|
Aastast 1937 oli ta abielus Ruut Tarmoga.
== Teatri lugu ==
=== Algus ===
Onu juures elas Mari perega ühes majas ka [[Wiera teater|Wiera teatri]] endine etteütleja Martin, kelle kaudu oli Maril võimalik sisse pääseda [[August Wiera]] näitetrupi etendustele, kui trupp Narvas külalisetendusi andmas käis. Mari on enda kohta öelnud, et pärast neid etendusi oli ta "kadunud inimene" – ei söönud ega maganud ja õppimine näis ülearusena. Ta kordas lavalt kuuldud lauseid ja laulis laule. Sellest kogemusest innustununa ostis ta endale näitemänguraamatuid, õppis osi pähe ja mängis neid üksi.
Teatritegevust alustas 1908. aastal Narva seltsis Võitleja. Karskusselts kutsus oma asjaarmastajatele näitejuhiks Wiera-teatri silmapaistva koomiku [[August Puna]], pärast mida püüdis Mari tema jutule saada. Pärast pikka Martini palumist õnnestus Maril saada August Puna juurde proovile. Mari sai väikese osa [[laulumäng]]us "Staabi kornist", seejärel rolli [[Lev Tolstoi]] näidendis "Pimeduse võimuses". Sellel ajal kuulusid Võitleja näitetruppi ka [[Salme Peetson]], [[Albert Üksip]], [[Alfred Sällik]], [[Julius Põder]] ja [[Karl Ots]]. Seal hakati teda hüüdma Ninnupojaks ning Salme Peetsoni ja Alfred Sälliku jaoks jäi ta selleks ka hiljem.
=== Vanemuine ===
Mari eluteel sai saatuslikuks kooli lõpetades matemaatika eksamil ebaõnnestumine, mis tähendas, et see tuli uuesti sooritada, kuid alles järgmisel õppeaastal. Soov kutseliseks näitlejaks saada oli suur. Nii mõtles ta vahepeal õnne katsuda ning saatis Tartusse Karl Menningule oma foto sõnadega: "Soovin astuda Vanemuise näitlejaks. Kui suur on palk?" Õige pea sai ta lakoonilise vastuse: "Tulge näidake, mida te võite, siis räägime palgast!" Sellest kirjavahetusest sai alguse Mari teatritee.
Vanemuises mängis ta aastatel 1909–14, 1916–18 ja 1925.
Esimene lavastus, milles Mari Vanemuises prooviks (see tähendas ilma palgata) kaasa tegi, oli [[Ernst Wildenbruch]]i "Lõoke". Prooviperiood Karl Menningu range käe all oli pingeline ja kurnav. Karl Menningu kohta on Mari kirjutanud: "Oma autoriteedi, karmi nõudlikkuse ja distsipliiniga rajas Karl Menning noorele näitlejale nagu kindla aluse terveks eluks. Tema sihiks oli näitleja kui kohusetruu, oma tööd armastav ja mitmekülgselt arenenud inimene." Mari sõnul suhtus Karl Menning temasse karmi isalikkusega.
Esietenduse järgsel päeval tahtis Mari küsida Menningult midagi esietenduse kohta, kuid teades, et Menningul polnud kombeks kedagi kiita, küsis hoopis: "Kas mulle määrati palk?" Menning vastas selle peale heatahtlikult muiates: "Ma tõesti imestan, et juhatus määras teile kakskümmend viis rubla palka kuus!" Kõrgema kategooria näitlejate palk oli siis kolmkümmend viis rubla kuus. Hiljem sai Mari teada, et Menning oli juhatuse all siiski ennast mõelnud.
Mari Möldre oli eesti kutselises teatris esimene naine, kes mängis poissi. Seda tegi ta [[Lydia Koidula]] "[[Säärane mulk|Säärases mulgis]]" Jütsi mängides. Menu oli suur. [[Oskar Luts]] kirjutas esietenduse ööl Mari mängitud Jütsist inspireerituna luuletuse, mille saatis Marile. Hiljem on Mari seda luuletust palju kordi üritustel poisiriietuses ette kandnud.
Mari töötas Karl Menningu käe all viis aastat. Pärast Menningu lahkumist võttis teatri ohjad enda kätte [[Ants Simm]]. Peagi lahkus Mari Möldre Vanemuise teatrist ja sõitis Hartiusega Peterburi.
