Eestlaste meeleavaldus Petrogradis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
12. rida:
 
==Meeleavalduse korraldus==
9. (22. ukj) märtsil loodi Tallinnas kõigi eesti seltside esindajate osalusel Eesti Liit, mille esimeheks valitud [[Otto Strandman]]i koostatud programm nägi ette Eesti [[autonoomia]]t, Venemaa riigi koosseisus. Omavalitsuse kehtestamise küsimuses peeti 11.–13. (24.–25. ukj) märtsil Tartus Petrogradi ja kõigi Eesti maakondade (peale Saaremaa) esindajate ühine nõupidamine. Üksmeelselt pooldati autonoomiat ja koosoleku usaldusmehed ([[Konstantin Päts]], [[Jüri Vilms]], [[Jaan Tõnisson]], [[Otto Strandman]]<ref>[[Karl Ast]], "Kahe tule vahel" (poliitiline traktaat), 2. trükk: Tartu [[1999]], lk 10</ref>) koostasid Ajutisele Valitsusele esitatava sellekohase seaduseelnõu.
 
Eelnõu anti Venemaa Ajutisele valitsusele üle 17. (30. ukj) märtsil ning selle vastuvõtmise kiirendamiseks otsustati korraldada rongkäik läbi Petrogradi 26. märtsil (8. aprillil).
18. rida:
Meeleavalduse korraldas Petrogradis [[Eesti Vabariiklik Liit]] koos osakondadega kõigis Petrogradi sõjaväeosades, kus asus eesti sõdureid. Meeleavaldusest võttis osa ligikaudu 40 000 Petrogradis asunud eestlast, sh ka Petrogradis asunud eesti sõjaväelased (ca 12 000<ref>[[Karl Ast]], "Kahe tule vahel" (poliitiline traktaat), 2. trükk: Tartu [[1999]], lk 11</ref>), kes esinesid sõjaväelises rivistuses ja [[lahingulipp]]udega.
 
Eesti Vabariikliku Liidu esimeheksesimees ja suurdemonstratsiooni organiseerijaksorganiseerija oli Petrogradi [[gümnaasium]]iõpetaja [[Artur Vallner]], kes ka kandis kolonnide ees ka sinimustvalget[[sinimustvalge]]t lippu[[rahvuslipp]]u.
[[Pilt:Georgy Lvov, 1919 LOC.jpg|thumb|Venemaa Ajutise Valitsuse peaminister Georgi Lvov]]
Meeleavaldusest osavõtjad, kes moodustasid paari [[verst]]a pikkuse rongkäigu, liikusid läbi Venemaa pealinna Petrogradi kesklinna [[Tauria palee]] juurde,. meeleavaldusesMeeleavalduses osalesid, mitte ainult rahvuslikult meelestatud eestlased, vaid ka eesti sotsiaaldemokraadid, rongkäigus lehvisid kõrvuti revolutsiooni punalippudega [[sinimustvalge]]d rahvuslipud ja orkestrid mängisid nii revolutsioonilisi kui ka rahvuslikke meloodiaid. Meeleavaldajad andsid [[Riigiduuma]]le üle [[proklamatsioon]]i, mis nõudis [[omavalitsus]]seaduse eelnõu kinnitamist ja Venemaa föderatiivseks demokraatlikuks vabariigiks ümberkorraldamiseksümberkorraldamist.
 
Pärast toimunud manifestatsiooni läksid Eesti esindajad vürst [[Georgi Lvov]]i juurde eelnõu kinnitamist kiirustama. Tauria palee juures toodi lipud rongkäigust välja ja viidi Tauria palee suurde saali. Loeti ette Eestile autonoomia andmise nõue, mille järel võttis sõna ajutise valitsuse liige, Petrogradi komandant polkovnik [[Boris Engelhardt]], kes ütles, et "eestlaste soov autonoomia saamiseks on õige ja meeleavalduse suurepärane korraldus näitab, et Eesti on nendeks uuendusteks küps"<ref>Ardo Kaljuvee, [http://www.epl.ee/news/arvamus/90-aastat-meeleavaldusest-peterburis.d?id=51081161 90 aastat meeleavaldusest Peterburis], Eesti Päevaleht, 28. märts 2007</ref>.