Poola-Türgi sõda (1672–1676): erinevus redaktsioonide vahel

Kuna Poola-Leedu Seim keeldus [[Buczaczi rahu]] ratifitseerimast, sest pidas seda lepingus sisalduvate territoriaalsete kaotuste ja andamikohustuse tõttu häbistavaks, jätkus sõda järgmisel aastal. Nüüd suutis Seim ka lõpuks kokku leppida maksude tõstmises, mis võimaldas teenistusse kutsuda täiendavalt 43 000 meest (31 000 meest Poola krooni ja 12 000 meest Leedu aladelt). Teistel andmetel kutsuti teenistusse 37 000 meest ja suurendati [[registreeritud kasakad|registreeritud kasakate]] arvu 40 000 meheni<ref name=spencer648-49>Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict.'' Vol. 2. Santa Barbara, ABC-CLIO, 2010, pp. 648–649.</ref>. Samuti on räägitud vägede suurendamisest 50 000 meheni<ref name=stone236>Stone, Daniel. ''The Polish-Lithuanian State, 1386-1795.'' Washington, University of Washington Press, 2001, p. 236.</ref>.

Suurhetman [[Jan III Sobieski|Jan Sobieski]] asus juhtima uut armeed, millel õnnestus Osmanite vägesid mitmes lahingus lüüa. Osmanite käest vabastati suur osa [[Moldova (piirkond)|Moldovast]] ja vaidlusalustest [[Ukraina]] aladest kuni [[Kamjanets-Podilskõi|Kamieniec Podolski]] kindluseni, mille Poola-Leedu väed sisse piirasid. [[11. november|11. novembril]] [[1673]] toimunud [[Hotõni lahing (1673)|Chocimi lahingus]] vallutas Sobieski türklaste sõjalaagri ja [[Hotõn|Chocimi]] kindluse. Sealne 35 000-meheline türklaste garnison [[Silistre eyalet|Silistre]] [[paša]] Hüseyini juhtimisel hävitati peaaegu täielikult [[husaar]]ide rünnakuga. Pärast Chocimi vallutamist keskendus sõjategevus Moldova aladele ja Poola-Leedu vägedel õnnestus lühiajaliselt hõivata Moldova pealinn [[Iași]], kuid deserteerumiste ja Leedu vägesid juhtinud [[Leedu suurhetman|suurhetman]] [[Mykolas Kazimieras Pacas]]e omavolilise taandumise tõttu Leedu aladele tuli linn taas maha jätta. Päev enne Chocimi lahingut suri kuningas [[Michał Korybut Wiśniowiecki]] ning mais [[1674]] valiti sõjaliste edusammude ja isamaale osutatud teenete eest uueks kuningaks suurhetman Jan Sobieski. Võit Chocimi all ei muutnud sõja käiku ja ei kujutanud ka Osmanite õukonnale piisavat sõjalis-poliitilist lööki, et oma plaane muuta. Seetõttu jätkus sõda ka järgmisel aastal endise hooga.<ref>Tucker, Spencer C. (ed.) ''A Global Chronology of Conflict.'' Vol. 2. Santa Barbara, ABCname=spencer648-CLIO,49/><ref 2010, pp. 648–649.<name=stone236/ref>