Ülijuhtivus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
15. rida:
[[1950]]. aastal töötasid [[Lev Landau]] ja [[Vitali Ginzburg]] välja endanimelise fenomenoloogilise ülijuhtivusteooria: [[Ginzburgi-Landau mudel]]i.<ref name="qKryH" /> See ühendas endas Landau teist järku [[faasisiire]]te teooria [[Schrödingeri võrrand|Schrödinger]]i-laadse lainevõrrandiga ja seletas väga edukalt ülijuhtide makroskoopilisi omadusi. [[Aleksei Abrikossov]] näitas, et selle mudeli järgi saab ülijuhid jagada I ja II tüüpi. [[2003]]. aastal said Abrikossov ja Ginzburg oma töö eest ülijuhtide ja ülivoolavusega Nobeli auhinna.
[[John Bardeen]], [[Leon
Esimese praktilise rakenduse ülijuhtivusele, [[krüotron]]i, töötas [[1954]]. aastal välja [[Dudley Allen Buck]].<ref name="BObVf" /> 2 väga erineva kriitilise magnetväljaga ülijuhti kombineeritakse kiireks ja lihtsaks lülituseks arvutielementidele. [[1962]]. aastal tõi Westinghouse turule ka esimese [[nioobium]]i ja [[titaan]]i [[sulam]]ist ülijuhtiva traadi, mis võimaldas valmistada esimesed praktilised ülijuhtivad [[elektromagnet]]id.
|