Lõuna-Itaalia: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2012}}

{{keeletoimeta}}

 

Lõuna-Itaalia kannab omapärase looduse, arheoloogia ja kultuuri ainulaadset pärandit. See pakub palju suuri turismiatraktsioone, nagu [[Palazzo Reale di Caserta]], [[Amalfi rannik]], [[Pompei]], [[Herculaneum]] ja muud arheoloogilised paigad (paljusid neid kaitseb [[UNESCO]]). Mitmed rannikud, metsad ja mäed on paljudes [[rahvuspark]]ides kaitse all. Mitmed keskaegsed linnad paiknevad Lõuna-Itaalias. Lõuna-Itaalia ajalugu võib kelkida arvukate kuningate, kuningannade, vürstide, [[paavst]]ide, kirjanike, poeetide, filosoofide, rüütlite, kunstnike, arhitektide, meistrite, muusikute, õpetlaste, teadlaste, poliitikute ja farmeritega.

 

== Etümoloogia ==

Mõiste ''Mezzogiorno'' tuli eimest korda kasutusele 18. sajandil ja on itaalia tõlgendus sõnast ''meridies'' (ladina vaste sõnale 'lõuna', päikese asukoha tõttu keskpäeval [[põhjapoolkera]]l). Mõistet tutvustas hiljem [[Giuseppe Garibaldi]] ja see läks viimaks moodi pärast [[Itaalia ühinemine|Itaalia ühinemist]]. Seda seostati mõnikord mõistetega vaesus, kirjaoskamatus ja kuritegevus: Lõuna stereotüübid, mis sageli säilinud tänapäevani. Mõnikord mainitakse seda, et üldiselt esile tõsta äärmuslikke erinevusi piirkondade vahel riigi sees, nagu endise [[Saksa Demokraatlik Vabariik|Ida-]] ja [[Lääne-Saksamaa]] vahel, mis ikka veel rabelevad oma "[[Saksamaa taasühinemine|sisemise taasühinemisega]]".

 

== Geograafia ==

{{vaata|Itaalia geograafia}}

Lõuna-Itaalia moodustab Apenniini poolsaare "saapa" alumise osa, sealhulgas [[pahkluu]] (Abruzzo, Molise, Campania ja Lõuna-Lazio), varvas (Calabria) ja konts (Apuulia) koos suurte saartega (Sitsiilia ja Sardiinia). "Kontsa" ja "talda" eraldab [[Taranto laht]], mis on nime saanud [[Taranto]] linna järgi, mis paikneb kontsa ja talla vahelises nurgas. See on [[Joonia meri|Joonia mere]] käsi. Ülejäänud [[Apenniini poolsaar]]e lõunakolmandik on täis väikseid lahti ja abajaid.

 

== Ajalugu ==

{{vaata|Magna Graecia}}

{{vaata|Nuraghi tsivilisatsioon}}

=== Esiajalugu ja antiik ===

{{legend|#cea980|loode-kreeka}}

{{legend|#b5ad96|ahaia}}

{{legend|#bebada|joonia}}]]

 

 

Selle kolonisatsiooniga eksporditi Itaaliasse [[antiik-kreeka kultuur]], [[vanakreeka keel]]e murretes, selle religioossetes riitustes ja selle sõltumatu ''[[polis]]e'' traditsioonides. Algne [[Vana-Kreeka|hellenistlik tsivilisatsioon]] arenes varsti edasi, suheldes põliste [[Itali keeled|itali]] ja [[Rooma|ladina tsivilisatsioon]]idega. Kõige tähtsam kultuuriline siire oli [[kreeka tähestik]]u [[Chalkída]]/[[Kyme]] erim, mille võtsid omaks [[etruskid]]; [[vana itali tähestik]] arenes seejärel [[Ladina kiri|ladina tähestikuks]], mis muutus kõige laiemalt kasutatavaks tähestikuks maailmas.

 

 

Pärast [[Pyrrhos]]e ebaõnnestumist [[Rooma riik|Rooma]] hegemoonia laienemise peatamisel aastal 282 eKr langes lõuna Rooma mõju alla ja jäi selliseks [[Suur rahvasteränne|barbarite sissetungini]] ([[Spartacuse ülestõus]] on märkimisväärne [[Rooma riik|Rooma]] kontrolli peatamine). See langes [[Bütsants]]i võimu alla pärast [[Rooma riigi lagunemine|Rooma langemist]] [[Lääne-Rooma keisririik|läänes]] ja isegi [[langobardid]] ei suutnud seda konsolideerida, kuigi lõuna kese oli nende oma [[Zotto]] vallutusest saati 6. sajandi viimasel veerandil.

