Friedebert Tuglas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
40. rida:
Kirjanikuna meeldis Tuglasele müstifitseerida ja maske vahetada. Nii avaldas ta sugestiivse esseenovelli olematust kirjanikust Arthur Valdesest (1918). Mõtles välja Valdese kahetsusväärselt lühikeseks jäänud eluloo, andis talle nii oma sünnikuupäeva kuu ka esteetilised ideaalid, kirjeldas tema loomingu pähe viit omaenda poolelijäänud teost. Arthur Valdese müüt või müstifikatsioon meeldis väga Tuglase kolleegidele nõnda, et nad aretasid seda edasi küll Eestis, küll Soomes. Ja veel ühte nime on Tuglas kandnud. Kirjanduslik sõpruskond hüüdis teda pikka aega Felixiks, see on tema romaani "[[Felix Ormusson]]" autorilähedase kangelase eesnimi.
Tuglas oli Suitsu kõrval "[[Noor-Eesti]]" hing algusest lõpuni (1905-1915). Ta oli rühmituse väljapaistvaim proosaautor ja mõjukaim kriitik. Kuid juba sellal ilmnes ka, et ta on erakordselt sobiv kirjanduselu võtmeisikuks. Ta koostas, toimetas ja kirjastas rühmituse väljaandeid. Avastas, toetas ja publitseeris talente, nagu [[Juhan Liiv]], [[Jaan Oks]], [[
Naasnud 1917. aastal maapaost, asus Tuglas organiseerima "[[Siuru]]" rühmitust – tema algkavatus oli koondada kõik tegevkirjanikud, toimetas "Siuru" albumeid, ajakirju "Odamees", "Tarapita" ja "[[Ilo (ajakiri)|Ilo]]". Nende kõigi eluiga jäi (peamiselt rahaliste raskuste tõttu) lühikeseks. Eesti Vabariigi algusaastail tegutses Tuglas kunstile senisest stabiilsemate tingimuste loomise nimel. Ta valiti 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. Tänu tema järelejätmatusele hakkas 1923. aastal ilmuma ajakiri "[[Looming (ajakiri)|Looming]]", sealjuures riigieelarvest doteeritavana. Esimese toimetajana kujundas ta ka "Loomingu" profiili. Töömahukas oli Tuglase osa kapitaalsete teatmeteoste koostamisel. Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940) koondas ta selle ümber haritlasi paljudelt eri aladelt.
| |||