Teod: erinevus redaktsioonide vahel

Tigude klassi kuulub väga varieeruva suuruse ja eluviisiga [[liik (bioloogia)|liike]]. Tänapäeval elavatest tigudest eristatakse umbes 85 000 liiki <ref name="Loomade elu">"[[Loomade elu]]", 2. kd., lk 7–115</ref> 309 [[perekond (bioloogia)|perekonnas]], kuid [[fossiil]]seid perekondi on veel 202.<ref name="Bouchet">Bouchet P. & Rocroi J.-P. (Ed.); Frýda J., Hausdorf B., Ponder W., Valdes A. & Warén A. 2005. Classification and nomenclator of gastropod families. Malacologia: International Journal of Malacology, 47(1–2). ConchBooks: Hackenheim, Germany</ref>. Liigirikkuse poolest jääb see loomade klass alla vaid [[putukad|putukatele]]. Eestis elab "[[Loomade elu]]" andmetel 80 liiki maismaatigusid ja 60 vee-elulist liiki.<ref name="Loomade elu" /> Eestis elab 85 kojata maismaatigu ja 71 kojaga maismaatigu.<ref>[http://www.loodusajakiri.ee/tutvustused/Maismaatigude-maaraja.pdf Eestiname="Q5D0o" kojaga maismaatigude määraja]</ref>

Tigude eellased eristusid teistest loomarühmadest [[Kambrium]]i ajastul meres. [[Karbon]]i ajastul kohastusid mõned teorühmad eluks kuival maal ja neist said maismaaloomad, kes levivad isegi [[kõrb]]etes ja kõrgmäestikes kuni igilume piirini. Tigusid võib pidada üheks esimestest loomarühmadest, kes maismaale elama asusid.<ref name="abri" /> Enamik tigusid jäi siiski vee-elulisteks ja ka osa maismaatigusid on sekundaarselt tagasi vette pöördunud.

Kuna teod on kõigusoojased, siis jäävad nad külmematel perioodidel talveuinakusse. Tigudel on väga palju looduslikke vaenlasi, mistõttu ei ela nad tavaliselt üle 1–2 aasta, kuid suurte maismaatigude eluiga võib ulatuda kuni 10 aastani.<ref name="EL" />

Tigude globaalne levila on väga lai, ulatudes Antarktika ja Arktika servaaladest troopikani. Nad on hästi kohastunud mitmesugusteks elutingimusteks ja asustavad kõiki loodusvööndeid. Kuigi maismaa- ja mageveeteod on paremini tuntud, elab kaks kolmandikku kirjeldatud teoliikidest [[meri|meres]], kus nad on lisaks [[ookean]]ide ja merede rannavöötmele asustanud ka süva- ja avamere.<ref name="Loomade elu" />

[[koda (zooloogia)|Kojaga]] maismaatigude jaoks on elupaigavalikul oluline koja ehituseks sobiva materjali olemasolu. Eelistatult on selleks [[lubjakivi|kaltsiumkarbonaat]], mistõttu eelistavad teod aluselise ja lubjarikka pinnasega kooslusi. Ka Eestis on täheldatud, et tigude arvukus ja mitmekesisus on suurem lubjarikkama aluspinnaga Põhja-Eestis kui Lõuna-Eestis.<ref name="EL">[http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9709/teod.html Suured teod] A. Veegen "Eesti Loodus" 9/1997</ref> Lubjavaestes või happelise aluspinnaga piirkondades võib siiski leida erinevaid [[nälkjad|nälkjaid]] või õhukese valgulise kojaga tigusid.

Karnivoorsed teod on näiteks perekonnad ''Testacella'', ''Daudebardia'' ja "kummitusnälkjas" ''Selenochlamys ysbryda'', herbivooride hulka kuulub näiteks perekond ''Diastole'' <ref name="invert>E.Ruppert, R.Barnes "Invertebrate zoology" 1994 Fort Worth [etc.] : Saunders College Publishing : Harcourt Brace College Publishers</ref>.