 

=== Keskaeg ===

{{vaata|Sitsiilia kuningriik}}

{{vaata|Napoli kuningriik}}

11. sajandil okupeerisid [[normannid]] kõik langobardi ja Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalias, lõpetades mõlema võimu kuue sajandi pikkuse kohaloleku poolsaarel, ja tõrjusid lõpuks moslemid Sitsiiliast välja. Normannide [[Sitsiilia kuningriik]]i [[Roger II (Sitsiilia)|Roger II]] juhtimisel iseloomustati pädeva valitsemise, [[paljurahvuseline ühiskond|paljurahvuselise]] olemuse ja [[usuline sallivus|usulise sallivuse]] poolest. Normannid, juudid, moslemi araablased, Bütsantsi kreeklased, langobardid ja "põlised" sitsiillased elasid suhtelises harmoonias. Siiski kestis normannide ülemvõim vaid mõned kümnendid, enne kui see aastal 1198 [[Costanza (Sitsiilia)|Costanza]] valitsemisega ametlikult lõpetati ja [[Švaabimaa]] [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]] dünastiaga asendati.

 

Sitsiilias toetas [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] suurt seaduste reformi, mis kulmineerus [[Melfi konstitutsioonid]]e avaldamisega (1231, tuntud ka kui ''[[Liber Augustalis]]''), mis oli seadustekogu tema valdustele ja see oli sel ajal tähelepanuväärne ja oli inspiratsiooniallikaks veel pikaks ajaks. See tegi Sitsiilia kuningriigist [[tsentraliseeritud valitsemine|tsentraliseeritud riigi]] ja rajas [[Tanah|kirjutatud seaduse]] ülimuslikkuse. Suhteliselt väikeste muudatustega jäi ''Liber Augustalis'' Sitsiilia õiguse aluseks aastani 1819. Kuninglik õukond [[Palermo]]s, umbes aastast 1220 kuni keisri surmani, nägi seaduskogu esimest kasutamist kirjutatud kujul [[romaani keeled|romaani keelte]] [[Sitsiilia keel|sitsiilia keeles]], millel oli märkimisväärne mõju sellele, millest hiljem sai moodne [[itaalia keel]]. Sel ajal ehitas keiser ka [[Castel del Monte]], ja aastal 1224 asutas ta [[Napoli ülikool]]i, mida nüüd tema järgi kutsutakse, [[Università degli Studi di Napoli Federico II]].

 

 

=== Varauusaeg ===

{{vaata|Itaalia sõjad}}

{{vaata|Hispaania pärilussõda}}

Aastal 1442 vallutas [[Alfonso V (Aragon)|Alfonso V]] siiski Napoli kuningriigi ning ühendas Sitsiilia ja Napoli taas kord [[Aragoni kroon]]i sõltlasteks. Tema surmaga aastal 1458 eraldati kuningriik taas ja Napoli päris Alfonso vallaspoeg [[Ferdinando I (Napoli)|Ferrante]]. Kui Ferrante aastal 1494 suri, tungis [[Charles VIII]] Itaaliasse, kasutades ettekäändena Anjou nõudeid Napoli troonile, mille tema isa oli pärinud kuningas René vennapoja surmaga aastal 1481, alustades seega [[Itaalia sõjad|Itaalia sõdu]]. Charles VIII ajas aastal 1495 [[Alfonso II (Napoli)|Alfonso II]] Napolist välja, kuid pidi varsti välja tõmbuma [[Fernando II (Aragón)|Fernando II]] toetuse tõttu oma nõole, Alfonso II pojale [[Ferdinando II (Napoli)|Ferrandinole]]. Ferrandino sai troonile, kuid suri aastal 1496 ning tema järglaseks sai tema onu [[Federico IV (Napoli)|Federico IV]]. Prantslased ei andnud siiski järele ja leppisid aastal 1501 kokku kuningriigi jagamises Aragoni Fernandoga, kes tagandas oma nõo kuningas Federico. Tehing kukkus siiski varsti läbi ning Aragoni kroon ja Prantsusmaa jätkasid sõda kuningriigi pärast, mille lõpptulemuseks oli Aragoni võit, mis jättis Fernandole kontrolli kuningriigi üle aastal 1504.

