Kaitseseisukord: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
== Kaitseseisukord Eestis enne Eesti Vabariigi tekkimist ==
Pidades silmas raudteeühenduste katkestamist ja segamist posti-telegraafi ühenduste loomisel, pandi korra jaluleseadmise otstarbel 9/[[22. detsember|22. detsembril]] [[1905]] [[Tallinn]]as ja [[Harjumaa]]l, hiljem kogu [[Eestimaa]]l sõjaseadus maksma. Keelati koosolekud ja rongkäigud (turu pidamine oli lubatud), relvade ja lõhkeaine kandmine ja hoidmine<ref
26. augustil/[[8. september|8. septembril]] [[1908]] sõjaseadus kaotati, kehtima jäi kõvendatud kaitseseisukord; välikohtud kaotati<ref
4/[[17. september|17. septembril]] [[1911]] kaotati kõvendatud kaitseseisukord Baltimaades, peale [[Riia]] ja [[Tartu]]. Kubernerile jäid erivolitused korra alalhoidmiseks, nii et tegelikult ei muutunud midagi<ref
18/[[31. juuli]]l [[1914]] kehtestati seoses [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] algusega taas sõjaseadus ja ka alkoholimüügi keeld, eraautod võisid liikuda ainult päevaajal, sõdurite perekondi keelati korterist välja tõsta, raudteel kehtestati sõiduload. Keelati kividega aknaid ja autosid pilduda ja tänaval naisterahvaid tülitada<ref
Saksa okupatsioonivõim ei kaotanud ega kinnitanud vene sõjaseadust, sisuliselt kehtis see edasi<ref
== Kaitseseisukord Eesti Vabariigis ==
Eestis kuulutas välja sõjaseaduse kogu riigis [[Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus]] päev pärast [[Vabadussõda|Vabadussõja]] algust, [[29. november|29. novembril]] [[1918]]<ref
17. jaanuaril 1921 päris kokkutulnud [[I Riigikogu]] Eesti Sotsiaaldemokraatlise Tööliste Partei Riigikogu rühm ([[Anton Palvadre]], [[August Rei]], [[Hans Martna]]) Vabariigi Valitsuselt aru:
*1) Kas on Valitsusel teada, et sõjaseaduse edasikestmine Vabariigis maksvate seadustega, eriti ka Vabariigi põhiseadusega vastolus on?
*2) Mis mõtleb valitsus teha, et seadusevastast olukorda ära lõpetada ja seaduslikku olukorda jalule seada?<ref
18. jaanuaril 1921 nõudsid Riigikogu Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei rühma liikmed [[Hans Kruus]], [[Karl Freiberg]] ja [[Martin Bleimann]] sõjaseaduse kaotamist: "Endiselt kestab edasi sõjaseadus, endiselt töötavad sõjavälja- ja sõjaväeringkonna kohtud, mõistes peaasjalikult töölisi surma ja sunnitööle tsaariaegse korra järele, endiselt tarvitatakse erakordseid volitusi väljakuulutatud vabaduste kägistamiseks, endiselt vangistatakse Vabariigi kodanikka ja toimetatakse läbiotsimisi poliitilistel põhjustel ilma kohtu otsuseta, mis on 21. detsembril 1920. a. maksmahakanud põhiseaduse jäme rikkumine." Samasisulise ettepanekuga esinesid samal päeval ka kommunistide rühma liikmed [[Johannes Allikso]], [[Jaan Reinberg]], [[Johannes Soans]], [[Jaan Santa]] ja [[Johannes Vanja]]. <ref
Pärast Vabadussõda kaotas [[Konstantin Pätsi esimene valitsus]] järk-järgult sõjaseaduse kehtivuse eri maakondades. Siiski jäi see kuni 1940. aastani katkematult jõusse järgmistel maa-aladel:
33. rida:
Sõjaseaduse edasikehtimise põhjuseks oli [[1920. aastad|1920. aastate]] algul Eestis aktiivselt tegutsev illegaalne [[Eestimaa Kommunistlik Partei]].