=== Pärast Vanemuist ===
Peterburis hakkas ta 1916. aastal tegutsema [[Peterburi Eesti Selts]]is, kus mängis kaasa mitmes lavastuses.
Tartusse tagasi tulek 1916. aastal langes kokku ajaga, mil Vanemuisest lahkus 11 näitlejat, kuna Ants Simm ei olnud suuteline Karl Menningu tööd jätkama. Mari ühines lahkuvate näitlejatega ning koos mindi Tallinna, et [[Pandorin]]i seltsi tiiva all uus teater avada. Läbirääkimised olid juba mõnda aega käinud ning 13. augustil avati uus teater [[Christian Rutoff]]i näidendiga "Vastu vett" samades ruumides, kus kümme aastat tagasi oli [[Estonia (teater)|Estonia]] alustanud. Kahjuks ei olnud huvi tõsise teatri vastu nii suur, kui loodeti ning teatri ülalpidamiseks vajalik. Nii pidid "Menningu-teatri ideede ja õilsate eesmärkide kandjad" veenduma, et "tõsine kunst ei toida".
=== Estonia ===
1919. aastast töötasid Mari Möldre ja Hartius Estonia teatris. Kõigepealt tehti kaasa „Sõber Jackis“, mille kohta Päevalehes kirjutati: „Nad mõlemad on välja kujunenud head komöödianäitlejad, tarvilise vilumuse ja andekusega „Estonia“ kokkusulanud näiteseltskonda otse vajalikud.“. Mari osatäitmise (Maria) kohta Charles R. Kennedy „Teenris“ läksid kriitikute arvamused lahku.
1920. aastal mängis Mari [[Pjotr Tšaikovski]] "[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]is" Olgat, mis kriitikutelt kiita ei saanud. Pigem leiti, et "ooperi stiil" Marile ei sobi. Ta oli selleks ajaks neli aastat laulmise tunde võtnud, kuid ei saatnud vaatamata oma "suure ulatusega mahlakale häälele" lauljana midagi nimetamisväärset korda, oma liiga tugeva närveerimise tõttu enne etteastet.
Estonias olles elas Möldre nii-öelda vanast rasvast ja mängis peamiselt osi, mis olid juba Vanemuise ajast tuttavad. Kuna uute osade ettevalmistamisele eriti aega ei kulunud, luges Mari palju ajalehti ja ajakirju ning hoidis end põnevate päevaprobleemidega kursis. Selle põhjal, mis ta luges, nägi ja kuulis, hakkas ta kokku panema [[Joosep Toots]]i [[veste|vesteid]], mida esitas sageli Estonia Valges saalis. Tootsi vested olid tõmbenumbrid ning tema populaarsus aina kasvas ning kippus isegi varjutama Mari loomingut näitlejana. Mari kirjutab oma mälestusteraamatus seigast, mil ta vahetult enne Tootsi etteastet kohtus tänu [[Paul Pinna]]le ühe mehega, kes oli just tulnud valitsuse koosolekult ning jutustas Marile koosolekul toimunust. Ministrid, kes pärast koosolekut Valges saalis meelt lahutasid, imestasid, kuidas Toots juba pool tundi tagasi lõppenud koosolekul toimunust vesta teab.
=== Draamateater ===
1921. aastal läks Mari tööle [[Draamateater|Draamateatrisse]], mille poole tema hing rohkem ihkas. Esimene osatäitmine Draamateatris P. Appeli "Ants Pilvelõhkuja põrgusõidus" Minnina võeti hästi vastu. Osatäitmise kohta muusikalises komöödias "Lahkumise reis" kirjutati Päevalehes: "Oma suure hääle, temperamendi ja mänguga viskab ta kõik senised meie ooperiprimadonnad sadulast välja."
Kuigi etendusi anti väljamüüdud saalidele, oli teater siiski majanduslikes raskustes, kuna teatrimaja omanik tõstis pidevalt üüri. Lõpuks võttis valitsus haridusministeeriumi soovitusel vastu otsuse Draamateater likvideerida ning nii ühineti Vanemuise teatriga.
=== Jälle Vanemuises ===
Uuesti vanemuislaste ridades mängis Möldre esimese osana Violetat D. Garricki lavastuses "Naine, kes tappis". Sellele järgnes C. Sternheimi komöödia "Püksid", milles Mari mängis Luise Masket. Üldiselt mängiti alguses Draamateatrist kaasatoodud repertuaari, kuid võeti kavasse ka uusi tükke nagu C. Sternheimi "Päranduslaegas" ja K. Söhnherri "Naiskurat", milles Maril oli nimiosa. Vanemuises esines Mari ka Tootsina. Mari osatäitmisi võtsid kriitikud üldiselt hästi vastu, kuid teatrisiseste intriigide tõttu ei uuendatud Mariga lepingut.
