7. Eesti Laskurdiviis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited
4. rida:
|pilt=
|pildiallkiri=
|aeg= 1941 – 19451941–1945
|riik=[[NSV Liit]][[Pilt:Flag of the Soviet Union.svg|25px|]]<br> [[Eesti NSV]] [[Pilt:Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg|25px]]
|kuuluvus=[[8. Eesti Laskurkorpus]]
44. rida:
 
== Formeerimisest ==
[[18. detsember|18. detsembril]] [[1941]] tuli [[Uurali Sõjaväeringkond|Uurali Sõjaväeringkonnale]] NSV Liidu Riiklikust Kaitsekomiteest (GKO) käsk alustada 25. detsembril 1941 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimist isikkoosseisuga 11 618 inimest. Seda võib lugeda ka nn Rahvuskorpuse uuestisünni päevaks. 19. detsembril saatis [[NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat]] [[EK(b)P Keskkomitee]]le ja [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]]le direktiivi, milles anti korraldus 7. Eesti laskurdiviisi formeerimiseks. Diviisi formeerimise täpse asukoha määramine jäeti Uurali Sõjaväeringkonna juhtkonna otsustada.<ref> name="KorpusepoisidjpILR" lk 81.</ref>
 
Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikkuses Eesti Vabariigi kodanikest) – kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942 määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks [[Sverdlovski oblast]]i, [[Kamõšlov]]i linna piirkonna. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, [[EK(b)P Keskkomitee]], [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.
 
Eraldati mehed, kellel oli "kahtlane" minevik, formeerimise käigus teostati nõukogude julgeolekuorganite poolt "kahtlase elemendi" väljaselgitamine<ref>[http://www.parnupostimees.ee/66891/theodor-narep-sodurid-eri-vormides/ Theodor Närep: Sõdurid eri vormides], Postimees, 9. jaanuarname="OsbPQ" 2009</ref>, veebruariks saadi kokku nimekirjadesse ligikaudu 30 000 meest.
Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi NSV Liidu liiduvabariikide esindajaid. Eelkõige poliit- ja teistel juhtivatel kohtadel hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi [[ideoloogia]] järgimist. Poliitiliseks usaldamatuseks oli alust endise [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] isikkoosseisu käitumise põhjal 1941. aasta taganemislahingutes, kus [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus#Korpus sõjategevuseslahingute käigus|Staraja Russa, Porhovi ja Dno]] piirkonnas deserteerus korpusest ning andis Saksa vägedele vangi 5500 eestlasest sõjaväelasest 4500<ref>[http://www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/ValgeRaamat.pdf Valge Raamat], [[Valgename="cbwKk" Raamat]]</ref>.
 
Eesti rahvusväeosade formeerimisel oli Nõukogude väejuhatusel kasutada ligi 70 000 Eesti kodanikku ja veel kuni 5000 venemaaeestlast:
* 13 000 meest, kes 1940. aastal liideti sõjaeelsest Eesti kaitseväest Punaarmeega;
* 45 000 meest, kes mobiliseeriti 1941. aasta suvel ning osa, kes evakueerusid NSV Liitu hävituspataljonide, töölispolkude, miilitsaformeeringute ja evakueeritavate ettevõtete koosseisus;
* paar tuhat meest, kes 1942. aastal mobiliseeriti Uuralis tagalasse evakueeritud eestlaste hulgast<ref>[[Leo Õispuu]],name="xmYU9" [http://www.memento.ee/memento_materjalid/memento_raamatud/memento_r_9.pdf Eestlased Vene sõjaväes], [[Memento]] raamat nr. 9, lk 15</ref>.
 
1942. aasta 13. aprilli seisuga olid komisjonid välja selgitanud 29 414 Eesti NSV (tegelikult Eesti Vabariigi) kodanikku, neist valiti formeeritavate väeosade tarbeks välja 25 889 isikut. Diviisidesse ja [[1. Eesti Üksik Tagavara Laskurpolk|1. Eesti Tagavara Laskurpolku]] saadeti 24 989 meest, kellest 11 022 saabus kohale ja võeti arvele 7. laskurdiviisis, 7615 meest saadeti 249. laskurdiviisi ja 6352 meest 1. Eesti Tagavara Laskurpolku. Valdav enamus nendest meestest saabus väeosadesse [[tööpataljonid]]est (töölaagritest). Näiteks 7. eesti laskurdiviisis 1. aprillil 1942 olnud sõjaväelastest moodustasid tööpataljonidest saabunud ligikaudu 74 protsenti.<ref> name="Korpusepoisidlauvf" lk 82.</ref>
 
=== Formeerimine ===
Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu korraldusega määrati 7. eesti laskurdiviisi formeerimise asukohaks [[Sverdlovski oblast]]. Otsekohe, pärast loa saamist eesti rahvuslike väeosade moodustamiseks, sõitsid diviisi formeerimise asukohta EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esindajatena [[Arnold Veimer]] ja [[Arnold Kress]]. Koos Uurali Sõjaväeringkonna esindajatega hakati tegema eeltööd mobiliseeritute vastuvõtmiseks.
 
