Michael Ende: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Elust ja loomingust: siselingid |
→Elust ja loomingust: siselingid |
||
2. rida:
==Elust ja loomingust==
Ende isa oli [[Sürrealism|sürrealistlik]] maalikunstnik Edgar Ende
Sõja tõttu lõpetas Ende aga [[1948]] hoopis Stuttgarti [[Waldorfi kool|waldorfkooli]]. Selle järel käis Ende Münchenis asuvas näitlejate koolis, ehkki tema põhieesmärk ei olnud saada näitlejaks, vaid näitekirjanikuks.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/erste-schriftstellerische-versuche Koduleht,esimesed katsetused]</ref> Kooli lõpetamise järel töötas ta mõned aastad kohalikes teatrites näitlejana, kirjutades paralleelselt [[kabaree]]<nowiki/>tekste, ning 1954-62 töötas ka Baieri ringhäälingus filmikriitikuna, mis oli tema esimene kindel sissetulekuallikas.
Tema enda kirjutatud enamasti dramaatilised näidendid talle edu ei toonud. 1950. lõpus kirjutas Ende oma raamatu „Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer“. Ta kirjeldab oma üsna ebaharilikku tööprotsessi nii: „Istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin: „Maa, kus vedurijuht Luukas elas, oli üsna pisike.“ See oli esimene lause, misjärel mul polnud õrna aimugi, kuidas võiks kõlada järgmine. Mul polnud loo kirjutamiseks vähimatki plaani ega ideed. Nii avastasin enda jaoks kirjutamise kui seikluse. Lugu aina kasvas ja kasvas, sellesse sekkus üha rohkem tegelaskujusid ning sündmuste ahelad hakkasid mu suureks üllatuseks omavahel põimuma.“<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/der-beruehmte-erste-satz-der-einen-ganzen-roman-nach-sich-zieht Koduleht, esimene lause]</ref> Seda kummalist tööstiili võrdles Ende kunstnike töömeetodiga, mille käigus kasvab ähmasest ideest välja midagi hoopis paremat.<ref>[http://www.3sat.de/page/?source=/kulturzeit/themen/183032/index.html Telekanal 3sat]</ref> Järgmise poolteise aasta jooksul lükkasid käsikirja tagasi kokku kaksteist kirjastust, kuna see olevat lasteraamatu jaoks liiga pikk. Raamat avaldati alles [[1960]]. aastal ja see sai [[Saksa noorsookirjanduse auhind|saksa noorsookirjanduse auhinna]]. Selle raamatu edu muutis Ende ka materiaalselt sõltumatuks.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/rettung-wie-aus-dem-himmel Koduleht]</ref>
Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965-71 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia „Die Spielverderber“ edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette [[eskapism]]<nowiki/>i ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette. <ref>[https://www.torial.com/tanja.josche/portfolio/47273 Tanja Josche koduleht]</ref> Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega [[Itaalia]]<nowiki/>sse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet.<ref>[http://www.michaelende.de/autor/biographie/die-eskapismus-debatte-in-deutschland Koduleht, debatt eskapismist]</ref>
20. rida:
[[1983]]. aastal avaldas Ende eeskätt täiskasvanuile mõeldud jutukogu „Der Spiegel im Spiegel“, üritades läbi lüüa ka tõsiseltvõetava täiskasvanute autorina. Kuid saksa kirjanduskriitikud (välismaised vähem) jäid Ende suhtes endiselt tõrjuvaks.<ref>[http://www.spiegel.de/spiegel/print/d-13508136.html Der Spiegel]</ref> [[1989]] ilmunud lasteraamat „Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch“ („Satanakardinalkohõlepusapörgulik võlujook ehk Vunšpunš“) tõi talle aga kirjandusauhinna La vache qui lit. 1994 ilmunud raamatus „Zettelkasten“ („Märkmete karp“) avaldas Ende märkmeid oma arhiivist ning kirjutas esimest korda otseselt enese elust.<ref>[http://www.thienemann-esslinger.de/thienemann/autoren-illustratoren/michael-ende/biografie/ Thienemanni kirjastus Endest]</ref>
[[1985]] pöördus Ende pärast abikaasa ootamatut surma Münchenisse tagasi. Ta abiellus [[1989]]. aastal jaapani tõlkija Mariko Satoga. Ende armastas väga jaapani kultuuri ning käis
==Maailmavaade==
| |||