=== Rändteater ===
[[August Sunne]] eestvedamisel pidasid mitmed näitlejad Vanemuisest lahkumise ja rändteatri loomise plaane. 1927. aasta jaanuaris, mil mitmed näitlejad Vanemuisega lepingu üles ütlesid alustas [[Lavakunstiühingu Rändteater]] kõigi raskuste kiuste oma elu. Rändteater koosnes inimestest, kes pidasid au sees ning õigeks printsiipe, millele ka Karl Menning oli tuginenud. Esimene ringreis algas 19. jaanuaril 1927. Rändteatrit saatis menu. Esimesel ringreisil mängiti täissaalidele ning oma üllatuseks avastati, et maal ja väikelinnades oli suur nõudmine just tõsisema repertuaari järele. Menule ja innule vaatamata oli noor teater majanduslikes raskustes.
Pärast August Sunne lahkumist Rändteatrist hakati rääkima teatri ühendamist Draamastuudioga.
=== Draamateater ===
Uus teater sündis Lavakunstiühingu Rändteater ja Draamastuudio ühinemisest, tööd alustati 1. augustil 1928. Ka saadi uue teatri toetuseks [[Kultuurkapital]]ilt abiraha. Kuigi etendusi anti Tallinnas, jätkati ka ringreisidel käimist. Suur õnnestumine oli 1929. aastal ilmunud [[Hugo Raudsepp|Hugo Raudsepa]] "[[Mikumärdi]]" lavale toomine, etendust mängiti kokku üle kahesaja korra.
1930. aastal toodi välja A. Nicholsi "Iiri roos", millega mindi kohe ringreisile, vastupidiselt tavale enne esietendus Tallinnas ära anda ja siis ringreisile minna. Reisi ajal saadi teada, et ka Estonia plaanib "Iiri roosi" lavale tuua. Tekkis suur ärevus. Otsustati tagasi Tallinnasse pöörduda ning mõni päev enne Estonia esietendust anti enda lavastusega etendus. Draamateatri "Iiri roosi" võtsid publik ja kriitikud paremini vastu kui Estonia oma.
1931. aastal käidi "Mikumärdiga" ka Riias ringreisil ning neid võeti väga hästi vastu.
Küllaltki varakult hakkas Mari mängima vanu eitesid ja prouakesi. Kui rollide ettevalmistusel fantaasiast puudus kätte tuli, käis Mari mööda turgusid hulkumas ja inimesi jälgimas.
Draamateatri kümnendal aastapäeval autasustas teatri juhatus Mari ja Rudolfit kuldrinnamärgiga, samal ajal kui ülejäänud said hõbemärgi.
1935. aastal käis Draamateater "Mikumärdi" ja Aleksis Kivi "[[Seitse venda|Seitsme vennaga]]" ka Soomes ning see oli esimene kord, mil eesti teater terve koosseisuga seda tegi.
[[Henrik Visnapuu]] "Maa-alustes" mängis Mari Antsu ning tema õde mängis noor [[Ly Tarmo]], kelle jaoks oli see esimene näitlejasaavutus.
1937. aastal võeti repertuaari Oskar Lutsu "Kevade", milles Mari mängis Joosep Tootsi. Kuigi kaheldi, kas Mari suudab mängida n-ö päris Tootsi pärast aastatepikkust estraadi-Tootsi kehastamist. Kahtlustel ei olnud siiski alust ning "Kevades" nägi publik hoopis teistsugust Tootsi kui oli harjunud nägema.
1940. aastal lahkus Mari Draamateatrist.
=== Jälle Estonias ===
Estonias tagasi olles oli Mari esimeseks rolliks proua Kurvits [[Eduard Vilde]] "[[Side (Vilde)|Side]]s". Osatäitmisega, mis kriitikute silmis leidis heakskiitu, Mari ise rahul ei olnud. Oma mälestustes kirjutab ta isegi: "Esmakordselt elus oli mul piinlik vastu võtta lilli." Ta tahtis teha head sissejuhatust, kuid tundis, et ei suutnud panna välja kõiki oma võimeid.
