Riiklik julgeolek: erinevus redaktsioonide vahel

Militaarse julgeoleku all mõeldakse riigi võimet ennast kaitsta ning ära hoida sõjalist agressiooni. Militaarne julgeolek on endiselt rahvusliku julgeoleku võtmeelemente, ent selle tähtsus on viimastel aastakümnetel vähenenud teiste julgeolekuvaldkondade esilekerkimise tõttu. Enamik maailma riikidest on rahuarmastavad ning ei ähvarda teisi riike. Sellegipoolest leidub ka vaenulikke ja agressiivseid riike, mistõttu on enamiku riikide käsutuses ka relvajõud. Sõjaliste jõudude olemasolu peetakse paratamatuseks ning seeläbi saavad riigid kooseksisteerida ilma, et peaksid muretsema [[sõjaline heidutamine|sõjalise heidutamise]] või allutamise pärast. Paljud riigid astuvad ka [[liit (poliitika)|sõjalistesse liitudesse]] teiste riikidega, et tugevdada enda rahvuslikku julgeolekut. Rahvusvahelises plaanis on tähtis saavutada militaarse jõu tasakaal, selleks et võim ei koodnuks ühe tegutseja kätte: püütakse vältida [[hegemoonia|hegemoonilist]] domineerimist, mis kujutaks endast sunni, allutamise ja heidutamise rakendamist teiste tegutsejate suhtes.<ref>Jackson Robertname="D97Cl" H., Sørensen Georg. 2007. Introduction to international relations: theories and approaches. Oxford University Press. P 4</ref>

Tuumarelvade-problemaatika on [[rahvusvahelised suhted|rahvusvaheliste suhete]] alastes diskussioonides aktuaalne olnud alates [[külm sõda|külma sõja]] perioodist, tänapäevaks on see pisut vaibunud kahaneva ohu tõttu. Tuumarelvade kasutuselevõtt on traditsioonilist strateegide huviala -– kuidas sõdu võita -– nihutanud lähenemise suunas, mille keskmes on küsimus sellest, kuidas sõdu ära hoida. Püsib hirm, et tuumarelva võib endale hankida ja nende abil teisi ähvardada aina enam riike. <ref>Nicholson, Michael.name="YEXGO" 2004. Rahvusvaheliste suhete alused. Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 174-177.</ref>

Arusaam poliitilisest julgeolekust on üsna hägune. 1994. aasta [[ÜRO Arenguprogramm|ÜRO Arenguprogrammis]] kasutatav poliitilise julgeoleku kontseptsioon on väga kitsas: see hõlmab [[inimõigus|inimõiguseid]] ja kodanike represseermist militaarrežiimide poolt. Tihti peetakse poliitilise julgeoleku osaks ka [[demokraatia|demokraatlikku valitsemist]], seda eriti siis, kui [[julgeolek]] on defineeritud kui asjade seis, mis tuleb saavutada selleks, et panustada mingi grupi heaolusse.<ref>Da Costa,name="JSFH4" Thomaz Guedes.2008. Political Security, an Uncertain Concept with Expanding Concerns. Hexagon Series on Human and Environmental Security and Peace. Volume 3, Part VI, 561-568. </ref> Laiemas mõttes on rahvusliku julgeoleku poliitilise aspekti all mõeldud sotsiaalse korra stabiilsust.

* ''Rahvuslike eesmärkide olemasolu'' -– ilma nendeta kaotab poliitiline julgeolek enda tähenduse.

* ''Potentsiaalne või tegelik väline oht'' -– ohtude tajumine on riigiti erinev, seega subjektiivne.

* ''Tegutsemisvabadus'' -– poliitiline võimelisus tegutseda ja seeläbi soovitud tulemusteni jõuda.

''Kui aktiivne on tegutseja?'' Poliitilist julgeolekut puudutav poliitika võib olla aktiivne või passiivne.<ref name="ign">Inoguchi, Takashi. 2003. Political Security: Toward a Broader Conceptualization. International Studies. 40(2). Pp 105-123</ref>

#''Alistamine/hegemoonia'' -– omane aktiivsele ja väljapoole-suundumusega tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral kaldub tegutseja püüdma teisi alistada, nõrgema ilmnemise korral on tegutseja taotluseks [[hegemoonia]]. Ühel või teisel juhul on sellise poliitikatüübi esindajale omane püüd laiendada enda sisemisi väärtusi väljapoole rahvuslikest piiridest.