Sigimine on suguline, esineb nii [[lahksoolisus]]t kui [[hermafrodiitsus]]t ehk liitsoolisust. Lahksooliste tigude sigimiselundkond on lihtsama ehitusega kui hermafrodiitidel.<ref name="abri" /> Mitmetel maismaatigudel esineb sigimiskäitumises iseäralik nähtus nimega "[[armunooled]]". Viljastamine võib olla kehasisene või -väline, sellele järgneb munemine. Embrüonaalse staadiumi järel toimuv areng võib olla [[moone (bioloogia)|moondega]] või [[otsene areng|otsene]]. Moondega areng esineb mere-elulistel tigudel, eristatakse vastsetüüpe, millest sagedaseimad on [[pärgvastne]] ehk trohhofoor ja [[purjukvastne]] ehk veeliger.

Torsioon on protsess, mille käigus on keha keerdunud kuni 180 kraadi. Selle tulemusena on tigudel välja kujunenud unikaalne organite paigutus ja pärak on nihkunud pea kohale. Torsioon on viinud parema kehapoole elundite täieliku redutseerumiseni, mistõttu on tigude keha asümmeetriline ja paarilistest organitest (nt neerud, kopsud, südamekojad) on säilinud ainult vasakpoolsed.<ref name="abri">G. Abrikossov, E. Bekker, L. Levinson "Selgrootute zooloogia" 1960 Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus</ref> Evolutsioonis toimus torsioon pärast koja keerdumist ja need kaks protsessi kujunesid teineteisest sõltumatult. Torsiooni tekkepõhjused on suures osas veel ebaselged, kuid tõenäoliselt on protsess seotud kaitsefunktsiooniga, sest võimaldab kaitsva koja varju tõmmata esmalt pea ja seejärel jala.<ref name="invert" /> Torsiooni väljakujunemise kohta on esitatud ka alternatiivseid hüpoteese.<ref>[http://icb.oxfordjournals.org/content/46/2/134.full name="Modern insights on gastropod development: Reevaluation of the evolution of a novel body planRgwgn"] Louise R. Page (2006) Integrative and Comparative Biology 46 (2): 134–143.</ref> Torsioon väljendub ka mõningate tigude [[ontogenees]]is, kui vastsestaadiumis [[bilateraalsümmeetria|bilateraalsümmeetrilise]] looma kere täiskasvanuks saades pöördub.<ref name="invert" />

Koda on enamasti lubiainest koosnev moodustis, millesse tigu ohu korral varjuda saab. Koda katab ja kaitseb sisusekotti ehk teo seljale väljuvat kotikujulist sopistist, mille sees asuvad mitmed elundid. Paljudel tigudel on koda ja vastavalt sellele ka sisusekott keerdunud spiraalselt ümber oma pikitelje. Enamasti on keerdumine toimunud parempidiselt (kui vaadata koda tipu poolt), kuid mõnede liikide puhul ka vasakpidiselt. Selle alusel eristatakse paremkeermeseid (deksiotroopsed) ja vasakkeermeseid (leotroopsed) kodasid. Teoliikide kojad võivad olla väga erikujulised.<ref name="Loomade elu" />

Koda koosneb tipust, keeritsast ja nabast. Täielikult väljakujunenud koja ehituses võib eristada kolme kihti, millest välimine on orgaaniline [[sarvkiht]] ning kaks sisemist on lubjakihid: [[prismakiht]] ja [[pärlmutterkiht]].<ref name="abri" />

Suuava viib mahukasse suuõõnde, kus asub kitiinne lõugplaadike – [[hõõrel]] ehk raadula, mille abil kraabib tigu substraadilt toitu ja peenestab seda. Hõõrel koosneb paljudest väikestest kitiinplaadikestest, mille struktuuri järgi saab otsustada teo toitumisstrateegia ja toiduobjektide üle.<ref name="invert" />

Suuõõnest algab peenike söögitoru, mis mõnedel tigudel laieneb mahukaks puguks. Viimane läheb üle maoks, kuhu avaneb seedenääre (primitiivne "maks"). Maole järgneb sool, mis on lühem röövtoidulistel ja pikem taimtoidulistel vormidel. Sool avaneb pärakuga mantliõõnde.<ref name="Loomade elu" />

