Erinevus lehekülje "Johannes Duns Scotus" redaktsioonide vahel

 
===Aristotelese "Kategooriate" aine===
Scotus annab "Kategooriate" aine küsimusele originaalse lahenduse. Et miski saab olla mingi teaduse aine ainult juhul, kui sel on mingisugune ühtsus, siis olid Scotuse kaasaegsed seisukohal, et kui kategooriate loogikaline vaatlus on teaduslik, siis peab olema ühine ja ühtne mõiste, mille all kategooriaid loogikas uuritakse. See, kuidas kategooriad saavad metafüüsikas olla üks aine, on vaieldav. Tavaline vastus on see, et kategooriaid uuritakse metafüüsikas, kuivõrd neil on analoogiline ühtsus, sest iga kategooria omistatakse substantsile ühe tunnusjoonena. Nii saab aktsidentaalsete kategooriate olemise kuidagi taandada substantsi olemisele. Aristoteles ise ütleb, et olemise küsimuse saab taandada substantsi küsimusele (''[[Metafüüsika 7]]'', I, 1028b2–4). Loogikakommentaarides nõustub Scotus, et metafüüsika seisukohast on kategooriatel analoogiline ühtsus, mille keskmes on substants, millele kõik aktsidentsid omistatakse: "Olev ei sobi univookselt kõigile olevatele väljaspool hinge." "Sellepärast postuleerib metafüüsik "Metafüüsika" [[Metafüüsika 4|IV]] ja VII raamatus "olevat" analoogseks substantsi ja aktsidentsi kohta, sest nimelt nendel, mida nad tähistavad, on olemises järjestus..." (Scotus arvab alguses, et termin "olev" tähistab iga kategooriat eraldi, hiljem ta väidab, et "olemine" tähistab ühtainust mõistet.) Mis aga annab ühtsuse kategooriate loogikalisele uurimisele? Et Aristoteles siin ei aita, pakuvad eri autorid erinevaid lahendusi. Kõik aga rõhutavad mõiste '[[öeldav]]' (''dicibile'') ja '[[soos järjestatav]]' (''ordinabile in genere'') tähtsust. 13. sajandi esimesel poolel väitis juba mitu autorit, et "Kategooriate" aine on mitteliitne öeldav aine, mis on soos järjestatav. Selle seisukoha võttis umbes 1230. aastast pärinevas "Metafüüsika" kommentaaris [[Johannes Pagus]], ning [[Johannes de Siccavilla]] nimetas seda kuulsaks: "...ja on mingi kuulus arvamus, mis postuleerib, et soos järjestatud öeldav mitteliitne olev käib siia alla..." Sellel seisukohal tunduvad olevat kõik 13. sajandi esimese poole autorid. Näiteks [[Robert Kilwardby]] seob mõisted 'öeldav' ja 'järjestatav' ning tõlgendab neid lähtudes vanast vaatest, et loogika on kõneteadus. Kategooriate loogilisele uurimisele annab ühtsuse tähistava väljendi (''sermo significativus'') mõiste, mis meenutab [[Boethius]]t. Kilwardby seob tähistava väljendi mõiste ''ordinatio'' (erinevate üldisusega väljendite järjestus) ja ''dicibile'' (see., mida tähistavad väljendid tähistavad) mõistega: "Mille kohta tuleb märkida, et selle teaduse ühtsus on alla käiva soo ühtsusest; aga alla käiv sugu on lihtne tähistav kõne, kusjuures seda tähistust ei lahutata jrjestusest ja see järjestus ei ole lahus asjadest. Järelikult ei ole iseenesest erinevad esimesed sood alla käiv, vaid see on ühe kohta öeldav, ise järjestatav, kusjuures selles saavad kokku ja ühinevad need esimesed sood." [[Albert Suur]] väidab, et kategooriate loogilise uurimise ühtne aine on mõiste 'võimeline olema järjestatud predikaadina või subjektina, niivõrd kui miski on terminina, mis näitab niisugust järjestust'. See tähendab, et kategooriaid uuritakse loogikas subjektide ja predikaatidena, mis on rühmitatud erinevate preditseerimisviiside järgi ja igas rühmas üldisusastmete järgi: "Siit on selge, mis on selle raamatu aine: sest see on preditseeritav või subjektiks võetav logoses järjestatav subjekt, mille järgi ta on niisugust järjestust tähistava sõna all. Ja nii on selge, kuidas see teadus on ühtne ühest ainest. Aga selle aine osad on järjestatavad erineva preditseerimisviisi järgi substantsis, ja aktsidentsis ja aktsidentsides kõigi üheksa aktsidentside soo järgi." Enam-vähem sama arvamus on tavaline ka 13. sajandi lõpu paiku. [[Thomas Sutton]] pakub aineks: 'tähistatav mitteliitse terminiga, mis on terminiks mingis [[süllogism]]is'. [[Pierre Auvergne'ist]] võtab kasutusele mõiste 'mitteliitne võimelisena olema soos järjestatud': "...niisugused on kategooriad, sest neid omistatakse mitteliitsele oleval selle poolest, et ta on soos preditseeritav..." [[Martinus Taanist]] ütleb, et "Kategooriate" aine mitteliitne öeldav, mis on identne võimega olla subjektiks või predikaadiks. [[Simon