Aerodünaamika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
5. rida:
Tänapäeva aerodünaamika pärineb 17. sajandist, kuid aerodünaamilisi jõude on inimesed [[Purjekas|purjekate]] ja [[tuuleveski]]te juures rakendanud juba tuhandeid aastaid, pilte ja lugusid lendamisest leiab läbi terve salvestatud ajaloo, näiteks Antiik-Kreeka müüt [[Ikaros]]est ja Daedalusest. [[Aristoteles]]e ja [[Archimedes]]e töödes kohtab põhimõisteid nagu kontiinum, takistus ja rõhugradient.
1726. aastal [[Isaac Newton]] esimese inimesena lõi [[õhutakistus]]e teooria, mis tegi temast ühe esimese aerodünaamiku. Hollandi-Šveitsi matemaatik [[Daniel Bernoulli]] kirjeldas oma hüdrodünaamikas fundamentaalset suhet rõhu, tiheduse ja kokkusurutamatu voolu kiiruse vahel, mida tänapäeval teatakse kui Bernoulli printsiipi, mis pakub ühe metoodi aerodünaamilise tõstejõu arvutamiseks.
1889. aastal prantsuse lennundusinsener Charles Renard esimese inimesena ennustas mõistlikult lendamiseks vajava võimsuse suurust. Otto Lilienthal sai esimesena edukaks purilennundusest ja samuti oli esimene, kes pakkus välja õhukese, kõvera lennukitiiva kuju, mis tekitab suure üleslükkejõu ja väikese takistuse. Toetudes nendele uuendustele ja nende enda tuuletunnelis tehtud uurimuste tulemustele, sooritasid [[vennad Wrightid]] 17. detsembril 1903. aastal maailma esimese mootorlennu.
{{pooleli}}
|