Vanasõna: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 2001:7D0:4700:A80:3197:3C67:EF9A:B76A (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille...
9. rida:
Kõige varasem teadaolev üleskirjutus eesti vanasõnadest pärineb [[1587]]. aastast [[Hiiumaa]]lt, kus arvekirjade kirjutaja Lorenz Becker on muu hulgas üles kirjutanud kaks eestikeelset lauset: "Kuy Taivas koitap / si Tallopoick hobosett jotap" ja "Arro, Rickus / Ikapeevf Remus", millest viimasel on olemas ka otsene saksa paralleel.
 
Eesti vanasõnad lähtuvad põhiliselt tolleaegse talupoja seisukohast. Pikad orjusesajandid on vanasõnadesse tugeva jälje jätnud. Hinnatakse töökust, julgust, headust, ausust ja teisi positiivseid omadusi, kuid rohkemgi veel alandlikkust, kannatlikkust, vastupidamist, piskuga leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkustseksettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
 
seks Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru").
 
Eesti vanasõnadele on nagu [[rahvalaul]]ulegi enamasti omane [[algriim]] ja [[parallelism]] (näiteks "Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki"). Vanasõnavormile on ühtaegu iseloomulikud nii [[ellips (lausekujund)|ellips]]id kui ka kunstikavatsuslikud sõnakordused, žanritunnuste hulka kuulub üldistus. Vanasõna koosseisu võib kuuluda iga liiki [[kõnekäänd]]e. Samuti on vanasõna tunnuseks poeetilisus ja [[allegooria]], ka [[personifikatsioon]].