Uuesti kuulutati sõjaseadus kogu riigis välja [[Friedrich Akeli valitsus]]e poolt seoses [[1. detsembri riigipöördekatse]]ga [[1. detsember|1. detsembril]] [[1924]]<ref
Johan Laidoneri nimetamist kaitsevägede ülemjuhatajaks rahuajal on peetud ebaseaduslikuks. Siiski on see otsus sisuliselt kooskõlas siis kehtinud Venemaa seadustega, mille järgi võis rahu ajal määrata [[kindralkuberner]]e ülemjuhataja õigustega<ref
18. juunil 1926 (RT 1926, 54) kitsendati sõjaseisukorra kehtivus enne 1. detsembrit 1924 kehtinud piiridesse. Seni oli sõjaseisukord määratud tähtaega nimetamata. Kui [[Riigikohus]] tähelepanu sellele juhtis, muutis [[Jaan Teemanti teine valitsus]] 17. novembril 1926 (RT 1926, 89) sõjaseisukorra lõpptähtajaks 1. jaanuari 1928 ja seda pikendati regulaarselt igal aastal, kuigi sotsialistid selle vastu hääletasid. 21. oktoobril 1930 väitis [[Aleksander Jõeäär]], et kaitseseisukorra kehtestamise otsus tuleb seaduse järgi Riigikogule esitada viivitamatult, aga valitsus on selle Riigikogule esitanud alles pooleteise kuu pärast; üleüldse ei olevat sõjaseadus vajalik, sest sõda pole karta ja sisemised õõnestajad pole hädaohtlikud<ref
Aja jooksul muutus riigi poliitilise eliidi ja avalikkuse silmis enesestmõistetavaks, et suurel osal riigi maa-alast (sealhulgas [[pealinn]]as) kehtib pidevalt kaitseseisukord, mis oma iseloomult peaks olema erandlik. Sellega võeti ühtlasi omaks, et põhiseaduses lubatud korralised vahendid on riigi vaenlaste vastu võitlemisel ebaefektiivsed. Kaitseseisukorraga harjuti ära ja ühtlasi peeti loomulikuks, et selles olukorras teostab valitsus demokraatlikke põhimõtteid täies ulatuses, millist praktikat järgisid ka valitsus ja kohtud oma tegevuses. [[Konstantin Trakmann]] märkis sel puhul 1931. aastal, et tõeliselt erakorralise ohu puhul tuleks seadusliku riigivõimu kaitseks rakendada mingeid veel erakorralisemaid abinõusid, mis ei ole seadusega ette nähtud<ref
Otsus kaitseseisukorra väljakuulutamiseks ja pikendamiseks oli enam poliitilist kui juriidilist laadi, kuna seadus kui üldakt ei saa piisava täpsusega ette näha kõiki mõeldavaid olukordi. (Kliimann 1935, lk. 99).
45. rida:
[[10. juuli]]l [[1930]] võttis [[IV Riigikogu]] vastu [[Kaitseseisukorra seadus (1930)|Kaitseseisukorra seaduse]].
25. märtsil 1931 kaotas Vabariigi Valitsus kaitseseisukorra kehtivuse [[Kitsarööpmeline raudtee|kitsaroopaliste raudteede]] piirkonnas<ref
[[2. juuni]]l [[1933]] kehtestas [[Jaan Tõnissoni neljas valitsus]] kaitseseisukorra Eesti territoriaalvetes ja riigi piiriga poolitatud sisevetes (RT 1933, 2, 18). [[11. august]]il 1933 kuulutas Jaan Tõnissoni valitsus kogu riigis välja kaitseseisukorra (RT 1933, 69, 531). Kuna augustis ei olnud Riigikogu koos, ei kinnitanud Riigikogu Vabariigi Valitsuse otsust, ka mitte tagantjärele<ref
* Eesti territoriaalvetes ja riigi piiriga poolitatud sisevetes
* raudtee piirkonnas
58. rida:
* [[Petserimaa]] valdades: Petseri, Irboska, Järvesuu, kulje, Mikitamäe, Satserinna, Senno ja Vilo ning Rootova ja Laura valdade pindalal idapool Panikovitsa-Laura-kudepi maanteed, viimane ühes arvatud.
[[12. märts]]il [[1934]] kuulutas Riigivanem [[Konstantin Päts]] oma otsusega nr. 173 (RT 1934, 22, 156) kuueks kuuks välja kaitseseisukorra kogu riigis<ref
„Riigivanem on see, kes faktiliste andmete hinnangul ohu olemasolu ja suuruse määritleb. Järelikult juriidiliselt oht on siis olemas, kui Riigivanem isiklikul vääritlusel on leidnud selle olevat, olgugi et oht faktiliselt täiesti puudub.” (Kliimann 1935, lk. 99).
