'''Johannes Stark''' ([[15. aprill]] [[1874]] [[Schickenhof]] – [[21. juuni]] [[1957]] [[Traunstein]]) oli saksa füüsik ja [[Nobeli füüsikaauhind|Nobeli füüsikaauhinna]] laureaat, kes oli lähedalt seotud ''[[liikumisega Deutsche Physik]]'' liikumisega.
== Elukäik ==
Stark sündis Schickenhofis Baieri kuningriigis (tänapäeval [[Freihung]]i osa) ning õppis Bayreuthi Gümnaasiumis (keskkool)gümnaasiumis, hiljem Regensburgis. Tema ülikooliharidus sai alguse aastal 1894 [[Müncheni Ülikool|Müncheni ülikool]]is, kus ta õppis füüsikat, matemaatikat, keemiat ja kristallograafiat. Ülikooli lõpetas aastal 1897 doktoritööga, mis kandis saksa keeles nime “''Untersuchung“Untersuchung über einige physikalische, vorzüglich optische Eigenschaften des Rußes''”Rußes” (“Füüsikaliste“Uurimus mõnede tahma füüsikaliste, täpsemaltpeamiselt optiliste omaduste uurimine tahmas”kohta”).
== Karjäär ==
Stark töötas mitmeteloma positsioonidelülikooli Füüsikafüüsikainstituudis Instituudismitmetel positsioonidel kuni aastani 1900, mil ta sai palgata õppejõuks [[Göttingeni Ülikool]]is. Aastast 1906 oli ta professor [[HanoveriHannoveri Ülikool|Hannoveri ülikoolis]]is, 1908 sai Starkist professor [[Aacheni Ülikool|Aacheni ülikool]]is. TaAastani 1922 töötas ta ja uuristegi uurimistööd erinevate ülikoolide füüsika teaduskondadesfüüsikateaduskondades, kaasa arvatud [[Greifswaldi Ülikool|Greifswaldi ülikool]]is kuni aastani 1922. Aastal 1919 võitissai mees Nobeli füüsikaauhinna oma “avastuseavastuste eest "[[Doppleri efekt]]i positiivsete osakeste kiirgusekiirguses ja spektrijoonte lahknemiselahknemine elektriväljas” eestelektriväljades” (viimane on tuntud kui Starki efekt). Aastast 1933 kuni tema pensionile jäämiseni aastal 1939, oli Stark valitud Physikalisch-Technische Reichsanstalt presidendikspresident, samal ajal oli ta ka ühingu Deutsche ForschungsgemeinschaftiForschungsgemeinschaft president.
Stark oli see, kes "Jahrbuch der Radioaktivität und Elektronik" toimetajana palus aastal 1907 (sellelsel ajal veel suhteliselt tundmatuna) [[Albert Einstein]]il kirjutada ülevaatlik artikkel relatiivsusprintsiibi kohta. Stark näis vaimustuvat relatiivsusest ja Einsteini varajasest tööst. Hiljem oli kogu Starki töö Einsteini-vastane: ''liikumisega Deutsche Physik'' liikumisega võitles Stark relatiivsuse vastu.
Stark avaldas rohkem kui 300 kirjatööd, peamiselt seoses elektrigaelektrist. Teda premeeriti mitmete auhindadega, kaasa arvatud Nobeli füüsikaauhinnaga, Baumgartneri preemiaga, Vahlbruchi preemiaga ja Matteucci Medaligamedaliga. Tema tuntuim panus füüsika vallas oli Starki efekt, milleefekti avastasavastamine aastal 1913.