 

Kuningriik jätkas olemist Prantsusmaa ja Hispaania vahelise vaidluse tulipunktis mitmel järgmisel kümnendil, kuid prantslaste jõupingutused saavutada kontroll selle üle muutusid kümnendite möödudes üha jõuetumaks ning Hispaania kontroll ei olnud kunagi tõeliselt ohustatud. Prantslased loobusid lõpuks oma nõudmistest kuningriigile [[Cateau-Cambrésis rahu]]ga aastal 1559. Londoni lepinguga (1557) loodi uus [[vasallriik]] "Stato dei Presidi" ([[Garnisonide riik]]), mida valitseti otse Hispaaniast Napoli kuningriigi osana.

 

 

=== 19. sajandi algus ===

{{vaata|Mõlema Sitsiilia kuningriik}}

{{vaata|Sardiinia kuningriik}}

[[Bourbonid]]e suguvõsa liikmena oli kuningas [[Ferdinando I (Mõlema Sitsiilia)|Ferdinando IV]] [[Prantsuse revolutsioon]]i ja [[Napoleon I]] loomulik vastane. Jaanuaris 1799 vallutas [[Napoleon Bonaparte]] [[Esimene Prantsuse vabariik|Prantsuse vabariigi]] nimel Napoli ja kuulutas kuningriigi järglasena välja Prantsusmaa vasallriigi [[Parthenope vabariik|Parthenope vabariigi]]. [[Ferdinando I (Mõlema Sitsiilia)|Kuningas Ferdinando]] põgenes Napolist Sitsiiliasse sama aasta juunini. Aastal 1806 tõukas Bonaparte, siis Prantsusmaa keiser, jälle kuningas Ferdinando troonilt ja nimetas oma venna [[Joseph Bonaparte]] Napoli kuningaks. Bayonne'i ediktiga aastast 1808 viis Napoleon Josephi Hispaaniasse ja nimetas oma väimehe [[Joachim Murat]] Mõlema Sitsiilia kuningaks, kuigi see tähendas kontrolli ainult kuningriigi mandriosas. Napoleoni sekkumise ajaks jäi kuningas Ferdinando Sitsiiliasse, [[Palermo]]sse.

 

 

=== Pärast aastat 1861 ===

Üleminek ühendatud [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriigile]] ei olnud Lõunale sujuv. "Mezzogiornot" tabas arvukalt sügavaid majanduslikke ja sotsiaalseid kohustusi. Transport oli kehv, mulla viljakus oli suure erosiooniga madal, metsaraie oli raske, paljud ettevõtted tegutsesid ainult kõrgete kaitsetollide tõttu, suurmõisad olid sageli halvasti majandatud, enamusel talupoegadest olid ainult väga väikesed maalapid, oli krooniline tööpuudus ja kõrge kuritegevus. Cavouri arvates oli põhiprobleemiks halb valitsemine ja ta uskus, et probleemi saab lahendada Piemonte õigussüsteemi range kohaldamisega. Peamiseks tulemuseks oli röövide plahvatuslik kasv.

 

 

== Majandus ==

Alates Itaalia ühendamisest aastatel 1861-70 sai ilmseks kasvav majanduslik lõhe Itaalia põhja- ja lõunaprovintside vahel. Uue kuningriigi esimestel kümnenditel suurendas tõhusa maareformi puudumine, kõrged maksud ja muud Lõunas kehtestatud majanduslikud meetmed koos kaitsetollide kaotamisega põllumajanduskaupadele Põhja tööstust, tegi olukorra paljudele rentnikele, väikeettevõtetele ja maaomanikele peaaegu võimatuks. Paljud valisid emigreerumise selle asemel, et püüda raskest elust välja rabeleda, eriti aastatel 1892–1921. Lisaks tekitas maanteeröövluse ja [[maffia]] kasv laialtlevinud vägivalla, korruptsiooni ja seadusetuse. Peaminister [[Giovanni Giolitti]] möönis kord, et on koht, "kus seadus üldse ei toimi".

 

 

== Kultuur ==

Lõuna-Itaalia piirkonnad said mõnevõrra erinevaid ajaloolisi mõjutusi kui ülejäänud poolsaar, alates kõige enam [[Magna Graecia|kreeka kolonisatsioonist]]. Kreeka mõju Lõunas oli määrav kuni latiniseerimise lõpetamiseni Rooma [[printsipaat|printsipaadi]] ajal. Kreeka mõjud tulid tagasi Rooma riigi lõpuperioodil, eriti pärast [[Justinianus I]] ja [[Bütsants]]i tagasivallutusi.

 

*[[Aragoni kroon]]

*[[Hispaania koloniaalimpeerium]]

*[[Põhja-Itaalia]]

*[[Lõuna-Itaalia autonoomialiikumised]]