Erinevus lehekülje "Korsika" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 3 baiti ,  3 aasta eest
Umbes 700. aastal eKr jõudsid saarele [[ibeerid]], pisut hiljem [[liguurlased]], [[foiniiklased]] ja [[kartaagolased]]. Kreekast pärit [[fokislased]] rajasid 565. aastal eKr esimese koloonia – [[Alalia]] linna (tänapäeva [[Aleria]]). Paarisaja aasta pärast maabusid [[Toscana]]st pärit [[etruskid]]. Kui kõik nimetatud rahvad peatusid vaid rannikul, siis roomlased tungisid ka sisemaale, kuhu oli varjunud põliselanikkond.
==Rooma riigis==
[[111]]. aastal eKr, pärast ligi 150 aastat kestnud sõjaretki, vallutati Korsika saar vallutati [[Rooma riik|Rooma]] vägede poolt ja järgmised viissada aastat püsis saarel rahu. Kirjeldatud skeem – põliselanikud sisemaal, vallutajad rannikualadel – jäi alles ja kestab teatud määral kestab tänini. [[Rooma riik|Rooma riigi]] võim tõi kaasa [[ladina keel]]e, seda tugevdas [[2. sajand]]il saarele jõudnud [[kristlus]]. Rooma riigi lagunemise järel, sai 552. aastal, sai Korsikast [[Ida-Rooma riik|Ida-Rooma riigi]] ehk [[Bütsants]]i provints.
 
==Kirikuriigis==
[[756]]. aastal kuulutas [[Rooma paavst]] Korsika oma [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] haldusalasse kuuluvaks.
Korsiklased valitsesid küll sisemaal, kuid rannikualad ja sadamalinnad olid Prantsuse vägede poolt okupeeritud. [[15. mai]]l [[1768]] kirjutasid [[Genova Vabariik]] ja Prantsusmaa Versailles's alla lepingule, millega Genova loobus võlgade katteks oma õigustest Korsikale ja nõustus maksma kümne aasta jooksul igal aastal 200 000 liiri. Korsiklased kuulutasid Prantsusmaale sõja. 6. oktoobril 1768 said Prantsuse väed korsiklastelt lüüa, pärast seda saatis [[Louis XV]] Korsikale 30 000 sõdurit. Otsustav lahing toimus [[8. mai]]l 1769 [[Ponte Nuovo]]s, kus Paoli juhitud korsiklased said lüüa ja Korsikal kehtestati Prantsusmaa võim. Vallutatud Korsika säilitas Prantsusmaa koosseisus teatud iseseisvuse.
 
Pärast [[Suur Prantsuse revolutsioon|Prantsusmaa revolutsioon]]i algas kuulsaima korsiklase [[Napoleon|Napoleone di Buonaparte]] väejuhikarjäär ning pärast Napoleoni võimuletõusu määrati Korsika komissariks Napoleoni vanem vend Joseph. Kuid korsiklased ja Paoli kasutasid tekkinud segadustesegast olukorda Prantsusmaal ja palusid abi Inglismaalt, mis aga tähendas otsest vastasseisu revolutsioonilise Pariisiga, kes oli sõjas [[Suurbritannia kuningriik|Suurbritannia kuningriigiga]]. Suurbritannia saatis kapten [[Horatio Nelson]]i juhtimisel laevastiku Korsika vetesse ning [[1794]]. aastal vallutati [[Bastia]], kusjuures Nelson sai lahingutegevuse käigus haavata ja jäi ühest silmast peaaegu pimedaks. [[10. juuni]]l 1794 kutsuti [[Corte]]s kokku ülemkogu ja Korsika kuulutas end Prantsusmaast sõltumatuks, kaheksa päeva hiljem teatati Anglo-Korsika liidust Inglise kuninga alluvuses. Kuid pärast Suurbritannia laevastiku ja Nelsoni lahkumist Korsikalt kuulutas Napoleon 1796. aastal Korsika Prantsusmaale tagastatuks. Kehtestati sõjaline [[diktatuur]], relvakandmine keelustati ja anglo-korsika komitee saadeti laiali. Korsika jäi Prantsusmaa valdusse ka pärast revolutsiooni ja Napoleoni kukutamist.
 
Põhiliselt tegeldi Korsikal põllumajandusega: karjakasvatus laienes, rajati viinamarja- ja oliiviistandusi. Maaharimise intensiivistamist raskendas maa ühisomand, kuid püüd seda [[juulimonarhia]] ajal (1830–1847) muuta pingestas ühiskondlikke suhteid. Korsika jäi Mandri-Prantsusmaaga võrreldes mahajäänuks. [[20. sajand]]i algul, kui kogu Prantsusmaa majandus edenes tõusujoones, jäi Korsika endiselt vaeseks ja mahajäänud piirkonnaks. Noored Korsika mehed nägid armees võimalust raha teenida ja läksid massiliselt sõjaväeteenistusse. Sõjaväeline karjäär jäi populaarseks ka pärast [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]]: 1934. aastal oli 22% Prantsuse armee sõduritest korsiklased.
Korsikal tärkasid uuesti iseseisvuse taastamise püüded pärast [[Alžeeria]] iseseisvumist [[1962]]. aastal, kui Korsikale rändas üle 17 000 Alžeeria prantslase, kellele anti sooduskorras maad, enamasti kohalike arvelt, kuna maa on Korsikal endiselt ühisomandis.
 
[[21. august]]il [[1975]] toimus Alérias vastuhakk Prantsuse keskvõimule, kui iseseisvuslaste organisatsiooni [[Action Régionaliste Corse]] seitse liiget eesotsas [[Edmond Simeon]]iga rahumeelselt hõivasid rahumeelselt Alžeeria prantslase veiniistanduse. Veiniistanduse hõivanute vastu korraldati sõjaline operatsioon – seitsme iseseisvuslase vastu saadeti kaheksa [[helikopter]]it, neli [[soomusauto]]t ja 1250 sõjaväelast. Operatsiooni tulemusel hukkus kaks sõdurit ja hõivajad vangistati. Aktsiooni tagajärjel iseseisvusliikumine hoogustus, aga ka lõhenes: ühel pool seisid [[Radikaal (poliitika)|radikaalid]], kes nõudsid täielikku iseseisvust ja kasutasid vägivalda ([[FLNC]], "[[Fronte di liberazione Naziunale di a Corsica]]", teisel pool [[autonoomia]] pooldajad, kes nägid Korsika tulevikku Prantsusmaa koosseisus.
 
Iseseisvusliikumise aktiivsuse tõttu saavutati Pariisilt järeleandmisi: [[1981]]. aastal avati taas [[Corte ülikool]], [[1982]]. aastal aga valiti kohalik võimuorgan [[Assemblée de Corse]]. Prantsusmaa kesvõimu ja korsiklaste suhted pingestusid taas, kui [[6. veebruar]]il [[1998]] tapeti Ajaccios Korsika [[prefekt]] [[Claude Erignac]].
Anonüümne kasutaja