Favershamist]] ütleb, et "Kategooriad" vaatlevad asju niivõrd, kui neid omistatakse 'mitteliitsele öeldavale olevale, mida saab järjestada soos vastavalt erinevatele üldisusastmetele': "Samamoodi on kõigel, mida siin vaadeldakse, omistamine ühele, ja see on soos alumise ja ülemise järgi järjestatav mitteliitne öeldav olev." [[Radulphus Brito]] on samal arvamusel: "Ütlen, et soos alumise ja ülemise järgi järjestatatav mitteliitne öeldav on see aine, sest see, mis on kõigepealt tuntud selles teaduses, mille logose all kõike siin määratletut määratletakse ja millest ja mille osadest siin määratletakse ja millele kõigel siin määratletul on omistamine, on siin aine. Aga mitteliitne öeldav on niisugune. Sellepärast jne." Niiviisi vaadeldud kategooriatel on ka analoogiaühtsus, sest kõik need omistatakse mõistele, mille järgi neid vaadeldakse: "...Kõiki kategooriaid vaadeldakse siin soos alumise ja ülemise järgi järjestatavate mitteliitsete öeldavatena... Nii et peab märkima, et teaduse ühtsuse jaoks ei ole nõutav ühtsus, mida on võimalik teada soo järgi või liigi järgi, vaid piisab analoogia- või omistamisühtsusest, nagu näiteks metafüüsika on ühtne teadus, mis on olevast, mis on üks omistamise poolest. Nõnda ütlen kokkuvõtteks, et aine ühtsus selles teaduses ei nõua, et oleks ühtsus soo järgi või liigi järgi, vaid selleks, et seda teadust nimetada ühtseks, piisab sellest, et oleks ühtsus omistamise poolest." Brito järgi on kommentaatorid selles üksmeelel. Scotus on selle arvamusega tuttav, kuid kritiseerib seda. Mõistest 'liitne olev, mis on soos järjestatav' leiab ta kaks põhilist puudust. Esiteks, kui jutt on vaimuvälisest olevast, nagu Brito järgi paistab välja tulevat, siis see on sattumuslik mõiste, mis on vaimuvälise ja vaimust sõltumatu oleva agregaat. Vaimuväline aspekt on oleva mõiste, vaimust sõltumatu on osutamine öeldava, mitteliitse ja soos järjestatava mõiste, mis on kõik teisesed intentsioonid. Kui aga mõista seda mõistet nii, et see käib ainult vaimust sõltuva oleva kohta, siis see on tarbetu kordamine, sest vaimust sõltuv olev sisaldub mõiste igas elemendis ja kõik need tulenevad üksteisest, sest see, mis on preditseeritav, on soos järjestatav ja ümberpöördult, ja preditseeritakse ainult mitteliitset. Traditsioonilise vaate kaitsjad eeldavad, et loogika vaatleb kategooriaid predikaatidena, sest nähtavasti nad samastavad öeldavat predikaadiga. Scotus kritiseerib neid võib-olla sellepärast, et selle mõistega ei saa kategooriaid piisavalt iseloomustada, sest järjestatavus soos ei ole kategooriaks olemise piisav tingimus. Seda tingimust täidavad ka väljamõeldud entiteedid ja teisesed intentsioonid, mis aga kumbki ei kuulu kategooriasse. Kategooriasse kuulumise piisav ja tarvilik tingimus on teatud laadi olemuse omamine. Scotuse järgi tegelevad "Kategooriad" ainult reaalsete kategooriatega kui arusaadutega. Scotuse järgi uurib loogika kategooriaid niivõrd, kui neile omistatakse mõned omadused, mida põhjustab aru. Mõiste, mida põhjustab aru ja mis omistatakse kategooriatele, saab olla kõigi kategooriate jaoks univookne, kuigi kategooriate omavaheline seos põhineb reaalsel analoogial. Miski ei takista, et aru põhjustatud mõistel oleks suurem ühtsus kui asjal, millele see omistatakse. Asjadele omistatavad teisesed intentsioonid ei peegelda asjade reaalseid olemisviise. Pole tarvis postuleerida ühtainsat olemisviisi, mis vastaks univooksele intentsionaalsele mõistele, mille aru kategooriatele omistab. Scotus nimetab seda mõistet kategooriaks ehk kõige üldisemaks sooks. "Sellepärast võib öelda, et siin vaadeldakse kümmet kategooriat niivõrd, kui neile omistatakse midagi aru poolt põhjustatut, sest loogik ei saa neid teisiti vaadelda. Ja niiviisi ei ole neil mite ainult analoogia-, vaid ka univooksuseühtsus; ja see neile niiviisi univookne on miski intentsionaalne, mis on siin esimene aine. Seda võib nimetada kategooriaks ehk kõige üldisemaks, sest kõik omadused, mida siin kategooriate kohta iseenesest määratletakse, määratletakse nende kohta niivõrd, kui neil on kõige üldisema või kategooria logos." Kategooria ja kõige üldisem logos on teisesed intentsioonid, mis kirjeldavad, kuidas aru kategooriatest aru saab.<ref>Pini 157–163.</ref>
 
===Kategooriate omadused===
 
{{pooleli}}
Anonüümne kasutaja