Soo: erinevus redaktsioonide vahel

Botaaniliselt mõistetakse [[soo|sood]] kohana, kus kasvab [[turvas|turvas]], mis moodustub taimekooslusest.<ref name="Ilomets" />

Soo teket soodustab [[kliima]], vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge [[põhjaveetase]]. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või [[järve kinnikasvamine|järvede kinnikasvamisel]]. Sood seovad süsinikku ja neist lendub õhku kasvuhoonegaase.<ref name=":0">[http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja-17-08-2016/ Eesti on kümne tuhande soo maa]</ref>

Põhja-Euroopas algas soode tekkimine pärast liustike taandumist, varajases Holotseenis. Kõige intensiivsem oli soode tekkimine Holotseeni esimesel poolel 8000–7000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul<ref>http: name="F8ZMj" //www.geoeducation.info/geoturism/sood.php</ref>. Eestis tekkisid esimesed sood juba u 10 000 aastat tagasi, [[Holotseen]]is. Intensiivne soode teke algas aga alles 8500–8000 aastat tagasi. [[Jääaeg|Jääajajärgsel]] ajal on soid tekkinud pidevalt, kuid mõnel perioodil oli soode teke intensiivsem ning selle põhjuseks on eelkõige piirkondlikud iseärasused, näiteks [[Kõrg-Eesti|Kõrg-]] ja [[Madal-Eesti]] erinev pinnamood.

Eestis eristatakse sood [[soostunud ala]]st, kui turba paksus on vähemalt 0,3 m<ref name="Raukas" />. Samuti jaotatakse soid arenguastmete järgi [[madalsoo]]deks, [[siirdesoo]]deks ja [[kõrgsoo]]deks ehk rabaks.

Arvatakse, et sõna "soo", mis tähistab turbapinnasega vesist maad, on eesti keeles üks vanimaid sõnu ja seda võisid kasutada ka kiviaja inimesed 6000–7000 aastat tagasi<ref name="Ilomets" />.

[[Sood]] katavad ligikaudu 400 miljonit [[hektar]]it ehk umbes 3% [[maismaa]]st. Soode [[levikuala]] ulatub [[lähisarktiline kliimavööde|lähisarktilistelt]] aladelt kuni [[troopika]]ni. Kõige rohkem on soid [[parasvööde|parasvöötmes]], [[okasmetsavöönd|okasmetsade]] levikualal.<ref name="Raukas 1995">A. Raukas "Eesti loodus" Tallinn: kirjastus Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995</ref>

[[Euroopa]]s on kõige rohkem soid põhja- ja loodeosas okasmetsade, osalt ka [[segametsavöönd|segametsade vööndis]] [[mereline kliima|merelise kliimaga]] aladel. Metsavööndist põhja pool on soode areng [[orgaaniline aine|orgaanilise aine]] vähese juurdekasvu tõttu aeglane, samas soodustab seda aga [[maapind|maapinna]] [[külmumine]], mille tõttu on soode levik seal laialdane. Metsavööndist lõuna pool on soode teke võimalik ainult erilistes soodsa [[veerežiim]]iga tingimustes, samuti mäestike neis [[kõrgusvööndilisus|kõrgusvööndeis]], kus tingimused on metsavööndiga sarnased.<ref name="Paal Leibak">J. Paal ja E. Leibak "Eesti soode seisund ja kaitstus" Tartu: Eestimaa Looduse Fond, Regio AS, 2011</ref>

[[Eesti]] on oma [[territoorium]]i [[soostumine|soostumise]] poolest [[maailm]]as [[Soome]] järel teisel kohal. Lauge pinnamoega Eestis on 9836 enam kui ühe hektari suurust sood. Soo- ja turbaalasid on kokku 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% riigi [[pindala]]st. Soomes on vastav näitaja 31%.<ref name="Raukas 1995" />. Soodeks loetakse vaid turbaalasid, kus turbakihi paksus on üle 30 cm. Lisaks turba paksusele on oluline kriteerium jätkuv turbateke. Isegi kui ala on kaetud üle 30 cm paksuse turbaga, pole tegemist sooga, kui sinna [[turvas]]t mingil põhjusel enam juurde ei ladestu.<ref>[http://www.eestiloodus.ee/artikkel4541_4494.html Soode taastaminename="injBl" Eestis]</ref> Selliseid alasid, kus turbakiht on moodustunud, kuid selle paksus on alla 30 cm, nimetatakse [[soostumine|soostunud]] aladeks.<ref name="Raukas 1995" />

Toitaineterikkuse ja [[pH]] alusel eristatakse [[Kesk-Euroopa]]s 5 ökoloogilist sootüüpi:<ref>Succow, Mname="y38m0" ja Jeschke L. Moore in der Landschaft. Urania-Verlag, Leipzig-Jena-Berlin, 268 S. 1986 </ref>

Taimkatte järgi eristatakse [[rohusoo|rohusoid]], [[põõsasoo|põõsasoid]], [[puissoo|puissoid]] ja [[soomets]]i ehk metsastunud soid<ref name="EE" />.

Kuna soo areng sõltub suuresti kliimast ja pinnamoest, siis nt [[Arktika]]le on eriomased [[polügonaalsoo]]d, [[metsatundravöönd]]ile [[kühmusoo]]d, [[taigavöönd]]i põhjaosale [[aabasoo]]d, [[metsavöönd]]ile [[lageraba|lage]]- ja [[puisraba]]d<ref name="EE" />. [[Parasvöötme mereline kliima|Parasvöötme merelise kliimaga]] alale on iseloomulikud [[vaipsoo]]d<ref name="EE" />. Lõunapoolsemates kliimavööndites on sood enamasti veekogude [[kallas]]tel ja [[üleujutusala]]del, [[mäestik]]es aga soo kujunemiseks sobivais kohtades<ref name="EE" />.

Eesti soode turba juurdekasv on umbes 1,02 mm aastas. Kõige tüsedama [[turbalasund]]iga on [[Vällamäe soo]] (18 m)<ref name="Turbasood" />. Eestis on looduslikke soid 5-65–6%.<ref name=":0" />

{{Viitedviited|allikad=

<ref name="Turbasood"> Orru, M. (1995). ''Teatmik: Eesti turbasood''. Eesti Geoloogiakeskus. Lk 224</ref>

<ref name="Ilomets">M. Ilomets, K. Kimmel, C.G. Sten, R. Korhnen ''Sood Eesti ja Lõuna-Soomes'' Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscania, 2007. Lk 1–10</ref>}}