Hingamine toimub [[lõpused|lõpuste]] või [[kops]]udega – selle tunnuse alusel on varem määratletud tigude [[alamklass]]e ja [[selts (bioloogia)|selts]]e. Kõikidel maismaatigudel on kopsuhingamine ja enamik vee-elulistest tigudest hingab lõpustega. Nendel veetigudel, kes pärinevad maismaatigudest, on säilinud kopsuhingamine.<ref name="abri" />

Vereringe on avatud, süda koosneb harilikult ühest vatsakesest ja ühest kojast. Hapnikurikas veri liigub lõpusest või kopsust kotta ja seejärel vatsakesse, kust see kantakse mööda harunevaid [[aort]]e kehasse laiali. Süda asub südamepauna õõnes, millega on ühenduses erituselundid – neerud. Neerud on harva paarilised, enamasti on säilinud vaid üks (vasakpoolne).<ref name="Loomade elu" /> Hapnikku transportivaks valguks on enamasti [[hemotsüaniin]], vähestel maismaatigudel [[hemoglobiin]].

Pea piirkonnas asub kaks paari jätkeid, millest ühed kannavad silmi ja teised on kompimiselundiks. Nägemismeel ei ole hästi arenenud ning väikesed silmtäpid suudavad eristada vaid valguse intensiivsust. Kuna enamik maismaatigusid on öise eluviisiga, siis ei mängi nägemismeel nende jaoks olulist rolli. Lisaks on tigudel tasakaaluelundid, mille abil loom ruumis orienteerub, ja [[olfaktoorne|olfaktoorsed]] elundid (lõhnaelundid), mille abil toimub keemiliste signaalide vastuvõtmine. Ka tigude nahas leidub rikkalikult meelerakke. Tigude närvisüsteem koosneb viiest paarist närvitänkudest.<ref name="Loomade elu" />

*[[Eeslõpuselised]] (''Prosobranchia'') – kõige primitiivsem rühm, kellest pärinevad teised alamklassid.<ref name="invert" /> Eeslõpuselisi iseloomustab hästiarenenud koda, iseärasused närvisüsteemis <ref name="Loomade elu" /> ja lõpuse paiknemine südame ees <ref name="abri" />. Enamasti mere-elulised.

*[[Tagalõpuselised]] (''Opisthobranchia'') – koda tihti redutseerunud, ka jalg võib olla modifitseerunud.<ref name="Loomade elu" /> Enamasti paikneb lõpus südame taga, kuid mõnel rühmal lõpused puuduvad ja neid asendavad funktsionaalsed väljakasvud.<ref name="abri" />

*[[Kopsteod]] (''Pulmonata'') – maismaateod, kellel on lõpused redutseerunud ja välja kujunenud kopsuhingamine. Tõenäoliselt asustasid nad ajutiselt kuivaks jäävaid veekogusid, mistõttu tekkis vajadus kopsuhingamise järele ning toimus lahknemine veetigudest.<ref name="invert" /> Enamikul on koda hästi arenenud, kuid leidub ka ilma kojata liike (nälkjad). Mõned on kohastunud eluks vees, kuid sealjuures säilitanud kopsuhingamise.

Eestis elab 80 liiki maismaatigusid ja 60 vee-elulist liiki.<ref name="Loomade elu" /> Oma suure kasvu ja laia levila tõttu on kõige tuntumad liigid [[viinamäetigu]] (''Helix pomatia''), [[kiritigu]] (''Arianta arbustorum''), [[salu-vööttigu]] (''Cepaea nemoralis''), [[võsa-vööttigu]] (''Cepaea hortensis''), [[põõsatigu]] (''Bradybaena fruticum'') ja [[nabatigu]] (''Euomphalia strigella'').<ref name="EL" /> Eestis elavate liikide nimestik on toodud artiklis [[Eesti limused]].

{{viited}}|allikad=