#* Alistamine -– põhiprobleemiks vastupanu ja kulukus.

#* Hegemoonia -– põhiprobleemiks liitlaste hoidmine leppinuna hegemooniaga.

#''Revolutsioon/finlandiseerumine'' -– omane aktiivsele ja sissepoole-suundumusega tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral kaldub tegutseja pooldama [[revolutsioon|revolutsiooni]]. Nõrga ilmnemise korral on tegemist nn [[finlandiseerumine|Finlandiseerumisega]]. Selliste poliitikatüüpide korral seab tegutseja kahtluse alla enda sisemised väärtused ja institutsioonid ning püüab osaliselt või täielikult muuta enda sisemisi kokkuleppeid, et kindlustada enda julgeolekut.

#* Revolutsioon -– põhiprobleemiks n-ö vasturevolutsioon ja välisjõudude sekkumine.

#* Finlandiseerumine -– põhiprobleemiks valitsuse võime rahvast selle kasulikkuses veenda.

#''Manipulatsioon/manööverdamine'' -– omane väljapoole-suundumusega ja passiivsele tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral kaldub tegutseja teiste tegutsejatega [[manipuleerimine|manipuleerima]], nõrga ilmnemise korral on tegemist manööverdamisega. Mõlemal juhul on selle poliitikatüübi korral eesmärke toime tulla teiste tegutsejatega, ilma et peaks küsimuse alla seadma enda sisemisi väärtusi ja institutsioone.

#* Manipulatsioon -– põhiprobleemiks selleks vajalike (diplomaatiliste) oskuste olemasolu.

#* Manööverdamine -– põhiprobleemiks usutavus, st küsimus sellest, kuidas saada kasu väheste ohverdustega.

#''Eraldumine/allumine'' -– omane passiivsele ja sissepoole-suundumusega tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral on tegemist eraldumisega, nõrga ilmnemise puhul allumisega. Kummagi poliitikatüübi puhul püüavad tegutsejad sulguda enda rahvuspiiride sisemistesse väärtustesse ja institutsioonidesse ning minimeerida nende õõnestamist. Poliitiline julgeolek on siin pigem riigisisene küsimus.

#* Eraldumine -– põhiprobleemiks inimeste teadlikkuse suurenemine maailmas toimuvast.

#* Allumine -– põhiprobleemiks alandav olukord.<ref name="ign" />.

# ''võistluslikkus'' -– on oluline, et riik suudaks toota kaupu ja teenuseid, mis oleksid rahvusvahelistel turgudel konkurentsivõimelised ning samaaegselt suurendaksid ka kodanike sissetulekuid. See on küsimus majanduslikust õitsengust ja [[majanduslik heaolu|heaolust]].

# ''majanduslik sõltumatus'' -– võimalus teha ise otsuseid ja enda eest seista. See hõlmab ka võimet mõjutada maailmas toimuvaid sündmusi endale kasulikus suunas.

# ''jätkusuutlikkus'' -– majanduslik julgeolek ei saa olla püsiv siis, kui see ei ole saavutatud keskkonda säästval viisil, näiteks [[taastumatu energiaressurss|taastumatuid energiaressursse]] ära tarvitades või [[ökosüsteem|ökosüsteemi]] hävitades. Üks käesoleva sajandi peamisi rahvusvahelise kaubanduse komponente on tehnoloogiliste uuenduste tootmine, mis võimaldaks keskkonda parendada ja säästa.

# ''kodanike elustandardid'' -– majandusliku julgeoleku huvides on tagada ka kodanikele piisavalt kõrged elustandardid.<ref name="Romm2">Romm, Joseph J. 1993. Defining National Security: The Nonmilitary Aspects. Council on Foreign Relations. Pp 78-90</ref>

[[Fossiilkütus|Fossiilkütuste]] põletamine on üks peamisi [[globaalne soojenemine|globaalset soojenemist]] põhjustavaid tegureid. <ref name="Romm1">Romm, Joseph J. 1993. Defining National Security: The Nonmilitary Aspects. Council on Foreign Relations. Pp 37-50</ref>