1930. aastail peeti kaitseseisukorda avalikkuse ja kohtute poolt seaduslikuks valitsemisabinõuks<ref
[[11. aprill]]il [[1938]] andis Riigihoidja dekreedina uue [[Kaitseseisukorra seadus (1938)|Kaitseseisukorra seaduse]] (RT 1938, 40, 365). Selle alusel pikendati kaitseseisukorda edasi, viimati Vabariigi Presidendi otsusega 12. septembrist 1939 nr. 188 (RT 1939, 74, 586).
[[4. aprill]]il [[1939]] esitas [[Kaarel Eenpalu teine valitsus|Vabariigi Valitsus]] Riigikogule riigi julgeoleku ja avaliku korra seaduse eelnõu, mille vastuvõtmine oleks andnud Vabariigi Valitsusele senisest avaramad varuvolitused riigi sisemise korra alalhoiuks, muutes kaitseseisukorra ainult erakorralisel ajal kehtestatavaks erakorraliseks vahendiks<ref
== Vaata ka ==
82. rida:
== Kirjandus ==
*[[Artur-Tõeleid Kliimann]]. Sisekaitse. Õigus, 1935, nr. 3, lk.
*[[Konstantin Trakmann]]. Kaitseseisukord. Õigus, 1930, nr. 1, lk.
*Konstantin Trakmann. Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest. Õigus, 1931, nr. 1, lk.
== Viited ==
{{viited|allikad=
<ref name="42RqP">Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 38</ref>
<ref name="lXezg">Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 40</ref>
<ref name="p7gBR">Tallinn 30 aastat sõjaseisukorras. Huvitav Žurnaal, talv 1934–35, lk. 41</ref>
<ref name="Vzypi">http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.1.9:86 Ajutise Valitsuse otsus 29. novembrist 1918 nr. II.</ref>
<ref name="ZHKUq">http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.1.9:83 Ajutise Valitsuse otsus 28. novembrist 1918 nr. II.</ref>
<ref name="0dgVE">http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=119179</ref>
<ref name="NP7ec">http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700256844&img=era0031_002_0000023_00380_t.jpg&tbn=1&pgn=19&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=35198319cb31e086b4a4d3e702d82198</ref>
<ref name="cjaIG">http://et.wikisource.org/wiki/Kaitseseisukord lk. 5 joonealune märkus 1</ref>
<ref name="vjm3Q">Pisteid ja purelusi riigikogust. Rahvaleht, 23. oktoober 1930, nr. 125, lk. 1.</ref>
<ref name="OAdck">http://et.wikisource.org/wiki/Kaitseseisukorra_%C3%A4ramuutmise_tingimustest lk. 31</ref>
<ref name="mQRWb">[http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700257021&img=era0031_002_0000168_00642_t.jpg&tbn=1&pgn=33&ctr=0&dgr=0&lst=2&hlx=&hly=&hlw=&hlh=&hash=f82a10a887513b35909d4a2039ce2581 Vabariigi Valitsuse otsus 25. märtsist 1931 nr. V]</ref>
<ref name="UyGeH">Rein Marandi. Must-valge lipu all. II. Stockholm, 1997, lk. 26</ref>
<ref name="2QP7E">Uus seaduseelnõu rahvaalgatuse korras. Vaba Maa, 25. august 1933, nr. 198, lk. 1.</ref>
<ref name="WDXZL">http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242289&img=era0031_005_0000332_00176_t.jpg&tbn=1&pgn=9&prc=20&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=e013faf0d916591f97be0cd46a51e8b5</ref>
<ref name="GkgCr">http://et.wikisource.org/wiki/Riigikohus_%C3%BCtleb:_Kaitseseisukord_ja_1934_a._valimiste_edasil%C3%BCkkamine_on_koosk%C3%B5las_p%C3%B5hiseadusega</ref>
<ref name="JgvJD">Suuremad volitused riigivõimule. Rahvaleht, 5. aprill 1939, nr. 81, lk. 5.</ref>
}}
[[Kategooria:Politoloogia]]
| |||