Edaspidi tundis Mari oma osatäitmiste üle aga jälle rõõmu ja uhkust ning kahetses, et Maksim Gorki "Vassa Železnova", kus ta mängis sekretär Annat, ei olnud tema esimene osatäitmine pärast Estoniasse naasmist. Ka Marja Korsunova osatäitmisega Gorki "[[Ema (Gorki)|Ema]]s" jäi ta rahule.
Sõjaga saabusid ebakindlad ajad. Paul Pinna ja [[Ants Lauter]] mobiliseeriti reservohvitseridena. Näitlejatele teatati, et nad on linnavalitsuse ametnikud ning saavad sealt palka ja toidukaarte. Teater ise pidi ennast ise ära majandama ning enamasti aeti kuidagi läbi, ilma loominguliste otsinguteta.
Siiski püsisid Mari sõnul vormis [[Liina Reiman]] ja Ruut Tarmo. Kuigi tal endal oli peaaegu igas sõnalavastuses osa, oli nende hulgas vähe "loominguliselt erutavaid kujusid". Nendeks kujudeks oli pesunaine Anne [[A. H. Tammsaare]] "[[Elu ja armastus|Elus ja armastuses]]", [[Molière]]’i "[[Ebahaige]]s" Toinette ja "[[Tartuffe (näidend)|Tartuffe]]'is" Dorine.
1942. aasta mais koostas Estonia direktsioon okupatsioonivõimude käsul brigaadi lauljatest, tantsijatest ning näitlejatest. Mari ja Ruut olid nende hulgas ning nad saadeti [[Poola]]-[[Tšehhoslovakkia]] piiri äärde [[Heidelaager|Heidelaagrisse]] [[Eesti SS-leegion|eesti leegionäridele]] kontserte andma. Teel nägid ja kogesid nad sõjaga kaasnevat koledust. Nad olid ka paljasjalgsete pataljonis, mille jaoks Mari lubas korraldada korjanduse. Kuuldused sellest rändasi ka Tallinnasse. Suures kitsikuses ja äärmiselt viletsates tingimustes käidi ka lähematel ringreisidel.
Tootsina vestes kartis Mari oma terava keelega öeldu pärast, kuna rahvas võttis selle marulise aplausiga vastu. Okupatsiooni ajal oli Toots võrdlemisi sõnakas, kuid öeldu pärast tuli tal ka sekeldusi. Ühe Tootsi veste peale kutsuti ta {{kas|SS-majja}}, kuna teda süüdistati ühe sakslaste "kambamehe" au haavamises. Seal soovitati tal Tootsi vestetest loobuda.
Pärast pommitamist jäid Estonia teatrihoonest terveks vaid välisuks ja vestibüül, kus hakati koos käima. Hiljem saadi oma käsutusse kino [[Gloria (kino)|Gloria]] ruumid, kus koos naasnud Ants Lauteri ja Paul Pinnaga alustati jälle tõsist tööd. Glorias avas teater uksed 7. novembril 1944 [[Pjotr Tšaikovski]] "[[Jevgeni Onegin]]iga". Nüüd algas taas teatris viljakas periood.
Uus mõõnaaeg saabus siis, kui Gloriasse mahajäänud sõnalavastuse trupp kolis samuti taastatud teatrihoonesse, kus olid juba ees ooper, operett ja ballett. Viimased aga ei olnud eriti rahul asjade sellise käiguga ning oli kuulda nurinat. Mari enda kohta hakkas kõlama arvamusi selle kohta, et tal oleks aeg [[estraad]]i peale minna ning see küsimus oli ka [[Kunstide Valitsus]]el päevakorral olnud, kuid tänu [[Kaarel Ird]]ile jäi Mari siiski teatrisse.
1950. aastal valmistas Mari Gurmõžškaja rolli [[Aleksandr Ostrovski]] "Metsas" ette kui oma hüvastijättu teatrilavaga. Pärast suve selgus, et teda on näitlejate koosseisust välja arvatud.
=== Hiljem ===
Nii tegeles Mari edasi estraadiga ning talle pakuti [[Riiklik Filharmoonia|Riiklikust Filharmooniast]] võimalust ringreisil osaleda. Pärast vanglast vabanemist sõlmis Mari lepingu Riikliku Filharmooniaga, mille estraadiorkestriga ka ringreisidel käis. Filharmoonia trupiga andis Mari sadu kontserte, millest viimane oli 30. mail 1960.
== Mälestuse jäädvustamine ja mõju kultuuris ==
| 