Inkade riik: erinevus redaktsioonide vahel

'''Inkade riik''' ( [[1438]]–[[1533]] ) oli nelja Ilmakaare riik mis oli jaotatud neljaks suurprovintsiks ([[suyu]]), mille piiride lõikepunktis paiknes pealinn [[Cuzco]]: [[Chinchaysuyu]] ([[Peruu]] loodeosa kuni [[Ecuador]]ini), [[Antisuyu]] (kirdeosa, põhiliselt [[Andid|Andide]] idanõlv ja [[Vihmamets|vihmametsade]] madalmaa), [[Collasuyu]] (kagupoolne kõrgmaa, [[Titicaca|Titicaca järv]], [[Boliivia]], [[Argentina]] loodeosa ja [[Tšiili]] põhjaosa) ning [[Cuntisuyu]] ([[Peruu]] lõuna- ja lääneosa kuni [[Vaikne ookean|Vaikse ookeani]]  [[rannik]]uni). Suurprovintsid koosnesid omakorda väiksematest piirkondadest. Riigi tipus oli [[ainuvalitseja]] – [[Sapa Inca|Sapa Inka]] ([[keiser]]), keda austati päikesejumala pojana ja peeti tema otsekes järeltulijaks. Tema järeltulijaks võis saada see peanaisega sigitatud poegadest, keda peeti trooni vääriliseks. Täisealisena anti troonipärijale võimalus tõestada end kaasvalitsejana. Kuigi keisril oli piiramatu võim, sõltus tema valitsemise edukus ülemkihi erinevate huvide rahuldamisest. Eriti tähtsal kohal olid siin sõjapealikute huvid. Keisrit abistas valitsemisel riiginõukogu,kuhu kuulusid troonipärija, mõned lähisugulastest kõrgametnikud, vägede ülemjuhataja ja päikesejumala ülempreester. Tegelik võimustruktuur oli rangelt [[hierarhia|hierarhiline]] ja läbipaistmatu. Vastavalt inkade muistse hõimuühiskonna etnilisele ja sotsiaalsele [[dualism]]ile määrati provintsides valitsevatesse ametisse kaks paralleelset valitsejat,kes olid teineteisele abiks ja jälgisid teineteist. Analoogne võimujaotus valitses ilmselt ka muudes ametkondades. Keisri nõunikeks olid nelja suurprovintsi asehaldurid ja kõrgaadlikest provintsikubernerid, kes asetusid valitsemishierarhiasse vastavalt oma provintside suurusele, st maksukohuslastest perede arvule, kes olid jagatud kümmekondadesse. Mitteaadlikud tohtisid täita vaid kõige madalamaid haldusülesandeid.Ametnikehierarhia paistis välja nähtavate võimusümbolite – käitumise ja rõivastuse – kaudu. Alistatud rahvaste lojaalsed juhid jäeti troonile, kuid nad valitsesid pigem näiliselt ja andsid oma tegevusest aru inkadest keskvõimu esindajatele. Nad pidid oma lapsed õiges vaimus kasvatamiseks ja koolitamiseks pealinna pantvangideks saatma.