Ülijuhtivus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud + Koondasin skripti abil viited
Ahsoous (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
15. rida:
[[1950]]. aastal töötasid [[Lev Landau]] ja [[Vitali Ginzburg]] välja endanimelise fenomenoloogilise ülijuhtivusteooria: [[Ginzburgi-Landau mudel]]i.<ref name="qKryH" /> See ühendas endas Landau teist järku [[faasisiire]]te teooria [[Schrödingeri võrrand|Schrödinger]]i-laadse lainevõrrandiga ja seletas väga edukalt ülijuhtide makroskoopilisi omadusi. [[Aleksei Abrikossov]] näitas, et selle mudeli järgi saab ülijuhid jagada I ja II tüüpi. [[2003]]. aastal said Abrikossov ja Ginzburg oma töö eest ülijuhtide ja ülivoolavusega Nobeli auhinna.
 
[[John Bardeen]], [[Leon NeilN Cooper]] ja [[John Robert Schrieffer]] pakkusid [[1957]]. aastal välja esimese täielikult [[mikrofüüsika|mikroskoopilise]] ülijuhtivusteooria.<ref name="YozwQ" /> See, mida nüüd tuntakse kui [[BCS-teooria]]t, seletas ülijuhtivat voolu kui [[Cooperi paar]]ide ([[foonon]]ite kaudu interakteeruvad elektronpaarid) ülivoolavust. Selle mudeli eest said nad ka [[1972]]. aastal Nobeli auhinna. [[1958]]. aastal kindlustas BCS-teooriat [[Nikolai Bogoljubov]], kes näitas, et BCS-lainefunktsiooni, mis esialgu oli tuletatud [[variatsiooniprintsiip|variatsiooniprintsiibist]], annab ka teatud kanooniline teisendus elektronide [[hamiltoniaan]]ile.<ref name="hsoVp" /> 1959. aastal näitas [[Lev Gorkov]], et BCS-teooria taandub Ginzburg-Landau mudelile ülijuhtiva faasisiirde lähedal.<ref name="mGj2N" />
 
Esimese praktilise rakenduse ülijuhtivusele, [[krüotron]]i, töötas [[1954]]. aastal välja [[Dudley Allen Buck]].<ref name="BObVf" /> 2 väga erineva kriitilise magnetväljaga ülijuhti kombineeritakse kiireks ja lihtsaks lülituseks arvutielementidele. [[1962]]. aastal tõi Westinghouse turule ka esimese [[nioobium]]i ja [[titaan]]i [[sulam]]ist ülijuhtiva traadi, mis võimaldas valmistada esimesed praktilised ülijuhtivad [[elektromagnet]]id.