Ökoloogilise julgeoleku alla paigutatakse paljusid riike ähvardavad keskkondlikud probleemid, mis nõuavad ka rahvusvahelisel tasandil lahendusviiside otsimist. Siia alla kuuluvad muuhulgas mitmed [[globaalprobleem|globaalprobleemid]]: [[osoonikihi hõrenemine]], [[happesademed]], [[kliimamuutus]], [[veereostus]], [[õhusaastus]], [[globaalne soojenemine]], [[vihmametsade pindala vähenemine]]. Keskkonnaprobleemide vastastikune sõltuvus tähendab seda, et erinevad ohud ei ole täielikult üksteisest eristatavad. Ökoloogilist julgeolekut puudutavad küsimused tekitavad rahvusvahelisel areenil vajaduse riikidevaheliseks koostööks, kuna sedalaadi probleeme ei ole enamasti võimalik ühepoolselt lahendada. <ref name="Romm">Romm, Joseph J. 1993. Defining National Security: The Nonmilitary Aspects. Council on Foreign Relations. Pp 15-36</ref> Muuhulgas toovad ökoloogilised probleemid kaasa suureneva ebakindluse inimeste seas, kuna lahenduste leidmine on keeruline.

# Rahvusvahelised keskkonnaprobleemid, mis puudutavad ''sõjandusest ja lahingutegevusest'' tulenevaid mõjusid keskkonnale. <ref name="Romm" />.

Kliimamuutuste näol on tegemist on rahvusvahelises plaanis enim kõne all oleva ökoloogilise probleemiga. Siia alla kuulub näiteks merevee taseme tõus, mis teatud piirini jõudes ohustab [[Bangladesh|Bangladeshi]], [[Hiina|Hiinat]], [[Jaapan|Jaapanit]] ja [[Holland|Hollandit]], tuues kaasa miljoneid [[keskkonnapõgenikud|keskkonnapõgenikke]]. Lisaks sellele ohustab rahvuslikku julgeolekut ka [[mets|metsade]], põllumajanduslike maade, [[rohumaa|rohumaade]] ja [[rannik|rannikualade]] hävinemine ning puhta [[joogivesi|joogivee]] nappus. Rahvuslikule julgeolekule kujutavad need muutused ohtu, kuna võivad kõige hullemate stsenaariumite kohaselt kaasa tuua ökoloogilise katastroofi [[põud|põua]], [[kõrbestumine|kõrbestumise]], [[nälg|nälja]], [[üleujutus|üleujutuste]] ja miljonid [[keskkonnapõgenikud]]. <ref name="Romm" />.

Julgeolekuohud tekivad siis, kui nende ökoloogiliste muutuste tagajärjel vähenevad mingi riigi või rahva käsutuses olevad ressursid ning [[keskkonnapõgenikud]] sisenevad teistesse riikidesse. Muuhulgas on tähelepanu pööratud ka sellele, et keskkonnamuutustest tulenev [[loodusressurss|loodusressursside]] nappus põhjustab [[arengumaa|arengumaades]] pingeid, mis võivad viia [[autoritarism|autoritaarsete valitsuste]] hulga suurenemiseni ning riikide- ja rahvastevaheliste vägivaldsete konfliktideni. Mitmed analüütikud on märkinud, et suured muutused maailma kliimas omavad kahtlemata mõju [[rahvusvahelised suhted|rahvusvahelistele suhetele]] ning mõningatel juhtudel toovad kaasa ka uued riikidevahelised konfliktid.<ref name="Romm" />.

Nende probleemide vältimiseks ja ökoloogiliste muutustega sujuvamaks kohanemiseks on oluline tegeleda [[demograafia|demograafiliste]] probleemidega. Rahvastiku kasvu kontrolli alla saamine ning [[rahvastiku tihedus|rahvastiku tiheduse]] hajutamine probleemsetes piirkondades võimaldaks tõsta [[elustandard|elustandardit]] ning vähendada keskkonnaprobleeme. Rahvastikku puudutavad küsimused on tihedalt seotud [[majanduskasv|majanduskasvu]] ja ressursse puudutavate küsimustega, omades nii mõju ka poliitilisele stabiilsusele ning riigisiseste ja riikidevaheliste konfliktide tekkele.<ref name="Romm" />.

{{viited}}|allikad=