Väekoondise formeerimist juhtisid diviisikomandöriks määratud alampolkovnik [[Karl Kanger]], komissar [[August Sipsakas]] (tema lahkumise järel [[August Pusta]]), staabiülem major [[August Feldman]] jt<ref> name="KorpusepoisidjT1HI" lk 83.</ref>.
 
=== Õppused===
73. rida:
Loodud kolm väeosa olid eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks ja 1942. aasta septembri lõpus loodigi [[8. Eesti Laskurkorpus]].
 
1942. aasta lõpus oli 7. eesti laskurdiviisis 10 052 sõdurit ja ohvitseri<ref>[http://old.redstar.ru/2005/05/06_05/6_01.html ОНИ ОСВОБОЖДАЛИ РОДНУЮname="ucdNa" ПРИБАЛТИКУ.]</ref>.
{{Vaata|8. Eesti Laskurkorpus#Sõjategevus}}
 
84. rida:
|-
|'''[[7. Eesti Laskurdiviis]]'''
| ülem [[alampolkovnik]] [[Karl Kanger]] (–10−10.1942);[[polkovnik]] [[August Vassil]]<br> sõjakomissar – vanempolgukomissar [[August Sipsakas]], vanempolgukomissar/alampolkovnik [[Arnold Raud]], diviisiülema asetäitja poliitalal, major [[Otto Štein]]; <br />diviisiülema asetäitja rivi alal polkovnik [[August Feldman]]<br />
|-
| [[7. Eesti Laskurdiviisi staap]]
156. rida:
|-
| [[23. Suurtükiväepolk]]
| ülem kapten [[Aleksander Pais]] (–20−20. november 1942), alampolkovnik [[Karl Aru]] (20. november 1942 –) /alampolkovnik Arnold Poolus <br>komissar pataljonikomissar A.Tetsov; <br> staabiülem vanemleitnant [[Harri Lessel]]; [[Valter Jaek]]/major [[Julius Kott]]<br>[[divisjon]]iülemad: 1. divisjon kapten [[Valdur Hannula]], 2. divisjon kapten [[Arnold Poolus]], 3. divisjon kapten [[Aleksander Lenk]], major [[Eduard Mürk]]
|-
|45. üksik tankipolk "Nõukogude Eesti eest"
212. rida:
 
== Viited ==
{{viited|allikad=
<references/>
<ref name="jpILR">"Korpusepoisid" lk 81.</ref>
<ref name="OsbPQ">[http://www.parnupostimees.ee/66891/theodor-narep-sodurid-eri-vormides/ Theodor Närep: Sõdurid eri vormides], Postimees, 9. jaanuar 2009</ref>
<ref name="cbwKk">[http://www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/ValgeRaamat.pdf Valge Raamat], [[Valge Raamat]]</ref>
<ref name="xmYU9">[[Leo Õispuu]], [http://www.memento.ee/memento_materjalid/memento_raamatud/memento_r_9.pdf Eestlased Vene sõjaväes], [[Memento]] raamat nr. 9, lk 15</ref>
<ref name="lauvf">"Korpusepoisid" lk 82.</ref>
<ref name="jT1HI">"Korpusepoisid" lk 83.</ref>
<ref name="ucdNa">[http://old.redstar.ru/2005/05/06_05/6_01.html ОНИ ОСВОБОЖДАЛИ РОДНУЮ ПРИБАЛТИКУ.]</ref>
}}
 
==Kirjandus==
* {{cite book |year=1974| last= Allikas |first=Karl|authorlink =Karl Allikas|coauthors = [[Harri Lessel]]||title= "Meie seitsmes" - 7. eesti laskurdiviisi sünniloost ja võitlusteest |publisher=[[Eesti Raamat]] | location= [[Tallinn]] | isbn= | pages=176 lk}}[http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?15476 Raamatukoi otsing]
*''Паульман Ф.И. В боях за Великие Луки. – Таллин: Ээсти раамат, 1973''
 
==Välislingid==
*[http://www.rkka.ru/handbook/guard/118gvsd.htm 118-я гвардейская Эстонская Таллинская Краснознаменная стрелковая дивизия ]
 
==Vaata ka==
*[[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus]]
 
{{Nõukogude Liidu sõjatehnika TM}}
{{Mall:Punaarmee relvastus TM}}