mis tahes sagedus üle 40 kHz selle jaoks piisav.
14

muudatust