Erinevus lehekülje "Digitaalne heli" redaktsioonide vahel

Lisatud 105 baiti ,  3 aasta eest
(Pealkirjad)
 
Kõige tavalisemateks diskreetimissagedusteks  hertsides on 8000, 16000, 22050, 44100, 48000, 96000 ja 192000. Diskreetimissagedustest räägitakse ka kilohertsides. Niisiis ühikutes kHz on levinumad sagedused 8 kHz, 16 kHz, 22.05 kHz, 44.1 kHz, 48 kHz, 96 kHz ja 192 kHz.[[Fail:Waveform_sample_rates.png|pisi|576x576px|Pilt 2. Madal diskreetimissagedus vs kõrge]]
[[Fail:WaveformclippingabstractWaveform_sample_formats.png|pisi|576x576px|Pilt 3. KärbitudMadal helilaineja kõrge bitisügavus]]
 
Kõige levinum diskreetimissagedus on 44100 Hz.
 
Paremal oleval joonisel (Pilt 2) on vasakul madal diskreetimissagedus ja paremal kõrge diskreetimissagedus (st. suure eraldusvõimega):
==== Bitisügavus ====
Teine helikvaliteedi mõõdis on bitisügavus, mida mõõdetakse tavaliselt ühe diskreedi kujutamiseks kasutatavate arvutibittide arvuna. Mida rohkem bitte diskreedi kohta, seda täpsem on iga diskreedi esitus. Bittide arvu suurendamine suurendab ühtlasi lindistuse dünaamilist diapasooni, ehk teisisõnu, kõige valjema ja vaiksema helitugevuse suhet.
32-bitine ujukomaarv: praktiliselt lõpmatu dB
 
Tasub märkimist, et riistvara ja sisend-väljund muundurite suutlikkuse tõttu on dünaamilisel diapasoonil praktilised piirangud. Nende tõttu on 16-bitise sügavuse korral praktiline piir pigem 90 dB kandis.[[Fail:Waveformclippingabstract.png|pisi|576x576px|Pilt 4. Kärbitud helilaine]]Mõned formaadid, nagu näiteks ADPCM, kasutavad kokkusurutud 4-bitiseid diskreete, imiteerimaks 16-bitist heli. Audio-CD plaadid ja enamik heliformaate kasutavad 16-bitiseid täisarve. Kõrval oleval pildil (Pilt 3) vasakul pool on madala bitisügavusega formaat ja paremal on formaat rohkemate bittidega. Kui mõelda diskreetimissagedusest kui vahest vertikaalsete joonte vahel graafikul, siis bitisügavus on vahe horisontaalsete joonte vahel.
 
Mõned formaadid, nagu näiteks ADPCM, kasutavad kokkusurutud 4-bitiseid diskreete, imiteerimaks 16-bitist heli. Audio-CD plaadid ja enamik heliformaate kasutavad 16-bitiseid täisarve. Alloleval pildil vasakul pool on madala bitisügavusega formaat ja paremal on formaat rohkemate bittidega. Kui mõelda diskreetimissagedusest kui vahest vertikaalsete joonte vahel graafikul, siis bitisügavus on vahe horisontaalsete joonte vahel (vt Pilt 1).
 
==== Maksimumide kärpimine ====
Üheks digitaalse heli piiranguks on, et see ei suuda käsitleda helilaineid, mis ületavad ülempiirid, millega töötamiseks on antud heliformaat mõeldud. Kui lindistatakse signaal, mis ületab maksimumväärtust, siis diskreedid väljaspool ülem- või alampiire kärbitakse vastava piirväärtuseni, nagu on näidatud paremal oleva pildi peal (Pilt 4).
[[Fail:Waveformclippingabstract.png|pisi|576x576px|Pilt 3. Kärbitud helilaine]]
Üheks digitaalse heli piiranguks on, et see ei suuda käsitleda helilaineid, mis ületavad ülempiirid, millega töötamiseks on antud heliformaat mõeldud. Kui lindistatakse signaal, mis ületab maksimumväärtust, siis diskreedid väljaspool ülem- või alampiire kärbitakse vastava piirväärtuseni, nagu on näidatud paremal oleva pildi peal.
 
Nõnda kärbitud heli kõlab moonutatult ja rohmakalt. Kuigi on olemas mõned meetodid, mis suudavad kõrvaldada osa kärpimisest tekkinud müra, on alati eelistatav kärpimist lindistamise ajal vältida.
14

muudatust